Camino Portugues (3 päev): Portelo de Tamel -- Vitorino dos Piães

Start: kell: 6.35
Saabumine: 9.30
Pausid: ei olnud, kui mõned pildistamise peatused välja jätta
Kilomeetrid:  12 km
Sammud: 16 780
Temperatuuri maksimum: 25 kraadi (meie kõndimise ajal oli ilmselt hulga vähem)
Pilvisus: puudus
Jahutav tuuleõhk: vähe
Villid: seis endine, villitaja loodab paari päeva jooksul paranemisele :)

Uni albergue's oli nagu ikka -- rahutu. Kuigi tänase öö jooksul täheldasime ka vaikusehetki, mil keegi ei norsanud, ei saanud siiski pikalt ja rahulikult magada. Voodid nagisesid, sest ikka keegi köhatas ja keeras külge. Voodimadrats ja padi olid kaetud vakstuga (mis nagises igas toas olevas kümnes voodis). Padi oli nagunii liiga kõva ja ebamugav. Patjadega on alati üks igavene häda. Usun, et magamise seisukohalt on need kõige tähtsamad -- kui võimalik, reisiks vist igaüks oma koduse padjaga.

Aga miks me siis täna nii väikese distantsi tegime? Kaalusime eile nii meie vastupidavust kuumusele kui villitavate jalgade olukorda ja tegime terve reisikava ümber. Algselt oli meil plaan pärast Santiago de Compostelat minna ka Fisterrasse, kuid selleks oleksime pidanud tegema päris mitu üle 30 kilomeetrist päeva. Sellise kuumusega me vist sellega hakkama ei saa. Kuna sellise plaani muutusega võitsime tervelt neli päeva, saimegi kavasse lisada paar päris lühikest etappi. Loodetavasti praavitavad villiplaastrid (siiani rakendatud 2 ja täna läheb veel paar peale) ja muidu plaastrid ning vähe rahulikumad päevad põdurad jalad taas kõnnikorda.

Kuna kaks ööd oli juba norisevates palverändurite öömajades räheldud, otsustasime end täna hellitada privaatsemate ööbimistingimustega. Terve etapi pikkus järgmise albergue'ni oleks olnud 25 kilomeetrit, aga kuna me otsustasime selle maa poolitada, siis oligi tegelikult ainukeseks võimaluseks teele jääv majutusasutus. Meie valisime koha nimega Estabulo de Valinhas, kust meie saabudes lahkusid viimased eelmisel ööl peatunud palverändurid. Kohal oli koristaja, kellega püüdsime kontakti saavutada --  ei saanud tema meist ega meie temast aru, puudus ühine keel. Aga ta võttis taskust telefoni ja helistas omanikule, kellega klattisime asjad inglise keele ära. Kahene tuba 35 raha eest oli meie ja sisuliselt saimegi kohe end sisse sättida, kuigi ametlikult algab sisseregistreerimine alles kl 14.

Oi kus oli hea -- sai istuda vilus räästa all või paksude kivimüüride vahel jahedas toas. Väike miinus oli siiski ka, sest küla oli nii väike, et selles polnud ühtegi restorani või kohvibaari. Aga õnneks oli 800 meetri kaugusel minimarket, kuhu terved jalad kohe vudisidki (haiged jäid end kosutama sohva peale). Market müüs meile veini, mis maksis jälle häbematult vähe, naturaalset jogurtit, mune ja mahlast nõretavaid nektariine. Veini hinnad on ikkagi nii odavad, et lausa valus on seda Eestist tulles vaadata.

 

Jällegi ei hakanud kõige odavamat ostma, ostsime kaks veini, millest üks maksis 2.20 ja teine 2.90. Kusjuures mõlemad olid väga head ja värskendavad. Pikk ja kuum päev -- eks seda külma veini kulub rohkem. -:) Muide, pildil olevat sinise sildiga veini ja sellest paremal olevat gazelat saab ka Eestis osta, aga hind ei ole kindlasti 2.20 ja 2.49. Kodust välja sõites olime kergelt muretsenud, et kindlasti saame ainult punast veini juua, sest valget pole kuskil jahutada. Tegelikkuses on siiani olnud igal pool külmkapid (isegi palverändurite öömajades), kuhu saab parasjagu joogi külma panna.

Kuskil kella 2 paiku saabus õuele üks saksa mees, kes samuti öömaja kohta küsis. Kuna kedagi omanikest kohal ei olnud, soovitasin tal helistada. Mida ta ka tegi. Saigi endale ja oma prouale toa. Selgus, et nad olid umbes kilomeetri mööda kõndinud ja aru saanud, et on liiga kaugele vantsinud. Proua jäänud puu alla istuma ja mees (kel ilmselt siis veel värskust rohkem) kõndis tagasi öömaja otsima. Tuba olemas, läks ta prouale järgi. Oli näha, et see oli tõesti ka päikesest täiesti vintsutatud, kui nad lõpuks koos tagasi jõudsid. Ei olnud proual erilist lobisemistuju. Ma mõistan teda täiesti. Aga edasine tundus juba natuke imelik. Proua ei väljunudki toas, mees sebis kaks korda poe vahet käia ja tassis prouale sidruniga õlut ja vedas sööke tuppa. Vabandust, aga tundub, et proua on paras pirts-perse.

Veel tunnikese hiljem saabusid kaks Kanada naist, kes olid teekonda alustanud 3 nädalat tagasi Lissabonist. Kirusid hirmsat kuumust, mida Kanada Briti Kolumbias ka kunagi polevat. Neil olevat ka jalgadega probleeme olnud, nii et mõned etapid vahepeal olid tehtud bussiga ja mõned päevad väga vähese kõndimisega. Igatahes tundus nende elufilosoofia olevat -- ära tapa end, vaid naudi ja sära! Õige, nii peabki! Tundusid väga optimistliku oleku ja ellusuhtumisega.

Meie väikese hotellikese juures oli ka "fresh water pool", nagu seda reklaamiti. Oligi väike tiik, millesse ühest otsast voolas mäe seest vesi sisse ja teisest otsast nirises välja. Oli värskendav, temperatuuri mõttes tavaline Eesti suvise järve vesi. Sobis kuuma päeva ideaalseselt.