Porto maitsed

Reisimise üks paremaid osiseid on uute toitude ja maitsete tundmaõppimine. Üldiselt on nii, et mida kaugemal kodust, seda rohkem saab end üllatada lasta. Portugal ja Porto pakkuvad päris erinevaid võimalusi. Porto puhul on ilmselt igati paslik alustada portveinist, sest Porto ja "port" vahele võib lausa võrdusmärgi panna. Gaia poolsel jõekaldal on portveinimajad üksteise kõrval tihedasti koos, uhked nimed suurte tähtedega katustele või seintele maalitud. Meie valik langes Taylors'i peale (natuke eeltööd internetis oli abiks). Üldiselt jääb piletihind 10-15 euro vahele, mille eest saab tuuri veinikeldris ja lõpetuseks paari veini degusteerimise.

Kohe esimeses ruumis tungis sõõrmetesse mõnus-mõnus portveini lõhn, mis imbus õhku pikkadest tünnirividest (arvatavasti kõik veini täis). Edasise ekskursiooni käigus saime teada kogu loo portveini kasvatamiseks sobiliku piirkonna, viinamarjade ja veini laagerdamise kohta. Oli kohe tiba üle tunni harivat juttu audiogiidi vahendusel. Lõpetuseks siis degusteerimine. Meile pakuti valget kuiva portveini ja pikalt tünnis laagerdanud nn vintage poertveini aastast 2012. Eelnevalt saime teada, et see on nn vaese mehe vintage. Kõige kallim ja parem vintage seisab pikalt pudelis ja läheb siis eriti heaks, aga see pidavat olema pigem selline, mida Inglise kuninganna pakub oma õhtusöögil.

Meie mekutasime oma valikut ja samal ajal lappasime Porto kaarti, et edasisi plaane teha. Äkki jäi silma reklaamkiri, et selle kaardi ettenäitamisel saab tasuta üht veini maitsta. No seda võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. See kaart oli meiega terve palverännaku kaasa teinud ja vahepeal Hispaania vihmasajus nii kannatada saanud, et pidime ta peaaegu minema viskama. Siit moraal -- ära midagi niisama ära viska. Meie saime oma veini kätte ja kelner viskas allkirja ka kaardile. Vist kartis, et läheme muidu veel ühte nõudma. :)

Kala ja eriti bacalhau (soolatursk) on täiesti omaette nähtus Portugalis. Poes on võimatu mitte märgata soolatursa müümist, sest see osa poest lõhnab väga spetsiifiliselt ja ega sinna pikalt püsima ei tahaks jääda.

Aga roogasid tehakse sellest küll igasuguseid ja väga maitsvaid. Ühes ilmselgelt turistidele suunatud kohas jäid meile silma pätsikesed, mida kõik ostsid. Astusime ligi ja uurisime asja -- "pasteis de bacalhau" oli kakkude nimi. Eesti keeles siis kartulist ja tursast tehtud ning õlis küpsetatud pätsikesed, sees turts sulanud juustu. Lisaks võtsime pitsikese portveini. Oli hea küll.

Ühe väga-väga portugali roana reklaamitakse "francesinha't". Sisuliselt tähenab see kahte röstsaia, mille vahele on pandud sinki, liha ja vorsti, üle on laotatud juustuviilud ja kõige otsa löödud üks vähepraetud muna. Kõik see on soe ja liguneb salaretsepti järgi valmistatud tomatikastmes. Võtsime seda kohe esimesel õhtul ja nii kustumatut muljet see ei jätnud, et oleks veel tahtnud võtta. Võibolla oli viga kohas ja neil ei olnud head tomatikastme retsepti.

Saiasöömine on siin üldse väga populaarne. Minu arust järavad inimesed pidevalt mingeid kukleid, mille vahele on natuke midagi pandud. Näiteks tulevad inimesed hommikul kohvikusse ja võtavad kohvi ning lihtsalt röstitud saia ja võid. Ma päriselt ei saa aru, miks peaks kodust välja minema röstsaia sööma. Me oleme katsunud saia võimalikult vähe süüa, aga ikka on tunne, et aasta norm on ette ära söödud.

Porto on päris kindlasti vägev kohvikute linn, neid on nii palju ja raske on neist mööda vaadata. Saiakeste ja kookide letid on väga ahvatlevad ning kohvi ka vägagi maitsev. Meie parim elamus oli otse turu vastas kohas nimega Confeiteria do Balhao. Üks kook ja sai ahvatlevam kui teine. Küsimus oli ainult, et kui istuda saali maha, kuidas siis oskad õiget asja küsida. Leti ääres saab näpuga näidata. Hea lahendus on teha meelepärasest koogist pilt ja seda siis ettekandjale näidata.

Meie valisime "nata koogikese", mis on samahästi kui portugali rahvuskook -- lehetaignast korvikese sees on vaniljekreem. Lisaks võtsime lihtsalt ühe ahvatleva välimusega saiakese -- seegi oli soe ja mõnus.

Turul käisime ka, kuid peab tunnistama, et võrreldes 2 kuud tagasi külastatud Budapesti suure turuga oli see siin väga kesine. Üle poolte lettidest olid tühjad ja hoone ise üsna lagunenud moega. Müüdi peamiselt puu- ja köögivilju, sekka natuke suveniire ja lihakraami. Meid paelusid peamiselt puuviljad, mida enne polnud saanud. Valisime viigimarjad ja granadillid (maracuja). Olgu öeldud, et viigimarjadest olid rohelised magusamad, aga lilladel oli rohkem maitset.

Portugal asub ookeani ääres, nii et kala peaks siin olema küll ja küll. Portos tegelikult tänava äärde jäävates restoranides nii väga kala (va bacalhau) ei märka. Kuskil peab ta ju siiski olema. Võtsime ette retke mere äärde. Alustuseks sõitsime trammiliiniga nr 1 Ribeirast lõppjaama.

Mere ääres näitasime korraks nabale päikest ja katsusime varbaga vett, aga vesi tundus isegi eestlase jaoks nii külm, et mingit isu ei olnud sisse hüpata. Ega keegi teine seal ka ei sulistanud. Jalutasime mööda mereäärt välja Matosinhosesse ja seal leidsime tõelised kalarestoranid, kus värsked kalad on jää peale pandud ja neid grillitakse sisuliselt kliendi silme all.

Sõime meriahvenat, kuigi ettekandja nimetas seda haiks (olevat lihtsalt nii suur). Nii omanik, vahetuse vanem kui grillimees käisid meie käest küsimas, kas maitseb hästi. Kahe peale tuli maksta 44 eurot (selle sees ka pudel veini) ja lõpetuseks tuli veel pits portveini maja poolt.

Toiduarmastajatel tasub Portugali tulla küll, peab lihtsalt vaatama, et saiaga liiale ei lähe. Ahjaa -- pangakaardiga ei saa siin peaaegu kuskil maksta. Kõik käib ikka vanamoodi ja sularaha eest. Ses mõttes nagu polekski Euroopa Liit.