Camino Portugues (1. päev): Moreira da Maia -- San Pedro de Rates

Start: kell 7.40
Saabumine: 14.55
Pausid: 2 pikka (40 min), 2 lühikest (10 min)
Kilomeetrid: 27,6
Sammud: 38189
Temperatuuri maksimum: 27 kraadi
Pilvisus: vahest
Jahutav tuuleõhk: puhanguline
Villid: üks paar jalgu terved, teine paar jalgu -- väikesed varbad, vasaku jala päkk ja suur varvas

Alustasime tänast teekonda Air Porto hostelist. See on lennujaama lähedal ja maabusime seal eile õhtul tulles Istanbuli kaudu. See oli omaette tore elamus, mida soovitan kõigil kaaluda, kui Turkish Airlines sobib sihtkohta lennuks. Meie valisime selle lennumarsruudi, sest pilet tuli sama hinnaga, mis Ryan Airi ja teiste odavlennufirmadega, kusjuures ka nende puhul oleks pidanud kuskil tee peal ööbima. Turkish aga söötis ja jootis rohkelt mõlemal lennul ja pani meid väga viisakasse hommikusöögiga hotelli Istanbulis magama (see juhtub juhul, kui kahe lennu vahele jääb üle 10 tunni).

Air Porto hostel oli ka igati vinks-vonks -- koha eest neljases toas tuli maksta 15 raha ja selle sees oli ka hommikusöök (sai, sink, juust, moos, helbed, jogurt, tee, kohv). Koht oli puhas, viisakas ja vaikne. Hommikul ärkasime 6.45, pesime hambad ja olime kell 7 hommikusöögilauas. Seda võimalust pidi ära kasutama, sest järgmised kaks nädalat ei toitlusta meid ilmset keegi ja peame ise vaatama, kust ja kuidas hommiku-, õhtu ja lõunasöögi saame. Ainuke ärev hetk oli öö jooksul, kui kuulsin paari sääske pinisemas. Jõudsin läbi une mõelda, et kas Portugal on juba nii lõunas, et siin võiks olla malaariat, aga rohkemaks energiat ei jätkunud.

Hommikul oli temperatuur normaalne, jäi vast nii 18 kraadi juurde ja oli võimalik päris palju kõndida varjus, mida pakkusid majad või kõrgemad puud. Ümbruse mõttes olid esimesed ca 8 kilomeetrit väga igavad, kulgedes läbi linna ja tööstuspiirkonna. Astuda tuli enmasti autotee servas ja ainukeseks erinevuseks oli see, kas maas on asfalt või kivisillutis. Hommikul ei teinud neil suurt vahet, aga õhtupoole muutus asfalt mõnusamaks, sest jalad muutusid järjest hellemaks ja ebatasane tee polnud üldse mõnus. Aga meie lohutuseks oli tee kõrval rikkalikult suuremaid ja väiksemaid õitsvaid lilli.

Esimese pikema peatuse tegime umbes kolmandiku peal ja tundus, et oleme ühe külma siidri ära teeninud. Oli tükk sebimist kohvikbaari prouale selgeks teha, mida me tahame. Pakkus meile küll kohvi, teed ja Seven Up'i, aga lõpuks leidsime siiski ühise keele. Uskumatu, et kohvikus maksab väike siider 1 euro.

Kogusime kohvikust esimese tänase päeva templi palveränduri passi. Ahjaa, passid olid meil juba Eestist kaasas, tellisime need Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsist, kes oli ka esimese templi passi ära löönud.

Üldiselt võib öelda, et tänane päev kulges suuremas osas mööda lõputut küla. Enamasti olid ikka kitsad tänavad, mille ääres kahel pool vastu tänavat ulatuvad müürid. Kui vahepeal saimegi külast välja ja põldude äärde, siis olid needki ääristatud umbes meetri kõrguste müüridega, nii et enamasti oli käimine ikka justkui tunnelis. Lõuna paiku, kui päike tõusis aina kõrgemale ja õhk oli järjest kuumemaks köetud, ei olnud kahe tuulekest mitte-ligi-laskva müüri vahel enam üldse tore olla. Siis oli täielikuks õnnistuseks sattuda korraks eukalüptimetsa, mis lõhnas nii värskelt ja jahutavalt. Kahjuks oli seda väga vähe.

Üks ilusamaid kohti looduse ja vaadete mõttes oli Ponte do Ave, kus ilus sillake ja kena keskväljak kirkuga. Ootasime pingsalt kohvikut, et teha taas  pikem paus järgmise karastava joogiga. Aga ei miskit, vaid auroremonditöökoda. Sellega polnud meil midagi pihta hakata. Mäest üles rühkides panime ka kaevust mööda ja 100 meetrit tagasi minekut tundus liigne pingutus.

Kohviku leidsime siiski järgmisest külast ja karastasime end väikese õllega. Kohalikud külamehed tagusid kaarte, baaridaam elas neile kaasa. Krapist tuli kohalikku estraadi.

Google maps ütles, et minna on veel 6 km ja aja mõttes 1 tund ja 10 minutit. Vat see oli üks raske tund. Päike lõõskas, tallaalused olid rullis ja iga samm oli pingutus. Aga kõik kole lõpeb kord. Jõudsime albergue'sse (palverändurite öömaja) lõpuks kohale. Panime sellest isegi mööda, aga siis kargas kohalikust pokesest tädi välja ja hüüdis meile "albergue, albergue" ja viipas meie selja taha.

Jummel, me olime kohal. Registreerisime end sisse, maksime annetusena öömaja eest 5 eurot ja vajusime oma vooditesse. Mõnekümne minuti pärast suutsime tegutsema hakata -- duši alla, kohalikku poekesse karastavaid jooke ostma ja väikest kohalikku kirikut vaatama. Kohalikus minimercados, mis asus kohe kirikukese kõrval, oli kõike kallim vein 2.10 ja kõige odavam 1.00. No me ei ostnud ei kõige kallimat ega kõige odavamat, võtsime 1.90 maksva vinho verde veini. Ikkagi ju Portugal, nii et vinho verde on igati asjasse puutuv.

Öömajale sisse registreerides öeldi meile, et õhtul ootab ees pidu, sest albergue'l on sünnipäev ja lisaks on veel Jaagupipäev. Pidi olema buffet laud ja seltskondlik olemine. Olime põnevil ja ootus tasus end ära. Nii kella 8 paiku hakkas kohalikke inimesi voorima auravate ja vähemauravate vaagnatega. Toodi nii sööki kui jooki. Esimesed säeti ilusasti lauale ja teised pandi jää peale. Kogunesid nii  palverändurid kui kohalikud. Ütleks, et suhtarv oli fifty:sixty.

Meiesugune Ida-Euroopast pärit palverändur oli laua ääres esimeste hulgas ja tõstis taldriku mõnusalt täis. Samal ajal märkasime, et saksakeelne tütarlaps oli ka esimestena laua ääres, aga piirdus makaronide ja ketšupiga ning salatiks võttis kartuliksõpse. Milline raiskamine! Kohalikud perenaised olid valmistanud nii hõrkusid suupisteid. Veini saime ka jäävannist, aga selle lunastamiseks tuli öelda "vinho verde frizzh..." midagi. Viimane sõna ei jäänud isegi meelde. Aga oli tore ja eriti oli maitsev.