Rota Vicentina/Fishermens Trail, 3. päev. Almograve -- Zambujeira do Mar

 Numbrilised andmed:

- läbitud 21 km

- astutud 31700 sammu

- teel olime 7 h, millest kõndisime 4 h ja 10 min

Magasime oma öökese ühsielamus ära ja suure üllatusega märkasime, et õhtul ära kuivanud pesu oli uuesti niiskeks läinud. Muidu nagu ei saanud arugi, et toas õhuniiskus nii suur oleks, aga hommikul aknad tilkusid ja kuivad sokid olid uuesti märjad. Viskasime elektriradika pistiku seina ja kuivatasime riided uuesti ära.

Ühikas pakkus meile ka hommikusööki. Sellega võib täitsa rahule jääda, sest see ei koosnenud ainult röstsaiast ja moosist, vaid oli ka sinki (mis siis et viilud läbi paistsid), juustu, kurki ja tomatit. Oli ka jogurtit ja müslit ja isegi keeksi ja õunakooki. Kohvi oli küll nii jäleda maitsega, et kohe hommikusöögi järel moodustas saksa grupp kohviautomaadi juurde saba, et osta vähegi rohkem kohvisarnast jooki. 50 sendi eest seda ka sai. Meil üldiselt on sellised automaadikohvid ikka kallimad.

Looduskaunid vaated jätkusid ka täna ja isegi nagu piinlik on neid juba siin jagada, aga no mis sa hädaga teed.  Lihtsalt ilusaid vaateid on nii palju ja ei suuda kuidagi neid endasse ahmida.

Kaljudele ja rannale vahelduseks läks täna väike jupike teed ka läbi männimetsa. Leidsime seal ka ühe murnud puu, mille peal istuda ja jalgu puhata. See kõik oli tore kuni selle hetkeni, kui kädistav itaalia pensionäride grupp end kah samas kohas ankrusse sättis ja meie mõnusa männimetsa idülli rikkus esiteks pideva vatramisega ja teiseks suitsetamisega. Ei jäänud muud üle, kui asutasime end edasikõnnile.

Kui eile ei saanud tee peal lonksugi meelehead, siis täna oli kõik super. 10 km peal oli kohvik ja 19 km peal restoran/baar. Kui muidu lubad endale 10-15 minutilise puhkepausi, siis kohvitassi või õlleklaasi taga istud südamerahuga pool tundi või isegi tunni. Samuti saab varbaid õhutada. Kusjuures meie ei ole ainukesed, kes puhkepausidel jalad paljaks koorivad. Praktiliselt kõik matkajad teevad seda. Kadedusega vaatasin, et praktiliselt kellelgi ei ole varbad plaasterdatud ja kohe süda läks kergemaks, kui märkasin üht naist, kes oma varvastele villiplaastreid venitas. Ma pole üksi!

Kui tee peal on kaks joogiasutust, siis meil on selge plaan: esimeses tuleb võtta kohv ja teises õlu. Nii ka täna.

Lisaks imelistele loodusvaadetele nägime täna natuke eluolu ka: kalasadamat ja kaluriküla. Tundus küll natuke ohtlik, et kuidas need kalapaadid suurte lainetega sealt kaljude vahelt sisse saavad. Aga küllap kohalikud spetsialistid juba teavad.

Zambjuera do Mar on jälle üks väga armas väike linnake (või oleks õigem küla öelda). Hosteli perenaine teatas taas, et meil on nii väike koht, et siin on ainult minimarketid ja suurt toidupoodi pole mõtet otsida. No olid tõesti kõik väikesed. Lootsime leida virsikut või midagi sarnast, mida hommikul jogurti sisse segada. Aga no mida polnud seda polnud. Osta võis banaani, õuna ja sidrunit. Aga muidu sama kena linn nagu kõik teisedki. Lumivalged majad värviliste aknaümbristega. Tundub, et igal külal on oma lemmikvärv akende jaoks: sinine, punane, roosa, beež. Aga alati on igas kohas ka mõni mässaja, kes teistest erineb ja üldisest foonist välja astub.

Kokkuvõttes oli päris mõnus päev. Kui eile kuumus lämmas, siis täna puhus mõnus tuuleke ja üldse polnud nii palav. Päris muhe oli astuda. Minu villid säilitasid endise oleku ehk et ei läinud ei hullemaks ega paremaks. Kahjuks peab tõdema, et teine pool reisigrupist sai ka väikestele varvastele esimesed villid ja mõistis, miks mina keeldun tegemast ühtegi ektrasammu mõne kaljunuki suunas.