Camino Portugues (11. päev): Tivo -- Iria Flavia

Start: kell: 7.20
Saabumine: 14.45
Pausid: kolm pikka (45-60 min)
Kilomeetrid: 22,5 km
Sammud: 33437
Temperatuur: 18-20 kraadi
Pilvisus: lauspilvisus, vihmasadu terve päeva
Villid: vist hakkavad järgi andma (lõpuks)

Meie toas ei norsanud keegi. Täitsa super oli magada. Esimene kell helises läti tüdrukul kell 5.45. Ta magas nii sügavalt, et ei kuulnudki seda. Tema all magaja pidi talle vastu voodipõhja virutama, siis alles ärkas üles. Igatahes krabistas ta end vaikselt toast välja. Meie ärkasime tema järel. Kuna õues sadas ladinal, ei saanud õue peal midagi teha. Õnneks oli vetsu ees ja selle sees suur ruum, nii et saime seal end riidesse sättida. Vetsus oli ka pistikupesa, mis oli vajalik keeva vee tegemiseks. Meil on kaasas keeduspiraal, mida siin Hispaania osas on juba korudvalt vaja läinud. Riiklike albergue'de köögid on tühjad kui kellad ja puudub igasugune inventar vee keetmiseks. Kuna me seda ette teadsime, siis saigi Tartu turult nö vene kauba putkast soetatud keedupulk. Hädavajalik. Hommikusöögi saime õnneks süüa restorani katusealuses, kuna asutus oli veel kinni ja siis sobis seal oma sööki ka kenasti süüa.

Ühesõnaga -- vihma sadas. See ei olnud küll selline laussadu, mis sind 5 minutiga läbi leotab, aga poolteist tundi selles astudes teeb lõpuks ikka täitsa märjaks. Enamus palverändureid oli end varustanud vihmakeepidega, mis katsid nii inimesed kui seljakoti. Terve tee oli nagu tonte täis.

Meil selliseid häid keepe ei olnud ja tundsime, kuidas meie (mitte)vihmapidavad vihmajakid järjest märjemaks muutuvad. Sama lugu oli seljakotiga, sest ega seegi ju vihma ei pea. Nii tuleb kergesti paar lisakilo selga. Esimesse kohvikusse jõudsime pooleteisetunnise kõndimise järel. Kõik vist põikasid sinna sisse, et hetkeks vihmast pääseda. Nägime, et kohalikud ostavad sealt vihmakeepe. Kargasime ligi ja saimegi 2 viimast, kokku pidime välja käima 6.75. Oi kus nüüd oli hea kõndida -- vihmake küll sadas, kuid meie märjaks ei saanud. Nägime küll välja nagu helesinised kaamelid, kuid mis sellest.

Ega selle vihmaga eriti pilte ei saanudki klõpsida. Polnud nagu tahtmist seisma jäädagi ja fotokat välja harutada. Ühest kirikust ja surnuaiast siiski sai pilte tehtud. Siin on kohati väga huvitavad surnuaiad. Maa peal on nagu väikesed kabelid, millel hunnik luuke. Meenutavad urnimüüre, aga on siiski nii sügavad, et sinna võib terve kirstu sisse lükata. Ei tea, kas nad teevadki seda. Ja kuidas see siis seal kivikapis haisema ei lähe. Vastust ei tea, aga tundub väga teistsugune meie tavast.

Öömaja oli meil eile õhtul juba ette kinni pandud. Selleks on väike 16-kohaline albergue 1 km Padroni nimelisest linnast edasi, kohas nimega Iria Flavia. Nagu kohapeal kuulsime, on see vähem kui 2 kuud lahti olnud. Kõik ongi väga värske ja uus. Hind on ka väga normaalne -- 12 eurot.

Täna oleks jalad võimaldanud õhtul isegi ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäike ette võtta, aga ikka tibas veel vihma ja tõesti ei olnud mingit soovi ennast niisutama minna. Seetõttu võtsime ette ainult käigu kohe öömaja taga asuvasse kirikusse. See oli väga rikkalikult kaunistatud ja üsna erakordne tundus, et osadel pühakute kujudel olid seljas päris kangast riided ja peas päris juuksed. Tavaliselt on ju kõik puust voolitud ja ilusaks värvitud.

Homme peaks siis olema viimased 23 kilomeetrit. Ilmateade on lootustandev -- vihma ei luba.