Camino Portugues (7. päev): Tui -- O Porriño

Start: kell: 6.15
Saabumine: 10.30
Pausid: üks  pikk (30 min)
Kilomeetrid: 18 km
Sammud: 23998
Temperatuuri maksimum: 22 kraadi
Pilvisus: hommikul täitsa pilves, pärastlõunal poolpilves
Jahutav tuuleõhk: üsna jahe tuul
Villid: ostaks uued väikesed varbad, kui saaks kuskilt

Tänase päeva võib nimetada ka Itaalia skautide päevaks. Millegipärast on just Itaalia skaudid sel nädalavahetusel otsustanud alustada Camino Portuguesi viimast sadat kilomeetrit. Juba eile ja üleeile nägime ühte gruppi, kellega olimegi samades öömajades. Aga täna oli neid skaute kohe hirmus palju teel. Tundus päris murettekitav, et kuidas me kõik peaks öömajadesse koos nendega ära mahtuma. Kui me oma plaanitud albergue juurde jõudsime, oli seal 12 skauti-gaidi juba ootamas. Egas midagi, võtsime sappa. Üsna varsti tuli 3 meest, kes samuti sappa asusid. Seejärel tuli kohe veel üks kümnene grupp skaute ja nende järel oma 25 inimesene Itaalia noorte grupp. Viimastel mingeid skauditunnuseid ei märganud. Kui enne oli ilusasti organiseeritud seljakottidest saabumise järgi järjekord, siis nüüd laotusid nii noored kui seljakotid üle terve tänava. Algas tohutu itaaliakeelne kõval häälel vadistamine. Ei saanud enam aru midagi, et kes saabus millal ja kes asub järjekorras eespool.

Mõtlesime, et äkki on lihtsalt selline Itaalia värk, et alguses näeb meie jaoks täitsa süsteemitu välja ja lõpuks sujub ja organiseerub kõik ikkagi justkui iseendast. Aga mingil hetkel hüppas üks papi albergue'st välja ja hakkas skaudipoistele midagi seletama. Tuli välja, et üksi ja kahekaupa matkajad on järjekorras eelistatud ja alles siis tulevad grupid. Nii et eneselegi ootamatult osutusime järjekorras esimesteks. Sellise info peale otsustas viimasena saabunud Itaalia noorte grupp ära minna ja õigesti tegidki, sest ega neil poleks olnud lootustki öömajale saada. Natuke aega oli rahulik, aga kohe hakkas üksikuid palverändureid saabuma.

Kell kolm avati lõpuks uks ja me saime jällegi 6 euro eest end voodile pikali visata. Ust avades kuulutas onu kõva häälega: "silence inside, no Pavarotti" ja vaatas väga tähenduslikult itaallaste poole.

Kuigi tänane matkapäev polnud kuigi pikk, oli tohutu väsimus nii kontides (jalgades) kui ka peas. Vägisi vajus silm kinni ja jalad surisesid. Tegimegi väikese uinaku ja kui kella 5 paiku linna peale otsustasime minna, ilutses juba ukse peal silt "Completo. Full. Plein. Voll".

Jalgade väsimus on vast põhjustatud ikkagi juba terve nädala kestnud matkamisest, mis täna toimus ka päris palju mööda asfalti ja väsitab jalgu oluliselt rohkem kui pinnasetee. Aga pea väsimus on ilmselt tänu kolmele hullule poolakale (huvitav, miks nendega alati probleeme on), kes ärkasid täna hommikul kell 4 (veel eile kehtinud portugali aja järgi kell 3) ja asutasid end krabistades ja kolistades teele. Uni oli rikutud ja ei õnnestunudki uuesti ma magama jääda. Ei tea, kuhu nad niimoodi kottpimedas läksid, sest kella erinevuse tõttu läheb siin valgeks alles pärast seitset. Nad pidid ikka kohe paar tundi kottpimedas liikuma. Kusjuures Portugalis oli see isegi üsna mõeldav, sest rada oli tihedalt kollaste nooltega tähistatud. Siin on nooli märksa vähem ja eriti pimedas on kohati üsna raske just seda ühte noolt üles leida, mis õige teeotsa kätte annab. Kui meie 6.15 startisime, oli ka veel tükk aega üsna-üsna pime.

Kuna oleme seekord jälle linnas, siis oli restorane ja kohvikuid laialt valida. Kõigepealt tegime ühed sangriad nö aperatiiviks. See sangria oli tiba teistsugune kui varasemad --jook oli segu apelsinimahlast (vist, kuigi võis ka greipimahl olla, sest oli kergelt mõrkjas), mis asus klaasi põhjas, ja Sangriast ülemises kihis. Maitses jube hästi. Põhjas oli veel suhkrut, nii et soovi korral sai jooki magusamaks segada.

Söögiks võtsime täna pearoana vasikaliha, eelroa puhul varieerisime värske salati ja timbaliga. Viimast pidin kohe internetist vaatama, et mis asi see võiks olla. Kirjade järgi oleks nagu pidanud midagi patee laadilist olema. Tegelikult toodi mulle aga torn küpsetatud baklažaanist, tomatist ja kistejuustust. Kuna mulle baklažaan väga maitseb, siis oli see amps täiesti jumalik. Palverändurite menüü sisaldas nagu ikka ka jooki. Olime natuke üllatunud, kui meile ei toodudki kannuga veini, vaid valati natuke klaasipõhja. See kulus kõik eelroa peale ära. Nii et pidin lisa küsima. Olime valmis teise klaasi eest isegi ekstra maksma, aga arvet tasudes selgus, et siiski ka see klaasike veini mahtus palveränduri menüü hinnasse.

Hostelis tagasi olles trimpame oma uneveini. Kuna peremees ei lubanud majas sees Pavarottit teha, on skaudid oma lauluga õue kolinud. Sõnadest ei saa aru, aga meloodia on "Selle peale vanad eestlased..."