Kokkuvõtvad numbrid:
- kõndisime umbes 19 km
- astusime 24950 sammu
- teel olime 5 tundi, millest liikusime 4 tundi
Hommikuks olid kõik meie riided ja jalanõud kenasti ära kuivanud ning võis uuele päevale vastu minna. Entusiasm kuivanud riietest oli nii suur, et esimese hooga panime vale teed mööda minema. Õnneks tabasime 800 meetrit hiljem oma vea ja saime tuldud teed tagasi kõndida. Seega tuli ca 1,5 km ekstra maad ja ca pool tundi raisatud aega.
Esialgu vihma ei sadanud ja natuke paistis isegi päikest, aga mere pool olid üsna hirmuäratavad tumedad pilved. Üks sakslaste grupp vist hakkas neid pilvi kartma ja pööras otsa ringi ning valis lühema sisemaa tee, mille pikkuseks lubas 12 km. Meie jäime endale kindlaks ja astusime ikka mereäärset teed edasi, sest vihma tõenäosus oli küll 80%, aga sademete hulka lubas 0,1 mm.
Esimese ja tegelikult ka ainukese pikema peatuse tegime Praia de Monte Clerigo rannakohvikus, kus lubasime endale piimakohvi ja Pastel de Nata koogikesi. Ausalt öeldes on need vaniljekreemiga koogikesed jumalikud. Neid võib vist pidada Portugali rahvustoiduks, turistide arvates on nad seda kindlasti.
Pool tunnikest puhkasime jalgu. Imestasime, et ühtegi teist varasematest päevadest tuttavat matkajat polnud näha, sest muidu ikka kohtusime samade inimestega teel või kohvikutes. Kas nad kõik valisid lühema sisemaa tee? Või läksid hoopis bussiga, sest kuulda oli, et selle hirmus vihmase päeva olid mitmed sõitnud bussiga. Meie igatahes astusime reipalt edasi. Taevas oli ikka potisinine ja langes ka esimesi piisakesi.
Siiski polnud kõige hullem ja tee edenes jõudsalt. Pehmet liiva oli õnneks vähe ja astuda oli kerge. Kui nüüd villidest rääkida, siis minul on seekord vedanud, sest minu villid pole hullemaks läinud ja pigem ilmutavad paranemise märke. Teine pool reisiseltskonnast on aga natuke hädas. Lisaks kipub tal saapatald saapa küljest lahti tulema. Ega vihmas ja vees leotamine seda talda kõvemini sinna saapa külge ka ei liimi.
Ribat da Arrifanas oleksime pidanud nägema moslemite kindlustsue jäänuseid 12. sajandist, kuid meid tabas just selles kohas kõva vihmahoog ning ründas üks kuri koer. Alguses tuli see koer sõbralikult meie poole, oks hambus. Pani oksa maha, liputas saba ja ootas, et me hakkaks temaga mängima. Kui me temaga mängida ei tahtnud, siis tuli lähemale ja pakkus seda oksa ja tonksas ninaga. Kui me ikka mängida ei tahtnud, siis hakkas uurisema ja ausalt öeldes tekkis hirm, et järgmiseks on ta hambaid pidi meil sääres. Kisasime natuke ja õnneks tuli üks suurem turistide grupp ning koer siirdus koos oma oksaga nende juurde. Ei teagi, mida need turistid plaanisid, kas pikemat retke või ainult korraks seal seisatamist, aga matkajate moodi nad küll välja ei näinud, sest kes see ikka vihmavarjuga matkama läheb.
Meie jätsime selle turismimagneti koos tigeda koeraga selja taha ja kiirustasime edasi. Valisime lühema tee ja 3 km pärast olimegi hotellis. Seekordseks ööbimiseks oli tõesti täitsa hotell koos kõigi selle juurde kuuluvate mugavustega. Isegi vann oli olemas ja sai lubada endale soojas vees mõnulemist. Õhtuks sõime hamburgerit ja tähistasime matka ekvaatorit pudeli vahuveiniga. Kahju, et ilm ei lubanud vahuveini meie hotellitoa juurde kuuluval rõdul nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar