Camino Portugues (10. päev): Pontevedra -- Tivo

Start: kell: 6.55
Saabumine: 13.15
Pausid: kaks pikka (30 ja 45 min) ja üks lühike (10 min)
Kilomeetrid: 22 km
Sammud: 31256
Temperatuur hommikul: 18 kraadi
Pilvisus: lauspilvisus, vihmasadu esimene tund, pärast poolpilves
Jahutav tuuleõhk: ei olnud ja polnud ka vaja
Villid: vihma tõttu jälle matkakingad

Täna saime magada peaaegu kella helisemiseni. Kuna noortegruppe ja skaute meie öömajas ei olnud, siis keegi ei ärganud kell 4. Esimesed krabistajad alustasid kell 5.30, mis oli ainult 15 minutit enne kella helisemist. Albergues läksid hommikul isegi tuled põlema ja me nägime, mida sõime. Hommikusöögiks oli naturaalne jogurt väga-väga mahlase nektariiniga.

Alustasime praktiliselt koos päikesetõusuga, st lampi polnudki vaja. Aga meie väga ebameeldivaks üllatuseks sadas vihma. Vedasime aga vihmajakid selga ja hakkasime astuma. Ei olnud üldse mõnus. Villijalad olid ju ikka veel sandaalides ja üsna varsti olid nii sokid kui sandaalid läbi vettinud. Ei jäänudki lõpuks muud üle, kui jälle need pahalsed matkakingad jalga panna. Umbes tunnikese pärast sadu lõppes ja taevas selgines. Edasise päeva oli poolpilves-poolpäikeseline.

Eriti vihma tõttu oli moraal hommikul väga madal. Kui vanarahvas ütles, et "vaim on valmis, aga liha on nõder", siis meie puhul kehtis kindlasti teine pool ja esimese puhul oleks ka õigem öelda, et vaim on ka nõder. Kuidagi väga raske oli astuda. Aga tuju tõusis märgatavalt pärast esimest kohvipausi. Oli kuidagi jumalik tunne, kui see kohvik nurga tagant välja ilmus. Vihmamärjad inimesed harutasid end märgadest riietest lahti ja nautisid kohvi või õlut.

Nüüd on tõesti tunda, et Santiago de Compostela on väga lähedal. Ületasime täna 50 km joone. Teed on palverändureid täis. Kui varasematel päevadel nägime kohvikutes mõnda üksikut rändurit ja teel ei olnud koos meiega pea kedagi, siis nüüd on saabunud olukord, kus sa pole kunagi üksi teel. Keegi läheb sinu ees või tuleb sinu järel, nobedamad vudivad mööda.

Kui päris aus olla, siis meeldis mulle varasem osa rohkem. Privaatsus ja üksi teel olemine on vist eestlasele sobivam. Nii et tegelikult oleks mõistlikum kõndida Lissabonist Portugali piirini (Valenca) ja sõita edasi bussiga, kui just on kindel soov jõuda katedraalini. Ma muidugi ei tea, kas siis palveränduri tunnistuse saab või peab selleks tõesti just viimased 100 km läbima. Aga rännukogemuse mõttes on sihtkohast kaugemad lõigud mõnusamad.

Kuna olime endale täna ööseks jube e-maili teel öömaja kinni pannud ja eile saabus meilile vastus "confirmate", siis saime tänast retke võtta tõeliselt rahulikult. Me ei pidanud kiirustama, et jõuda varakult riikliku albergue ukse taha ja närveerida terve teekonna, kas jõuame ikka õigel ajal ja saame sinna koha. Meil oli aega küll, sest öömaja oli olemas. Tõsiselt, ma soovitakski viimase 80 kilomeetri peal endale öömajad ette broneerida, siis saab päeva rahulikumalt nautida. Ilmselt kevadel ja sügisel kõndides pole tung nii suur ja siis saab muretult oma ööbimise plaanid riiklikele öömajadele rajada. Aga kui oled teel koos kõigi Itaalia skautidega, siis juba nalja ei ole. Aga meil oli täna tõeline pidu, sest võisime teha nii palju peatusi kui tahtsime. Nii näiteks stoppasime "Casa Maruja" nimelises kohas jalgade puhkamiseks. Oli küll maantee ääres, aga väga idüllilise lehtla all.

Pärast seda ei olnudki enam palju astuda, kui saabusime oma öömajakesse. Oleme kuueses toas. Peale meie lätlasest lapsehoidja Inglismaalt, abielupaar Kanadast ja üks tüdruk, kelle päritolu me pole kindlaks teinud. Eks näis, kas keegi öösel norskama ka hakkab. Ma muidugi kahtlustaks seda Kanada meest... Sõime öömaja kohvikus hispaania omletti ja salatit. Mõlemat oli selline kuhi, et andis pugida. Pool omletist jäi ka õhtusöögiks.

 

Üks huvtav asi, mida tasuks mainida. Kahel viimasel päeval oleme proovinud nii söögi- kui ööbimiskohtades maksta kaardiga. See pole lihtsalt võimalik. Enamasti käib siin kõik sularaha peal. Täna näiteks andsin esimeses kohvikus kahele Itaalia tüdrukule 2 eurot, et nad saaks kohvi osta. Neil lihtsalt ei olnud enam üldse sularaha ja kaardiga maksta ei saanud. Olime nende tüdrukutega juba mitu päeva samades öömajades olnud, nii et nad olid justkui vanad tuttavad. Nad lubasid tagasi maksta. Aga kas me enam kohtume, kes teab. Ega see kaks eurot mind ka vaeseks või rikkaks ei tee.

Albergue juures on suur aed, kus saab mõnusalt aega veeta. Hetk tagasi küll hullas siin ühe venelase paariaastane laps. Sai kastmisvooliku kätte ja pihustas sellega mööda aeda ja inimesi. Lõpuks ilmus ema välja ja kutsus lapse korrale. Omanikud olid täitsa heitunud. No ma ka ei tea, igaüks võiks ikka oma lapse järgi valvata.

Õhtuseks kingituseks tõi pererahvas meile taldirkutäie õlis friteeritud pannkooke või "seakõrvu". Vitsutasime need sisse ja rasvased kalorid rõõmustasid meie matsemeeli.

Homseks on meil jälle öömaja kinni pandud, nii et saame päeva üsna stressivabalt võtta. See tundub nii-nii hea.