Jalgsi Tartust Elvasse

Kui kümne päeva pärast on algamas jalgsiretk Portost Santiago de Compostelasse, on viimane aeg teha väikesi harjutusi ja end korraks proovile panna. Et ikka matkakingad ja jalad sõbralikult läbi saaks või vähemalt esimene tutvus tehtud oleks. Kuna caminol on keskmine päevateekond ikka nii 25 km ringis, siis tunduski väga mõistlik võtta ette retk Tartust Elvasse. Preemiaks ahvatles sihtkohas hiljuti vaksalhoones avatud restoran.

Lõpuks oli ka üks vihmata päev ja isegi päikest paistis pilve vahelt. Nii võtsimegi laupäeva hommikul kella 11 paiku suuna Riia ringile, kust kergliiklusteed mööda muudkui astuma hakkasime. Samm oli kerge ja kilomeetrid muudkui kadusid. Juba olimegi Külitses, kust piidlesime eemalt Külitse järve. Lapsepõlves oli see üks põhilisi suvitamiskohti meie pere jaoks. Oi, kus seal on päevitatud ja ujutud -- huuled sinised ja hambad plagisemas. Vaatamata poolpäikeselisele ilmale ei olnud seekord vee ääres ühtegi kümblejat -- vesi on vist ikka liiga külm. Ei läinud ka meie seda proovima.

Külitses sai kergliiklustee otsa ja ees ootas retke kõige ebamugavam osa, sest kõndida tuli otse Tartu-Valga maantee servas. Jalgsi mööda teepeenart liikudes tundus liiklus küll jube tihe ja autod muudkui kihutasid viuh ja viuh meist mööda. Autoga sõites ei saagi aru, kui palju müra me tegelikult tekitame. Õnneks saime nn Aiamaa teeotsast pöörata väikesele kõrvalteele Nõo suunas ja see oli märksa meeldivam ja rahulikum. Teeserv oli palistatud rapsi-, herne-, oa- ja viljapõldudega. Vaatlesime neid viisakalt teepeenralt ja ei roninud nende vahele end pildistama. Pealegi teadis minu elutark õde rääkida, et rapsipõllule ei tasugi kõndima minna, sest pärast on riided täiesti õlised. Selline õlitaim.

No nii, Nõoni oli 3 kilomeetrit ja tasapisi hakkas mõte minema puhkepausi peale. Arutasime, et Nõos on kindlasti pood ja et kui hea oleks sealt üks külm õlu võtta. Pood oli tõesti olemas, aga väga väike. Nii pisike, et polnud isegi õllekülmikut, vaid õlled olid ilusasti kõik lihtsalt riiuli peal rivis. Ega ei maksa pirtsutada -- leppisime sellega mis oli.

Poes tekitas elevust üks kohalik säetud olekuga külamees, kes proovis osta pudeli Extra viina, ühe õlle ja paki suitsu. Valas kõik oma mündid kassasse välja, aga väheks jäi. Proovis siis kaardiga maksta. Pistis oma kaardi masinasse ja ütles kassapidajale kõval häälel pinkoodi. Kood osutus valeks, aga mees jäi endale kindlaks ja lasi sama koodi kolm korda sisse lüüa. Kaart läks lukku ja oligi kogu lugu. Järjekorras ootav pereisa kahe väikese lapsega tõdes, et küllap tuleb siis üks viinavaba päev teha. Nii jäigi. Külamees pidi viinata ära minema.

Meil oli aga raha piisavalt ja saime oma kosutava joogi väikese ootamise järel kätte ning seadsime end kiriku juurde kivihunnikule istuma. Õhutasime varbaid ja kontrollisime jalgade olukorda. Olid nii mõnedki villid. Aga meil oli plaastreid!

Pool teed oli veel minna ja see läks mõnusalt väikest teed mööda Tõravere raudteejaamani, üle Vapramäe serva ja mööda Peedu suvilarajoonist. Samm jäi tasapisi järjest töntsimaks ja hommikust värskust jalgades enam ei olnud. Lõpuks ometi oli silt Elva.

Nüüd hakkasime vakselt muretsema, et kas restoran ikka töötab või on mingiks juubeliks reserveeritud. Kõht oli juba päris tühi, sest olime retkele kaasa võtnud ainult õuna ja maasikaid. Eks see üks Nõost saadud õlu oli ju ka väikeseks abiks. Arbimäe tänav tundus olevat Elva pikimaid, kuid lõpuks ometi ilmus raudteejaam meie vaatevälja ja restorani uks oli ahvatlevalt lahti.

Kokka peab kiitma, sest liha oskab ta kohe päris kindlasti teha. Nii pardifilee kui veise sisefilee olid just parajasti kuumust saanud ja koos lisanditega maitsesid igati hõrgult. Panna cotta oli ka kreemjas ja mõnus, kuid teda oli ilmselgelt liiga vähe.

Sammulugeja oli kokku lugenud 33500 sammu ja google'i kaardi andmetel olime läbinud 24,7 km. Tundub, et oleme caminoks valmis. Varsti siis reportaažid Portugalist ja Hispaaniast.