Kui tohib kohe vingumisega alustada, siis oli sitaks raske päev. Hommikul ei viidanud sellele muidugi miski, sest ärkasime nagu ikka kl 7 paiku üles, keetsime kohvi/teed ja sõime võileibu. Lootsime teele asuda kella 8 paiku, aga tegelikult ei jõudnud, sest ikka kulus natuke rohkem aega ja saime minema nõks enne poolt üheksat. Miks me kiirustasime, sest ilmateade ennustas vihma ja kuna hommikul veel ei sadanud, siis tahtsime varakult teele asuda, et võimalikult palju päevateest läbida ilma vihmata. Teiseks oli minul üks veebinõupidamine Torontoga, mis pidi toimuma kell 15 ja selleks ajaks tuli olla öömajal, sest kuskilt kaljunukilt oleks olnud kesine seda pidada. Olime teel nii varakult, et enne meid läks ainult üks paar matkajaid. Kuidas me teame? Nägime neid korraks eemal ja liiva sees läksid enne meid vaid ühed jalajäljed.
Ilm oli tuuline ja ikka väga tuuline. Katsusime ka internetist kindlaks teha, mis tuulekiirus on, kuid netiühendus oli vilets ja ei saanudki teada. No päris nii hull polnud, et kalju pealt alla oleks puhunud, aga vastutuult andis ikka rühkida.
Jätkusid ilusad merevaated, aga kuna neid on juba päris palju nähtud, siis jätkus täna ehk natuke rohkem silma ka taimestiku detailide märkamisele. Kahjuks on muidugi suurem õitsemise aeg möödas ja näeme vaid riismeid. Siin võiks kevadel olla tohutult ilus või no ei tea, millal need taimed kõik täpselt õitsevad. Aga siin on kõike, mida võib näha vanaemade kiviktaimlas, aga ka asaleasid ja muud, mille nimesid ma ei tea, aga mis on tuttavad. Kuigi see ei tundu eriline seenepiirkond olema, siis nägime võsas isegi paari seent.
Tänasel rajal oli ehk liivaseid lõike vähem, aga see-eest oli peaaegu nagu mägironimist, mööda kivisid üles ja alla tuli ikka mitmes kohas turnida. Mõtlesime üsna murelikult, et kuidas need pensionäride grupid seal hakkama saavad, aga õhtuks olid nad kõik jõudnud Odeceixesse kohale ja kõndisid oma jalgadel. Pensionärid on sitkemad kui me arvata oskame!
See rada pole midagi nii ohutu kui tundub, sest ühes kohas oligi talvel varing olnud ja sealt enam matkata ei lastud, vaid juhiti meid ringiga ümber. Hoiatussildid olid üleval ja muidu rada tähistavad kriipsud moodustasid risti. Tänu sellel saime tutvuda põllumajandusliku Portugaliga. Esiteks vaarikate kasvuhooned, kus poti sees vaarikataimi kasvatatakse. Ilmselt sealt tulevadki meie poodidesse müügile need pisikesed vaarikakarbid (ma ei tea, kas seal on 100 või 200 gr vaarikaid sees). Teiseks olid põllud laiade peenardega, mille taimed esmapilgul meenutasid pastinaaki, aga olid natuke liiga tihedalt külvatud, et sealt mingit mõistlikku saaki saada. Ühe lehe äranäpsamise ja nuusutamise järel oli selge -- see on koriander.
Viimane tund teekonnast kulges täna täielikult hambad ristis ja vaimujõul end edasi sundides. Hakkas kergelt tibutama, aga õnneks siiski laussadu ei tulnud. Jalad kiskusid krampi ja kui teel oleks vaip olnud, oleks raudselt selle taha komistanud, sest ega jalad maapinnast ülemäära kõrgele ei tõusnud. Igatahes jõudsime kohale ja hosteli nimeline asutus on puhas ja kena. Ilus tuba! Mina jõudsin oma koosoleku ajaks kohale ja sain üle zoomi Kanadaga mõtteid vahetada ning edasisi plaane seada. Teine pool reisiseltskonnast tegi nii kaua väiksese tudu.
Külas on 2 pisikest poodi. Kohe meie maja kõrval on umbes 30 m2 suurune uberik. Puuviljadel polnud hindugi juures ja neid pidi küsima. Olid päris krõbedad hinnad ja otsustasime minna igaks juhuks ka teist poodi kontrollima. See oli poole suurem ja natuke parema valikuga. Saime sealt endale mõned puuviljad ja pudeli veini. Kahjuks hiljem selgus, et see oli punane vein. Selge märk, et väsimus ei lase enam kõiki olukordi selgelt hinnata.
Korra päevas peab inimene ikka sööma ka. Vähemalt meil on nii kujunenud, et sööme ühe korra päevas mingis söögiasutuses. Täna silmasime ühe Pizzeriat kohe meie hosteli lähedal ja otsustasime sinna minna. Jälle olime ajaga pahuksis. Kuigi uksel on silt, et avatud kl 11-22, selgus ikkagi, et vahepeal on köök kinni ja uuesti hakatakse pitsat pakkuma kl 17 (kui kokk selleks ajaks kohale jõuab). Mis siis ikka, sättisime end istuma ja ootama. Võtsime pudeli veini ja lõpuks tuli ka kokk, kes meile ülimaitsvad pitsad valmistas.
Kõik see söömine ja tegelikult üldse kogu linnakese melu toimus nö peaväljakul (probably main squaaaare, nagu üks inglise matkamees kõrvalauas venitas). Ei tea, kas turistide lõbustamiseks või iseenda lõbustamiseks turistide näol, oli kogu seda asja jälgimas ka üks kohalik kuts. Istus nagu rahu ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar