Saabumine: 13.15 (Hispaania aja järgi, mis Portugalis tähendaks 12.15)
Pausid: kolm pikka (40 min) ja 2 lühikest (15 min)
Kilomeetrid: 22 km (+ pärast veel 9)
Sammud: 29 897 (pärast lisandus veel, nii et kokku tuli 41889)
Temperatuuri maksimum: 22 kraadi
Pilvisus: hommikul täitsa pilves, pärastlõunal poolpilves
Jahutav tuuleõhk: normaalne
Villid: väikesed varbad vajavad veel praavitamist, pole ikka väga mugav
Täna sai matka selgroog murtud, sest jõudsime Hispaaniasse. Kilomeetrite mõttes peakski enamvähem pool olema tehtud, päevade mõttes peaks ekvaator olema homme keset päeva. Seega on siis veel 7 päeva astuda.
Aga nüüd päeva algusest. Olime jälle skautidega ühes öömajas. No ega neil ju viga ei ole, aga millegipärast lähevad nad magama tiba hiljem kui ülejäänud inimesed ja siis otsustavad umbes pool tundi kõik oma kilekottidega krõbistada. Kui sa magad ikka suure kambaga ühes toas, siis on see üsna häiriv. Täna öösel oli neil veel miski probleem kella 2 paiku, nii et millegipärast oli neil vaja kõva häälega vähemalt neljakesi sosistada ja üksteise voodite juures kükitada. Muidu oli aga päris hea öö -- norskamist peaaegu polnud ja magasingi vist terve öö vaid kahe ärkamisega juttis ära.
Aga
ärkasime jällegi vara, sest jahedas on hea kõndida. Enne meid pani minema üks
neljane grupp, mis koosnes kolmest poolakast ja ühest lätlasest. Aga võtsime teel
üsna rahulikult. Esimese peatuse tegime ühe nö eraisikute poolt rajatud
palverändurite öömaja juures tegutsevas iseteeninduslikus kohvikus. Kohvi pidi
endale ise tegema, aga hinnakiri oli üleval. Viit näitas ka, palju meil veel
astuda on. Tol hetkel oli natuke üle poole maa veel Santiago de Compostelasse minna.
Siis ei läinudki enam kaua aega, kui jõudsime Portugali piirilinna Valencasse. Oleks olnud võimalik ka sinna öömajale jäääda, kuid mõtlesime veel 4 kilomeetrit astuda ja Hispaania poolele end alberguesse sisse sättida. Tegima Valencas kohe kaks pikemat kohvikupeatust -- ühe kohe linna saabudes ja teise vahetult enne piiriületust. Viimases tahtsime Sangriat võtta, kuid selgus, et seda enne 12 ei saagi. Samas jõid kõik kohalikud baaris juba nii veini, õlut kui ka viskit. Aga võibolla Sangria suhtes on siis mingi kellaaja reegel. Mis siis ikka, olime kohalikega samal lainel.
Valenca poolel vaatasime ka natuke kultuuri. Seal on päris hästi säilinud kindluslinn, mille ümber müürid ja väravad ja muud värgid. Müüride vahel aga käib tavaline linnaelu -- majad, poed, restoranid. Noh, eks ikka veidi turistile suunatud. Meil oli sellest kasu nii palju, et kaotatud päikeseprillide asemele said uued ostetud.
Nojah, ja siis oligi aeg öelda Portugalile head aega ja ületada piir. Nagu tihti, on piiriks jõgi ja üle selle minev sild. Väga uhke rauast sild oli -- viis üle nii autod, rongid kui inimesed.
Veel umbes pool tunnikest astumist ja leidsimegi katedraali tagant oma öömaja. Saime voodid 15 ja 17 ehk siis just nii palju inimesi oli vaid 15 minutit tagasi avatud albergue'sse juba jõudnud end sisse registreerida. Õhtul ringi kolades ja turistiinfosse sisse astudes kuulsime sealt, et kõik öömajad on täis ja üks grupp Itaalia skaute pidi minema tagasi Valenca poolele. Meie skaudid on aga jälle siin koos meiega. Kusjuures nad püüdsid veel sellist valskust teha, et skautmaster oli umbes 5 palveränduri passiga varem kohal ja tahtis nad kõik sisse registreerida. Vastuvõtuproua aga ütles, et ainult inimesed koos passiga. Ei ole siin miskit ettetrügimist. Muidu on aga albergue märksa askeetlikum kui Portugali poolel olevad -- köögis ei ole ei külmkappi ega nõusid. Vesi haiseb niimoodi kloori järgi, et pärast dušitamist on tunne nagu oleks 4 tundi spaas vedelenud. Hind oli 6 eurot ja selle hinna eest sai ka ühekordse paberlina ja padjapüüri.
Olles end sisse seadnud, otsustasime sööma minna ja endale poest ühe veini hankida. Kuna külmkappi enam ei ole, siis algab punase veini aeg. Aga Hispaania poolel jäime jänni. Enamuses söögikohtades algas juba siesta või siis ei pakkunud nad pühapäeva puhul palveränduri einet. Pood oli ka juba kinni pandud. Otsustasime tagasi vantsida Portugali poolele, sest seal tundusid olevad poed avatud. Vähemalt google maps meile nii ütles. Ja nii oligi, Lidl oli meile lähim ja sealt soetasime veini ja nektariine.
Kohe Lidli juures üle tee paistis mingi söögikoht. Läksime asja uurima, et mida seal pakutakse. Inglisekeelset menüüd neil ei olnud, aga üks noormees oli lahkelt nõus meile menüüd tõlkima. Valisime grillitud veisefilee. Lisandiks riis ja friikartulid -- vat see on siin üks huvitav asi, et prae juurde tuuakse sulle alati nii riisi kui friikaid ja vahest ka veel pastat. Päriselt ei saa aru, miks neid lisandeid nii palju peab olema. Aitaks ju ühest. Huvitava aktsendi kogu praele andis friteeritud banaan, mis maitses jumalikult. Tegelikult ei teagi, kas selle pidi ära sööma koos lihaga või pärast magustoiduks. Igatahes on see see kõverik eraldi taldrikul
Liha jäi meil jälle natuke üle, kuigi võtsime kahepeale poolteist portsu. Egas muud, kui pakkisime selle jälle kaasa. Saab hommikuks ära süüa.
Pärast kuulsime veel meie abivalmi tõlgi käest, et koha omanik on tema isa, kes on tegelikult hoopis brasiillane, aga terve igaviku Portugalis elanud. Nii et toit on brasiiliapärane, kuid sõltuvalt koka päritolust kas kerge hiina või poola mõjutusega. Praegu olevat Poola kokk. Mis iganes, liha see mees teha oskas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar