Camino Portugues (4. päev): Vitorino dos Piães -- Ponte de Lima

Start: kell: 6.55
Saabumine:10.20
Pausid: üks (30 min)
Kilomeetrid:  14 km
Sammud: 19860
Temperatuuri maksimum: 24 kraadi (meie kõndimise ajal oli ilmselt hulga vähem)
Pilvisus: kõndimise ajal pilves, pärast selge
Jahutav tuuleõhk: umbne
Villid: seis endine, villitaja loodab paari päeva jooksul paranemisele :)

Päev kujunes tõeliseks Sangria päevaks ja seda karastavat külma ja mõnusmagusat jooki jõime kohe mitu klaasi, aga sellest natuke hiljem lähemalt, miks seda jooki nii palju kulus.

Jälle üsna lühike kõndimise päev, aga nii oligi plaanis. Ei alustanud nii väga vara ja nautisime oma hommikust teed ja jogurtit imemahlaste nektariinidega. Üldiselt oli täna väga hea kõndida, sest oli kerge pilvisus ja päike ei lõõsanud. Samas tuuleõhku nagu polnudki.

Me polnud veel kuigi kaua kõndinud, kui möödusime ühest väikesest metsatulekahjust. Kole mõelda, et see polnudki meie ööbimiskohast nii kaugel. Tõusis suitsu ja mõnes kohas hõõgus pinnas punaselt. Siiski paistis kohalikel kõik kontrolli all olevat ja küllap olid nad taganud tule mittelevimise laiemale alale.

Meie naabrid kanadalased ja sakslased olid lahkunud enne meid nii 15-30 minutit ja minu arust nad ei söönudki hommikuks midagi. Väga ebatervislik. Aga saime nad umbes tunni ja 40 minuti pärast ühes kohvikus kätte. Kui eile ei jäänud meile teele ühtegi kohvikut, siis täna olime õnnega koos. Lubasime endale isegi ühe võiga üle valatud sarvesaia. Huvitav, et serveerimiseks lõigati sai pooleks.

Tänane teekond läks põhiliselt läbi põllumajanduslike piirkondade, kahele poole teed jäid maisi- ja viinamarjapõllud ning isegi mõned oliivisalud. Naised kihutasid ringi traktoritega, kuigi ka mõnele mehele oli traktori juhtimine usaldatud. Nägime isegi ühte külameest eesliga, aga kahjuks ei õnnestunud teda pildile saada. Huvitav tähelepanek on see, et vanemas eas prouad kandsid kõik küla vahel toimetades põlle. Eestis see vist enam nii levinud ei ole.

 

Lõppkokkuvõttes oli täna ainult 3 tundi kõndimist ja saabusimegi Portugali ühte vanemasse linna Ponte de Limasse. Linnake jääb Lima jõe kahele kaldale ja roomlased on selle asustamisega seotud. Veel tänagi üle jõe viiv vana sild on roomlaste endi poolt ehitatud.

Niisiis olime väga varakult albergue ukse taga, aga üsna ebameeldivaks üllatuseks selgus, et sinna hakatakse sisse laskma alles kl 16. Mis tähendab, et meie olime kohale vähemalt 5 tundi liiga vara. Nii ei jäänud meil muud üle, kui lonkida üle silla linnakeskusesse tagasi. Kott seljas ju niisama mööda linna ei viitsi vantsida ja jalgu ning keha kulutada. Miks mitte võtta üks Sangria? Mõeldud tehtud. Tellisime ühe baaris endale joogid ja võtsime kõrvale sooja kohalikust suitsutatud selaihavorstist tehtud suupiste. Jook oli odav, maksis 2 eurot, vorstitaldriku eest tuli aga lausa 8 eurot välja käia. Samas oli taldrik kuhjas liha täis.

Olles söönud, joonud ja mõnulenud, lonkisime veel mööda linna aga nii umbes 2 paiku läksime tagasi albergue juurde. Uksed oli kindlalt kinni ja selle esine lõõskava päikese käes. Üle tee varjulisse külge olid end juba sisse seadnud esimesed palverändurid. Meie päris kaks tundi kõnniteel istuda ei tahtnud. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui kõrvaolevas baaris end päevavarjude all sisse seada ja veel Sangrial hea maitsta lasta.

Rahvast muudkui kogunes ja jõudsime juba muretsema hakata, kas ikka kõik mahuvad ööbima. Kirjade järgi pidi kohti küll 60 olema, aga no mine sa tea. Aga kui 10 minutit enne 4 uks lahti tehti, siis sööstsime esimesena ukse juurde. Ikkagi nõukogude karastus järjekordades hakkamasaamisega. Saimegi voodikohad nr 1 ja 2. Kell 17.15 kuulsime ühte naist ütlemas, et ta oli üks viimaseid, kes veel koha sai. Öömaja eest tuli ka seekord maksta 5 eurot. Esimest korda olid tavalised voodid, mitte narid. Aga jälle kõik madratsid ja padjad vakstuga kaetud. Meiega ühes toas on suur grupp skaute ja gaide. Loodame, et noored inimesed vast veel ei norska nii hullusti kui suure õllekõhuga üle keskea mehed.

 

Oma suureks rõõmuks märkasime, et ööbima saabusid ka mitmed meiega esimeses öömajas koos olnud inimesed. Arvasime, et kuna jäime jokutama ja kõndisime kaks viimast päeva nii vähe, siis on teised juba ammu meist mitmekümne kilomeetriga ees. Aga ei, ka nemad on otsustanud rahulikult võtta.

Otsustasime minna linna ja otsida ühe restorani, mis pakub pilgrimite menüüd. Päris paljudes söögikohtades on siin sellised pakkumised. Tavaliselt on lõunasöök natuke odavam (nii umbes 5 euri) ja õhtusöök kallim (7 euri). Meie saime täna Mercado nimelises kohvikus 7.50 eest köögiviljasupi (püreesupp kartulist, porrust ja porgandist), grillitud kala, magustoidu, veini, karamellipudingi ja kohvi. Kui selle kõik ära olime söönud, oli kõht maani ja silm kippus kinni vajuma.

 

Kuigi uni kippus peale, pidime siiski veel linnas tiiru tegema. Olime päeval näinud jõeäärsel alleel hulga laadaputkade ülesseadmist. Pidime minema asja lähemalt uurima. Oligi suur pidustus algamas -- ajaloolise sündmuste taaselustamine. Nimelt olla aastal 1901 linna külastanud prints Luis Filipe ja tema auks istutati allee ja nimetati tänav. Järgmised kolm päeva tähistabki linn seda sündmust. Kohal olid sabakuubedes härrad, vardas keerlesid notsud, mängisid pasunakoorid ja kohalikud meistrid pakkusid (müüsid) head-paremat.

Meie saime kahjuks sellest kõigest osa ainult servamisi, sest tõeline pidu algab alles pärast kella kümmet õhtul. Palverändurite öömaja uks pannakse aga just sel kellaajal kinni. Ja pealegi, me peame hommikul vara alustama oma teekonda. Nii et tantsud Portugali kapelli saatel jäid seekord tantsimata.