Rota Vicentina/Fishermens Trail, 1. päev (Porto Covo -- Vila Nova de Milfontes)

 

Lõpuks ometi! Algselt pidime sellele matkale tulema sügisel täpselt kaks aastat tagasi. Aga juhtus koroona ja pandeemia ja kõik see jama, mis sellega kaasnes. Igasugu matkadel ja reisidel oli üsnagi kriips peal. Kui suvel oligi natuke hõlpu, siis sügiseks võttis pandeemia jälle tuurid üles.

Aga nüüd viimaks on USA president ise kuulutanud pandeemia lõppenuks ja Euroopas ei räägi pärast Ukraina sõja algust keegi enam koroonast ja selle numbritest.

Nii saimegi asuda lõpuks kaua plaanitud matkale Lõuna-Portugalis. Rota Vicentinal on õieti kaks teed: Ajalooline tee ja Kalameeste tee. Meie valisime selle teise, sest see kulgeb rohkem mere ääres ja lubati imelisi vaateid. Tegime reisikava peamiselt internetist leitud info põhjal. Igal juhul on ees 11 päeva matka pikkusega 210 km. Oleme varem kaks korda käinud Camino de Santiagol ja neid retki väga nautinud. See rännak ei kvalifitseeru palverännakuks, vastavat passi ei anta ja templeid ei pea koguma. Samuti ei ole teekonnal Albergue'isid ehk odavaid palverändurite öömajasid Kõik öömajad oleme booking.com vahendusel ette broneerinud. Õieti on see hea, sest ei ole hirmu, et pead varakult öömaja ukse taga kohal olema, et üldse sisse mahtuda. Nüüd on kindel öömaja olemas ja enamustel juhtudel lausa privaatne kahene tuba, mitte narikoht suures koplis.

Igatahes lennutas Lufthansa meid reedel Lissaboni ja laupäeval sõitsime bussiga väikesesse linnakesse nimega Porto Covo. Jalutasime natuke linna peal ja sõime õhtuks soolatud ja kuivatatud turska. See on uuesti läbi leotatud ja pehmeks saadud ning sellest suudetakse päris mõnusaid roogi valmistada. Aga jah, kuskil Põhja-Norras Lofotidel on see tursk püütud, siis soolatud ja kuivatatud ja lõuna poole teele saadetud. Restoraniga oli see tore lugu, et keskmine hinnag oli tal 4,5 ja internetis hoiatati, et tuleks laud ette broneerida. Meie läksime igaks juhuks kümmekond minutit enne õhtust avamist (kl 19) ukse taha järjekorda ja meie ees oli juba 3 inimest. Selgus, et saime viimase vaba laua, ülejäänud olid kõik broneeritud.

Lõpuks oli kaua oodatud esimene matkapäev käes. Sõime hommikul kõhu täis (natuke kodust rukkileiba, eelmise õhtu tursajääke ja maiuspalaks mesimagus mango naturaalse jogurtiga). Igatahes 9.40 asusime teele. Ja me polnud ainukesed. Inimesi oli liikumas nii üksinda kui paarikaupa, ka suurtes gruppides, vanuse mõttes nii noori, keskealisi kui vanu (ikka ka 70+vanuses). Rada on väga hästi tähistatud. Kalameeste tee triibud on rohe-sinised ja neid on raja peal tihedalt nii kivide, postide kui kõikvõimalike muude kohtade peal.

Algus oli väga paljutõotav -- hingematvad vaated ja poolvines ilm. Kraade nii pluss 20 ringis ehk et mitte liiga palju ja ka mitte liiga vähe. Klõpsisime muudkui pilte teha ja vabandan juba ette, et siiagi saab neid päris palju pandud, sest raske on valikut teha.

Esimesed 4 km läksid ludinal ja jõudsime väikese kohviku juurde. Teadsime, et see on tervel teel ainuke ja seega tuleb võimalust kasutada jalapuhkuseks ning portugali stiilis piimakohvi (Galao) joomiseks.

Ütleks nii, et tundus mõnus ja muretu päev tulevat, sest algus oli väga kerge. Edasi hakkasid aga kilomeetrid venima ja kohati suutsime kõndida poole tunniga vaid ühe kilomeetri. Miks? Sest suurem enamus teest kulges mööda pehmet liiva. Korduvalt tuli saabastest liiva välja valada ja samm jäi iga meetriga töntsimaks. 5 km enne lõppu oli tunne, et see liivas sumpamine ei lõpegi.

Nagu elupäästjana tuli ometigi üks väike baarike, kus sai lubada endale väikese karastava õlle ja meega pannkoogid. Oli ka viimane aeg süüa, sest lõunaaeg oli ammu möödas ja nagu me oleks algajad matkajad, polnud mingit sööki kotti pistetud. Me polnud ainukesed, kes kergendatult selle lokaali laudade taga istet võtsid ja endale midagi karastavat lubasid.

Aga iga katsumus saab kord läbi ja nii jõudsime meiegi oma mõnusasse hotellituppa. Siiani kõige parem. Ilus, puhas ja värske. Lausa privaatse vannitoaga (Portugalis tundub üsna tavaline see, et soodsama klassi hotellides on ühiskasutusega WC-d ja vannitoad). Kõigepealt logelesime paar tundi pikutades, jõime klaasi punast  veini ja alles siis läksime poodi veinivarusid täiendama ja restoranist sööki otsima.

Ilus päev oli vaatamata kõigele. Kokkuvõtvalt:

- läbitud 19 km,

- astutud 33000 sammu,

- koos puhkustega olime teel 6 h ja 40 minutit, millest kõndimisele kulutasime 4 h ja 30 minutit

- mõni meist on saanud esimesed villid