Start: kell: 5.20
Saabumine: 10.50
Pausid: kaks pikka (40 min) ja 1 lühike (15 min)
Kilomeetrid: 18 km
Sammud: 27680
Temperatuuri maksimum: 20 kraadi
Pilvisus: täitsa pilves, seenevihm mägedes
Jahutav tuuleõhk: umbne
Villid: päka alune ei valuta enam, väikesed varbad vajavad veel praavitamist
Skaudid ja gaidid magasid nahinal ja vaikselt. Siiski, üks vanemgaideritest (soliidsemas eas proua) tegi mõned norskamise soolod, aga need olid üsna tagasihoidlikud ja meie und oluliselt ei häirinud. Aga öö oli üsna umbne ja toas oli õhku vähe. Justkui selline äikeseeelne lämbus. Kuna meie järgmises sihtkohas oli riiklikus albergue's võrreldes Ponte Limaga 60 koha asemel ainult 34 kohta, otsustasime varakult startida. Olime kella pannud helisema kl 4.45, tegelikkuses ärkasime isegi veel 15 minutit varem, sest esimesed ärkajad hakkasid juba kolistama ja umbne oli ka, nii et nagunii enam suurt und ei olnud.
Oli tõeline mäevallutamise päev. Distants iseendast ei olnud pikk, aga see-eest kulges suurem osa sellest kergelt tõusvas tempos ja umbes pooleteise tunni jooksul tuli 400 meetrine kõrguste vahe üles rühkida. Samas oli enamus teed maastikul ja metsa vahel, küladest käisime läbi vaid servamisi.
Täna oli matkamiseks väga hea ilm, sest päikest ei olnud. Taevas oli paksus pilves ja üleval mäe otsas tuli isegi seenevihma. Päikest ei olnud, aga polnud ka tuult, nii et tegelikkuses oli ikkagi üsna umbne ja palav kõndida. Läbi männimetsa kõndides möödusime vaigukogumise kohast, kus kõik puud olid kilekotte täis riputatud ja enamus neist vaiku täis. Eestis koguti vanasti vaiku metalltorbikute sisse. Ei tea, kuidas see tänapäeval käib, pole juhtunud nägema.
Suure ülesmäkke ronimise lõpuks pidi platoolt avanema vaade. Üle platoo laiutava vihmapilve tõttu oli nähtavus nullilähedane. Võibolla oleks päris ilusad vaated olnud. Kuna me kaugusse ei näinud ja muidu olid palverändurid koha nii ära lagastanud igasuguse plastikprügiga, siis see just väga tore koht ei tundunud. Tegime pingil väikese puhkepausi ja vudisime edasi.
Pärast pingutavat tõusu saabub alati laskumine ja enamasti leidub tee ääres ka väike kohvik-baar, mis müüb karastava õlle. Nii ka seekord. Olime seal vist täna küll esimestena. Üsna varsti saabus paar matkameest, kellest üks võttis kohvi, aga teine kuulutas kah selge ja kõlava häälega "a beer".
Baarimees ütles meile, et minna on veel 2 km. No see tundus tühi-tähi, pealegi läks tee enamuses allamäge. Kohal me olimegi. Enne meid oli ukse taga ootamas 4 tüdrukut, kes olid tõesti hommikul lahkunud just siis, kui meie end teed asutasime jooma. Veel pool tunnikest ootamist ja algaski sisseregistreerimine. Jällegi tuli voodikoha eest maksta 5 eurot. Toas on narivoodid ja ühes toas magab 26 inimest. Üsna kitsas on, sest vahed naride vahel ei ole eriti laiad.
Päeva peale tuli majake inimesi puupüsti täis. Lõpuks olid ka nö elutoa põrandale matid laotatud. Vedelesime mõne tunni albergue kõrval olevas kohvikus, siis aga läksime umbes kilomeetri kaugusel olevasse restorani sööma. Siin oli valida kuue erineva pilgrimi menüü vahel. Meie võtsime pearoaks kana kartulite ja salatiga. Millegipärast oli sellele veel ka hunnik riisi juurde pandud. Nagu ikka, eelnes ka köögiviljasupp, järgnes magustoit ja kohv ning kannutäis veini oli samuti hinnas. Oli tiba kallim kui eelmises kohas (10 euri), aga prae ports oli ka nii suur, et suutsime sellest vaid poole ära süüa. Või õigemini sõime ära pool kana, jube head friteeritud kartuliliistud ja salati. Poole kanast pakkisime endale kaasa -- hommikusöögiks. Pildil ei tundugi see hunnik nii suur, aga tegelikult oli väga suur praetaldrik kuhjas sööki täis.
Õhtul pidid poolakad peaaegu meie veini tuuri panema. Õnneks märkasime üht tüdrukut veinipudeliga kõndimas, sest ta ei saanud korgitseriga hakkama. Tundus jube meie veini moodi. Läksime vaatama, kas meie oma on sügavkülmas alles. Ei olnud! Küsisime, et äkki ta võttis vale veini. Oli teine üsna kindel, et see on nende vein, sest nad ju ka ostsid ühe pudeli. Siis aga tuli tema mees ja ütles, et see tõesti pole see, mille nad poest tõid. Nende oma oli hoopis külmkapi alumises kastis. Tibi lihtsalt ei viitsinud nii madalale kummarduda ja vaatas, et võtab hoopis sügavkülmast mõnusa jääkülma veinipudeli. Õnneks sai rahvuste vaheline kriis ennetatud, sest mida muud oleks saanud sündida sellest, kui poolakad eestlaste veini ära joovad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar