Camino Portugues (2. päev): San Pedro de Rates -- Portela de Tamel

Start: kell: 6.10
Saabumine: 14.50
Pausid: 3 pikka (40 min), 3 lühikest (10 min)
Kilomeetrid:  25,5 (reisiraamatu järgi) 28,7 (sammulugeja andmetel)
Sammud: 39936
Temperatuuri maksimum: 28 kraadi (päikese käes 34)
Pilvisus: puudus
Jahutav tuuleõhk: vähe
Villid: üks paar enamvähem terveid jalgu (vaid 1 villike), teine paar jalgu -- väikesed varbad, nii vasaku kui parema jala päkk ja vasaku jala suur varvas

Hommikul alustasime väga vara.Olime ärkamise plaaninud kella 6 peale, kuid tegelikult olime üleval juba 5.30. No lihtsalt ei olnud võimalik magada, kui toas on vähemalt kolm kõva norskajat. Üks alustas ja teine lõpetas. Norskajatel tuleks palveränd ära keelata või panna nad kambakesi eraldi tuppa magama.

Nii olimegi juba 6.10 tee peal. Oli väga ilus ja tore -- ei mingit kuumust ega lõõsakavat päikest. Mõtlesime, et oleme 12 paiku või hiljemalt kell 13 juba kohal. No tegelikult kujunes päev veel hullemaks kui esimene päev. Esimesed kümme kilomeetrit kulgesid mööda pinnaseteid põldude vahel. Oli väga hea astuda.

Siis aga hakkasid jälle need ebatasased kivisillutised pihta. No ei olnud mugav astuda. Esimese pikema peatuse tegime kahe tunni kõndimise järel ja seekord tundus, et kell 8.15 hommikul on ikka liiga imelik siidrit või õlut tellida. Võtsime kohalike kombel kohvi. Kartsin, et see on nii kange, et lööb südame rütsmist välja. Tegelikult aga oli täitsa maitsev. Piim lasti ka soojaks ja vahtu. Maksis 80 senti. Kas meil saab sellise raha eest lattet (no päris latte ta ju polnud, aga enamvähem)?

Täna olime kaevudega osavamad ja saime nii mõnelgi pihta, et sealt veepudeleid täita  ja lõpuks endale vett pähe ja riietele valada. Kuumuses oli märgade riietega ikka palju parem astuda.

Edasi päike muudkui tõusis ja läks järjest kuumemaks. Arvasime ikka veel, et oleme nii 1 paiku kohal. Teele jäi natuke suurem linnake Barcelos. Seal oli isegi ühe kiriku uks lahti, nii et piilusime sinna sisse ja kogusime passidesse templid. Tavaliselt on siin kirikute uksed kinni, nii et neid saab ainult väljast imetleda. Üldiselt oli üsna ilusa vanalinnaga väikelinn. Tegime hea külma õlle peatuse ja klõpsisime mõned pildid.

Eriti paelusid meie tähelepanu apteekide uste kohal olevad sildid, mis näitasid temperatuuri. Oli kohe suur vahe, kas apteek asus tänava varjuküljel või päikese käes.

Reisiraamatu järgi oleks Barcelosest meie suhtpunkti pidanud kõndima 2,5 tunniga. Tundus, et pole väga hull. Tegelikkuses kulus meil aga aega 4 tundi. Ühes külakeses arvasime, et no see peab küll juba meie küla olema, aga siis selgus, et ikka on veel 4 km minna. Läksime seepeale nördinult kohalikku baari end jahutama. Süda kloppis mis kole ja näost olime punased kui tomatid.

Viimased 3 kilomeetrit läks tee pidevalt ülesmäge. Tegelikult oli terve päeva olnud tee enamvähem nagu kerge tõus Riiamäest üles, sekka ka natuke Narvamäge. Aga no see viimane oli küll liiast. Päike lõõskab, tuul ei puhu, jalad on matkakingade sees nagu haudepotis. Saime aru, et meie küll ei suuda iga päev ca 25-27 km kõndida, sest siis jääme alati suure palava kätte. No mis sa teed, kui Eestis polnud sel aastal temperatuur meie ärasõidu ajaks veel õieti 20 kraadinigi tõusnud ja päikest oli ainult näpuotsaga poetatud. Vägisi kippus ligi mõte, et miks peab inimene end niimoodi piinama, kas kodus diivanil ei oleks olnud hea lösutada...

Siis oli silt "albergue peregrinos 800 m". Lõpuks ometi. Olimegi kohal. Registreerisime end sisse, maksime 5 eurot ja olimegi voodikohtade omanikud.

 

Kui meie jõudsime kohale natuke enne kolme, siis viimased saabusid kella 7 paiku. Ja mitmed neist olid meiega eelmisel ööl samas kohas ööbimas. Võibolla nad alustasid meist kolm tundi hiljem, aga võibolla põdesid päikese käes veel enam. Igatahes joodi albergue õllevaru peaaegu tühjaks ja klaastaara prügikast ajas õhtuks üle. Tavaliselt öömajades süüa-juua ei müüda, aga kuna siin külas poodi pole, siis oli väike valik palveränduritele olemas.

Täna sõime pidulikult ära viimase kodust kaasa võetud rukkileiva koos korraliku eesti suitsuvorstiga. Edasi jätkame saia peal.

 

Õhtul ööpimeduses lõi kiriku otsas roheline rist helendama ja kõik väsinud rännumehed ja -naised vajusid juba kl 9-10 paiku unne.