Start: kell: 6.10
Saabumine: 10.10
Pausid: üks pikk (30 min)
Kilomeetrid: 16 km
Sammud: 24 673
Temperatuuri hommikul: 16-18 kraadi
Pilvisus: puudus
Jahutav tuuleõhk: üsna jahe tuul
Villid: proovisin sandaalidega käimist, vaatab, mis saab
Hommikul oli äratus jälle jube vara. Ja seekord ei olnud tegu enam kolme poolakaga, vaid 15 Itaalia skaudiga, kes kõik oma kottides hommikul kell 4 krõbistama hakkasid. Ega seda pole võimalik niiehknii vaikuses teha -- ikka on vaja omavahel mõtteid vahetada ja üsna kiiresti muutub sosin vaikseks kõneks, mis läheb järjest valjemaks. Nii oligi terve albergue täis inimesi üles aetud. Kõik selle üle küll õnnelikud ei paistnud olevat.
Kõige hullem on see, et enne kella 6 hommikul ei lähe albergue'des ükski tuli ka põlema. Tavaliselt põleb sel ajal tuli ainult vetsus, aga mujal on pimedus. Juba teist hommikut jõime teed ja sõime käsikaudu. Enamus inimesi paneb muidugi minema ilma igasuguse söögi-joogita, kuid meile see ei sobi. Kahe kilomeetri pärast oleks vererõhk nii madalal, et tahaks pikali kukkuda. Hommikune kange tee ja soovitatavalt ka väike amps on täiesti hädavajalik normaalseks päeva alguseks.
Teekond läks täna suuremas osas läbi väikeste külade, peamiselt mööd asfalti, aga natuke oli vahel ka kruusateed läbi metsasalude. Päris tõusvas joones läks tee esimese poole teekonnast -- võttis isegi natuke võhmale. Hommikul poolhämaruses oli üks huvitav küla, kus igas aias oli mitu hernehirmutist. Ei tea, kas see oli eriti linnurohke koht (meie küll ühtegi ei näinud) või olid need kujud palverändurite peletamiseks üles pandud. Praegu polegi see võibolla nii teema, aga sügisel kui viinamarjad valmima hakkavad, süüakse mõned teeäärsed väädid võibolla päris tühjaks. Ei jõudnud kõiki tonte üles pilditada, aga mõned näited siiski. Kusjuures kõik hernehirmutised olid mehed, ühtegi naist polnud seal "tööd tegemas".
Ausalt öeldes oli päris külm kõndida, käsivarred lausa külmetasid. Tundub, et see suur kuum on jäänud meist Portugali maha. Oleme tavaliselt nii 2-tunnise kõndimise järel teinud kohvipausi. Täna hakkas juba mure tekkima, et ei saagi kohvi enne kohale jõudmist. Esimene meie teele jäänud kohvik oli liiga vara, ainult tund pärast starti. Nagu ei isutanud veel kohvi järele. Seejärel olid päris paljud kohvikud lihtsalt suletud. Lõpuks peaaegu kolmetunnise astumise järel oli üks kohvik avatud. Sellel kohal oli kohe minekut, sest peaaegu iga rändur astus sinna sisse. Pärast kohvipausi oligi vaid natuke alla tunni veel kõndida ja kohal me olimegi. Vahelduseks ka üks ilus lillepilt (pole juba tükk aega ühtegi lõunamaa õit postitanud).
Meie saabudes oli albergue juures vaid 2 tüdrukut, kes olid hommikul alustanud meiega samast kohast. Skaute veel kohal ei olnud. Nad startisid küll hommikul meist 15-20 minutit varem, kuid panime neist mööda ja nii jäigi. Varsti pärast meid saabus samuti meiega ühes öömajas olnud hispaania mees, kes on väga sõbralik ja kellega ikka proovime suhelda (tema meiega ka). Ainuke probleem on, et ta oskab 2 sõna inglise keelt ja meie 0 sõna hispaania keelt.
Vähem kui poole tunni jooksul saabus see noorte grupp, kes meie eelmise öö albergue juurest minema läks ja kuskil mujal öömaja pidi leidma. Varsti tuli ka kahe lapsega (vanuses 9-11) matkav Portugali suurpere, nemadki meile juba eelmisest ööst tuttavad. Üsna kiiresti moodustati seljakottidest selgelt loetav järjekord ja oligi 34 kotti koos inimestega järjekorras. Nii palju selles öömajas kohti oligi. Kaks eelmise öömaja skaudigruppi saabusid ka varsti, üks ei jäänud ootamagi ja matkas edasi. Teine sättis ka oma kotid sappa, kuid avamise hetkel lasti sisse siiski vaid 34 rändurit ja kõik ülejäänud jäid ukse taha. Paar üsna viimasel hetkel saabunud prouat proovisid ka esimestena sisse trügida, kuid nende peale hakkas terve järjekord karjuma. Ei jäänud neil muud üle, kui häbistatult lahkuda.
Uksest seesolijatest moodustati täpselt samas järjekorras uus järjekord, sest on ju väga oluline mitmendana sa voodit valima pääsed. Kui tahad magada nari alumisel korrusel, siis need on kuum kaup, lähevad varem ära. Öömaja töötaja pidas väga emotsionaalse ja paljusõnalise kõne reeglitest, millest meie muidugi midagi aru ei saanud. Pärast inglisekeelne kokkuvõte meile oli märksa napim ja vaoshoitum. Albergue ise on väga mõnus, meie toas on kõigest 14 voodit, st 7 nari. All on suur hall laudade ja diivanitega, kus saab mõnusalt aega veeta. Köögis on üle mitme aja taas külmkapp, mis tähendab valget veini!
Seekord jõudsime juba lõuna ajal palverändurite menüüd sööma, mis üldjuhul tähendab, et saab 2-3 eurot odavamalt. Kuna just enne meid oli sinna trüginud ka meie öömaja noortegrupp, siis oli koht puupüsti täis ja pidime üksjagu ootama. Lohutuseks valas ettekandja meile veini "una grande", nagu ta ise seletas. Aga jah, kannutäied veini on ajalugu, tuleb rõõmustada selle üle, kui saad tavapärasemast suurema klaasitäie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar