Start: kell: 5.50
Saabumine: 10.30
Pausid: üks pikk (30 min)
Kilomeetrid: 19 km
Sammud: 27671
Temperatuur hommikul: 16-18 kraadi
Pilvisus: puudus
Jahutav tuuleõhk: üsna jahe tuul
Villid: teist päev sandaalidega, vist on parem
Sätin igal õhtul äratuskella 5.45 peale, sest see tundub mõistliku ärkamisajana. Siiani ei ole veel kordagi õnnestunud nii kaua magada. Nii ka täna. Siblimine algas juba natuke pärast nelja, meie tulime üles 5 ajal. Selles mõttes oli normaalne öömaja, et hommikul läksid ühisruumides tuled põlema ja oli isegi võimalik näha, mida me hommikusöögiks sõime. Aga teel olime ikka nii vara, et esimene tund tuli kõndida pimeduses. Natuke häiriv, sest ümbrust ei näe ju nii üldse. Õnneks on meil kaasas üks pealamp, muidu ei olekski võimalik metsas õiget teed leida. Peaegu kottpimeduses möödusime palverändurite poolt maha jäetud teokarpidest, millele kirjutatud nimed ja kuupäevad. Teokarp on palverännutee sümboliks ja enamus suunda näitavatest märkidest on samuti teokarbikujulised. Paljudel ränduritel on teokarp riputatud seljakoti külge.
Täna nägime teel ka esimesi nö tõelisi palverändureid, aga millegipärast liikusid nad kõik meile vastu. Vastassuunas läheb Fatima tee, ilmselt olid nad seda läbimas. Kõigepealt Arcade linnas tuli meile vastu hea mitu pikkades mustades halattides noormeest, kes ilmselgelt nägid kirikumeestena välja. Neile järgnes üsna varsti perekond 11 pisikese lapsega. Kõigepealt tuli isa 5 lapsega ja paarsada meetrit tagapool tuli ema 6 lapsega. No võibolla neist lastest vanim oli 10-aastane. Ei läinud palju aega mööda, kui tuli suurem punt inimesi -- naised kandsid eranditult seelikuid ja asjade kandmiseks oli kaasa võetud 2 eeslit. Päris mitu inimest hoidis näpu vahel palvehelmeid ja mitte niisama, vaid ikka kindla eesmärgiga.
Tänane tee läks suuremalt jaolt mööda metsavahet ja oli pinnasetee, ainult lõpus mõned kilomeetrid tuli astuda mööda asfalti. Esimene kohvik jäi teele mõnusalt poolteise tunnise kõndimise järel ja tegime seal peatuse. Paar tundi hiljem ootasime samuti pikisilmi kohvikut, aga ei tulnudki ühtegi. Astusime muudkui edasi -- mingil hetkel tundusid tallad täitsa ümmargused ja jalad nii-nii väsinud. Tänasel teekonnal oli kaks tõusukest ka, mis iseendast ei olnud nii väga kõrged, aga astudes andsid siiski tunda. Meie teekond kulges kaardil paremalt vasakule.
Olime täna hommikul otsustanud, et proovime vahelduseks mitteriiklikku palverändurite öömaja. Kui riiklik maksab 6 eurot, siis Pontevedras oli võimalik valida 14 eurot maksev era-albergue nimega Aloxa. See avati kell 12, meie olime muidugi liiga vara kohal. Tegime kõrvalolevas kohvikus aega parajaks ja maitsesime esimest Hispaania õlut. Tundub, et siin on alati kombeks sulle joogi kõrvale väike amps (tapas) ka tuua. Sama juhtus üleeile sangriat tellides.
Alberguesse saime end esimestena sisse registreerida, mis andis parima voodite valiku. Krabasime endale kaks ainukest voodit, mis ei ole narid. See tähendab, et öösel vähemalt ei nihele keegi su pea peal ja ei pane tervet nari rappuma.
Palveränduri lõuna koosnes täna täidetud munadest ja praetud sardiinidest. Esimesel juhul olin täitsa põnevil, et mida võiks siin täidetud munad tähendada. Mõtlesin, et lasen end üllatada. Eestis on see ju superkraam, aga mis see siin on -- kas kõlbab üldse süüa? Kõlbas ja veel vägagi hästi. Munakollased olid segatud majoneesi ja tuunikalaga ning siis munavalge sisse tagasi pandud. Väga maitsev.
Tänane eine sisaldas ka magustoitu. Üks meist valis vanaema koogi ja teine "rice of milk" -- täpselt nii see inglise keeles kõlas. Esimene oli väga maitsev, kahe küpsisekihi vahel oli karamellikreem ja peal šokolaadiglasuur. Ei olnud liiga magus, just paras. Teine oli nagu magus, aga külm vedelavõitu riisipuder, millele oli kaneeli peale raputatud. See magus ei olnud ainult suhkrumagus. Mingi maitse oli veel, mida ei oska määrata. Tahaks nagu öelda roosiõie vesi. Aga see tundub kuidagi liiga pidulik, isegi kuninglik.
Läbida on jäänud veel 65 kilomeetrit, mis tähendab kolme päeva astumist. Kui eile oli üleüldine väsimustunne, siis täna oli vaim tugev, aga jalad väga nõdrad. Surisesid teised veel mitu tundi pärast kohalejõudmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar