Põgus peatus Portos

Palverännu lõpetuseks olime natuke linnapuhkust ära teeninud. Niisiis sõitsime bussiga tagasi Portosse ja ees ootas 4,5 päeva Porto nautimist. Algselt olime plaaninud Portosse jõuda esmaspäeval ja öömajagi oli kinni pandud. Aga kuna meie matkaplaan natuke muutus, tulime Portosse juba päev varem. Viimasel hetkel otsisime booking.com vahendusel üheks ööks öömaja. Ega palju valida ei olnud ja meie palju maksta ka ei tahtnud. Võtsime Alojamento Local Monte Sinai. Nina pealt tuli maksta 17.50. Lubati privaatset tuba ja ühist vannituba-vetsu. Nii oligi. Terve asutus oli laias plaanis pruuni põrandavärviga üle võõbatud (sh vetsu loputuskast). Toa aknad avanesid üsna liiklusrikkale tänavale, nii et rahu ja vaikust magamiseks ei olnud. Ühe öö elasime üle, aga rohkem sinna küll minna ei tahaks. Suhtlus oli ka ainult portugali keeles. Aga ega me seal pikalt ei passinud. Asjad sisse ja kohe linna avastama. Nagu ikka, tundus esimesel hetkel linn väga võõras ja hoomamatu. Aga see on tavaline. Olgu öeldud, et meie saabumise päeval valitses Portos 29-kraadine kuumus, mis vist meist ühele lõppes õhtuks kerge kuumarabandusega. Oli kohutav peavalu ja külmavärinad.

Teisel päeval hakkasid juba pidepunktid tekkima ning peata tunne kadus. Sättisime end kolmeks ööks sisse majutusasutusse nimega Porto Twin Rooms. Tundub, et see töötab talveperioodil ühiselamuna. Igal korrusel on 5 tuba, lisaks köök (teisel päeval küll selgus, et selle uks oli õhtupoolikul lukku pandud. Palve peale keerati see lahti ja saime oma proviandi sealt külmkapist kätte). Tuba on sisustatud täpselt nagu ühikatuba -- kaks voodit, kaks kirjutuslauda, kaks kappi, kaks prügikasti ja 2 rulli vetsupaberit (!). Aga koht on puhas, vaikses asukohas ja väga nö kesklinna lähedal, nt Torre dos Clerigos on 700 m kaugusel.

Akendest avaneb vaade jõele ja Gaia poolel asuvatele portvenimajadele, mis õhtupimeduses eriti toredasti säravad.

Sel korral oleme me tõelised nautlejad. Longime vaid mööda linna, uudistame maju ja inimesi ning nautleme -- peamiselt sööki ja jooki. Peab ütlema, et Porto kohe kutsub end imetlema (ja pildistama), sest hooned on enamasti väga ilusad ja seda isegi juhul, kui neid mitukümmend aastat tagasi viimati värviti. Majad on sageli kaetud värviliste kahhelplaatidega, asudes üksteise kõrval tihedates ridades justkui nukumajakesed.

Üldiselt peab siin liikudes olema heas vormis. Iseendast on kõik väga lähedal, kuid kohale jõudmiseks tuleb kas mäest alla või üles vudida. Trepid ja üles-alla väänlevad tänavad on siin väga tavalised. Lugesime ära, et jõe äärest nö üles Porto raudteejaama juurde jõudmiseks tuleb astuda 210 trepiastet, pluss veel natuke lihtsalt ülesmäge vantsida. Samas pole me siiani veel endale metroopiletit ostnud, sest tegelikkuses jõuab enamasti igale poole kohale kõige rohkem 30-minutilise kõndimisega.

Turiste on linnas tohutult palju. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, et oleksin enne olnud kohas, kus turistid nii selgelt linnapildis välja paistavad. Praktiliselt igal kolmandal inimesel on käes linnakaart ja ta katsub aru saada, kus ta just parasjagu on. Või siis klõpsitakse pilte nunnudest majadest või kitsastest tävavatest.

Igal pool varitseb mõnus lohakus. Mingit ülemäärast puhastamist ja küürimist pole kuskil märgata. Üksteise kõrval seisavad väske värvikorra saanud ja poolenisti lagunenud majad. Mõned ongi täitsa tühjad ja katused juba peaaegu sisse varisenud. Ühes kohas näiteks olid majavaremed kassitappu täis kasvanud ja kõik jättis väga romantilise mulje (vaata esimest pilti). Aga üldine soojus ja sõbralikkus on nii valdav, et lohakust ei pane peaaegu tähelegi. Tõesti hubane linn, kuhu tulla ja kus näiteks pikk nädalalõpp veeta.