Rota Vicentina/Fishermens Trail, 5. päev. Odeceixe -- Aljezur

Kokkuvõtvad numbrid:

- läbisime 18 km

- tegime 28 500 sammu

- teel olime 6,5 h, millest 2 veetsime restoranis ehk ei astunud ühtegi sammu

Alati on tore, kui matkal on vaheldust, aga kas see kõik ka matkajale meeldib, on iseküsimus. Lubatud vihm oli täna hommikuks igatahes kohal. Kohalikud muidugi rõõmustasid, sest ammu polevat sadanud ja juba pidi olema kergelt probleeme veevarudega. Kas meie rõõmustasime? Mitte eriti, sest esimese 10 minutiga olid jalad ligumärjad ja saapad lirtsusid. Esimesed kaks ja pool tundi astusimegi enamvähem pidevas sajus. Keha ülemist otsa ja seljakoti kaitses keep, kuid jalad olid ilmastiku meelevallas.

Nagu pildilt näha, oli ka prillidega pidev häda, sest need olid koguaeg vihmapritsmeid täis ja ei näinud õieti midagi. Autol on vähemalt kojamehed, mis vaate puhtaks nühivad, aga meil polnud midagi. Tänu sellele oli ka tänane pildisaak väga kehv. Tegin terve päeva jooksul vaid 11 pilti.

Esimese peatuse tegime kell 12 Rogilis, kus kirjad lubasid Bataadimuuseumi. Miks mitte. Natuke kultuuri ja siis kohalikus restos hea kõhutäis. Tegelikult selgus, et mingit muuseumi seal ei olegi ja see ongi restorani ja bataadist valmistatud erinevaid tooteid müüva kohakese nimi. Me olime ikkagi õnnelikud, kui sinna jõudsime. Alustuseks pugesime neist sinistest keepidest välja ja kuivatasime prillid ära. Jalad olidki kubemeni märjad, sest tuul keerutas seda keebisaba nii palju, et retuusid olid ka ligumärjaks saanud. Paras oleks olnud minna pediküüri, sest varbad olid hästi ära leotatud. Väänasin vetsus sokke, aga ega see olukorda tegelikult palju paremaks ei teinud, sest matkakingad olid ikka sama märjad edasi. Aga nutikate nõuka ajast tulnud inimestena pätsasime sealt mõned ajalehed, et hiljem jalanõud täis toppida ja nii saab need ikka hommikuks natuke kuivemaks. Saab vähemalt järgmist päeva kuivema jalaga alustada.

Alustasime kohvidega, siis lubasime endale lõunaks lamba- ja veiseliha küpsetatud bataadiviilakatega ning lõpetuseks bataadist tehtud pudingi. Kõik oli maru maitsev ja kõht sai hästi täis. Ahjaa, väike kannuke ehk pool liitrit veini kuulus ka asja juurde. Vein maitses kuidagi eriti hästi, oli kerge magusa alatooniga ja see just sobis sellisesse vihmasesse päeva.

Jälgisime muudkui telefonist ilmateadet ja kui hommikul oli vihma tõenäosuseks antud 95 %, siis alates kella kahest see muudkui vähenes isegi 20 % peale. Nii venitasimegi meie lõunapausi kahele tunnile ja mõtlesime, et kus meil ikka kiiret on, sest ega uue öömaja uksest nagunii enne kl 16 sisse ei lasta.

Teekond läks täna sisemaalt, sest halva ilma tõttu valisime 5 km lühema tee ja mõtlesime, et eks seda merd on juba nähtud ka. Oli palju männimetsi ja põldusid. Ka korgitammesid oli näha, sest Portugalis kasvatatakse ju neidki. Väga ilusa koorega puud. Tehnoloogiast päris aru ei saa, aga sellele osale, kust koor on ära lõigatud, on ühekohalised numbrid peale kirjutatud.

Noppisime tee äärest ühe küdoonia vilja ja mekkisime seda. See on nagu meie ebaküdoonia hiigelsuur sugulane, Ei olnud ei magus ega hapu, ei mahlane ega hea. Üsna tuima maitsega asi. Aga neist pidavat saama moosi keeta. Meile piisas maitsemiseks kahe peale veerandikust. Viigimarjade puud olid millegipärast kõik tühjad, neid oleks küll hea isuga söönud.

Pärastlõunal oli ilmataat meie poolt ja ainult tibas üksikuid piisku. Kõndides kuivasid isegi retuusid jalas ära ja tundus juba täitsa mõnus olla. Matkakingad lirtsusid muidugi edasi.

Tänane öömaja oli meil ainsana nö naridega hostelitoas, sest Aljezuris lihtsalt ei olnud soodsa hinnaga midagi muud saada. Kohale jõudes selgus, et meie tuba on 8-kohaline. Kaks alumist narikohta olid juba hõivatud kahe proua poolt, kes ka eelmises öömajas meiega koos olid ja fööniga nii õhtul kui hommikul naabertoas ilmselt oma riideid kuivatasid, sest nii pika föönitamise peale oleks juuksed lihtsalt peast lennanud. Hõivasime siis kaks ülejäänud alumist voodikohta ja sättisime end sisse. Vast nii tund aega hiljem saabus neli Rootsi pensionäri, kes olid ka meile juba tuttavad, sest olime nendega üleelmisel ööl samas öömajas olnud. Nad just hirmus õnnelikud ei olnud nende ülemiste narikohtade üle, aga tõdesid, et kui saabud hilja, pole sul midagi valida. Rootsi pensionäridest kaks on mehed ja kardan, et läheb võibolla öösel suuremaks norskamiseks. Aga no ühe öö kannatab vast ära, sest homme ootab meid hotelli nimeline astus.