Rota Vicentina/Fishermens Trail, 2. päev. Vila Nova de Milfontes -- Almograve

Olulised andmed:

- distantsi pikkus 16 kilomeetrit

- astutud 24000 sammu

- teel olime 5 h ja 15 min, millest kõndisime 3 h

(muidugi võib tekkida küsimus, et mida me kaks tundi seal tee peal vahtisime, aga väikesed puhkepausid ja siis pisikesed pildistamispausid, mida tuleb sel teel päris tihedalt ette)

Igatahes on teine matkapäev tehtud. Kilomeetreid oli täna vähem astuda ehk ainult 16. Sellest oleks võinud ka veel 5 km varastada ja sõita laevaga üle jõe. Meile tundus see liiga kerge päevakava ja astusime kõik oma kilomeetrid ausalt ära.

Alguses mõtlesime, et kas tõesti teisi matkajaid ei olegi, sest esimese paari tunni jooksul ei näinud me sisuliselt mitte kedagi ja ammugi siis veel eilsest päevast tuttavaid nägusid. Palverännakul ehk Camino de Santiagol kõnnid tavaliselt päevi koos samade inimestega -- kohtad neid teel, kohvikutes ja õhtul taas öömajal. Lõpuks ikka nägime ühte eilset sakslaste gruppi ja kui meie juba sihtkohas oma einet lõpetasime ja tänavale astusime, nägime veel mõnda eilsest kaasteelist linna sisenemas.

Kohvikutega läks muidugi täna täitsa halvasti. Kui eile oli üsna raja alguses vähemalt üks kohvik ja saime end piimakohviga turgutada, siis täna oli lausa kaks kohvikut, kuid kahjuks mõlemad suletud. Nii oligi ainukeseks rüüpeks vesi ja seegi kerge kloorimaitsega, sest olime lihtsalt hotellis olemasolevaid pudeleid täitnud. Aga selle eest oli meil banaani, mis maitses jumalikult. Ütleks, et palju paremini kui kodus. Võimalik, et oli ka kohalik ja seeõttu polnud pooltoorena reisinud teisest maailma otsast Eestisse. Nosisime oma banaani ja nautisime taas imelisi vaateid merele, lainetele ja kaljudele. Usukumatu, missugust müra võib meri tekitada. Vahepeal oli selline tunne, et suur tehas töötab kuskil põõsaste taga.

Liivas sumpamist oli täna õnneks palju vähem. Esimesel poolel teel üldse mitte ja see oli suur kergendus. Teisel poolel muidugi jälle oli ja meil tekkis kohati kahtlus, et nad on seda liiva sinna tee peale juurde vedanud.

Päike lõõskas täna terve päeva ja oli jube palav. Kraadide mõttes nii 23-24, aga küpsetas parajalt. Tänasime ainult õnne, et me sellele matkale keset suve ei tulnud. Nojah, selle õppetunni olime me saanud juba 5 aastat tagasi suvel Portost Santiago de Compostelasse astudes. Lämmatav kuumus! Igatahes oli ka täna piisavalt palav ja varju saime ainult kohati, kui rada läks läbi võsa. Vahepeal läks isegi süda kergelt pahaks, sest oli nii kuum ja vastik.

Kella kolmeks olime õnnelikult oma öömajas kohal ja õnneks saime ka oma toad kätte, kuigi ametlikuks sisselogimise ajaks oli antud alles kl 18. Oli ka viimane aeg, sest minu vasaku jala väike varvas on otsustanud mitte koostööd teha ja enda peale mõned villid kogunud. Pole midagi, eks ma kannatan hambad ristis ja proovin varvast villiplaastritega turgutada. Õnnetuseks on mul ainult suured villiplaastrid ja nii ei jäänudki muud üle, kui mässisin terve varba kuidagi selle sisse. Eks homme on näha, kas ja kuidas see kõndides töötab.

Almograve on väike külake, siin on 3 minimarketit ja paar söögikohta. Taaskord jäime hätta siinse süsteemiga, et süüa saab lõuna ajal ja siis jälle õhtul. Õnneks oli olemas ka kebabi ja pitsaputka, mis ei hoolinud kohalikest kommetest ja pakkus süüa päevaringselt. Nii sõimegi kella 5 ajal mõnuga ühe kebabi ja rüüpasime õlut peale. See kõik maksis ainult 5.50. Odav ja maitsev!

Öömaja Pousada de Juventude on selline ühiselamu laadne asutis, kus pika koridori peal on kahesed toad ja ühiskasutusega WC ning duširuum. Olemas on ka köök, kus vajadusel süüa teha ja vein või õlu (kumba keegi soovib) külmkappi pista. Meie soovisime veini. :) Eile soetasime endale ka veiniavaja, sest keeratava korgiga veine poes praktiliselt ei olegi.

Kuna toas on elektriradikas, siis kasutasime ka võimalust pesu pesemiseks, sest selle saab kenasti ära kuivatada. Kuigi ilm on soe, ei taha pesu öö jooksul toas ära kuivada. Eile pestud sokid olid täna hommikul ikka veel niisked ja pidime need kuidagi seljakoti külge kuivama nikerdama.

Seekordse loo lõpetuseks aga üks äraõitsenud lillede pilt. Küll on hea, et meie kasutada on igasugused moodsad vidinad. Google Lensi abil tegime kindlaks, et tegemist on merinartsissidega otsetõlge võõrastest keeltest), mis eesti keeles on hoopiski rand-vägilill. Meie tähelepanu äratasid nad eelkõige sellega, et neil on hiigelsuured mustad seemned, mis kupardest (kui see nüüd on õige sõna, vast tuttavad botaanikud vabandavad, kui vale termin) just välja pudenesid. Pistsime mõned seemned taskusse, et kodus proovida taim kasvama saada. Õues see ilmselt ei õnnestu, sest taaskord interneti andmetel on see meie kliimavöötmes toalill nagu ka teised amarüllised, kuigi ühtegi eestikeelset lehte Eestis kasvatamise kohta ei õnnestunud leida.