Rota Vicentina/Fishermens Trail, 11. päev. Salema -- Lagos ehk TEHTUD!

Viimase etapi kokkuvõte:

- kõndisime 23 km

- astusime 33300 sammu

- teel olime 7 h, millest kõndisime 5,5 h

See oli päris raske päev, sest panime kokku kaks etappi. Kuigi infomaterjalid (Fishermens Trail) soovitavad just selliseid lühikesi jupikesi. Meile tundus, et kõndida ühel päeval 12 km ja teisel 11 km, on küll liiga vähe. Kahe etapi peale lubas tõusumeetreid 700 kokku, mis tundus natuke hirmutav. Tõesti esimene kaks tundi käisime muudkui üles-alla ja ega tõusud eriti ei rõõmustanud. Varuvariandiks oli siiski mõte, et kui Luzis jalad ikka väga väsinud on, saame sealt bussi peale istuda ja viimase 11 km bussiga sõita. Luzis sõime aga kõhu jäätist täis ja polnud häda midagi. Bussiga sõitmine oleks tundunud allaandmisena. Otsustasime ikka kõik ausalt ära käia. Peab tunnistama, et lõpuks olid jalad ikka üsna tümad ja õhtul enam eriti kuhugi astuda ei tahtnud.

Imelisi vaateid jätkus ka viimasele etapile. Ja ausalt öeldes ei oskagi öelda, et kui peaks valima vaid 4-5 päevase matka, siis millist lõiku valida. Nii alguses kui lõpus oli ilusaid ja põnevaid radu. Siiski tundub, et enamus turiste käib matkatee esimest poolt, sest seal nägime pidevalt samu inimesi küll üksi, paarides ja gruppides. Aga nüüd alates Alljezurist ei kohanud ühtegi neist inimestest ja pigem oli näha päevaseid lühikeste radade jalutajaid.

Mida öelda kokkuvõtteks? Väga ilus rada matkamiseks. Minu arust annab silmad ette neile kahele palverännuteele, mida oleme varem matkanud (Portugali tee Portost Santiago de Compostelasse ja põhjatee alates Oviedost). Suureks plussiks on see, et kui palverännul oleme ööbinud palveränduritele mõeldud öömajades, siis nende puhul pidid alati varakult kohal olema, et üldse kohta jätkuks. See tekitas kõndimisele suure pressi ja pidi väga vara alustama ning kohutavalt tormama. Nüüd aga olid öömajad ette broneeritud ja saabuda võis muretult suvalisel ajal. Portugal ise meeldib mulle ka millegipärast rohkem kui Hispaania. Ei oskagi öelda, miks, aga nii see on.

11 päeva jutti matkata on päris väsitav. Vahele tasuks plaanida üks puhkepäev, sest muidu väsib nii keha kui vaim ära. Villidest üldiselt pääsu ei ole, aga 2-3 päevaga saab villiplaastritega asja korda. Vähemalt meil see õnnestus. Riideid pole palju vaja kaasa vedada, sest neid saab pesta ja suures plaanis piisab kahest-kolmest paarist sokkidest, kahest matka- ehk spordisärgist. Hea oleks, kui need on kiiresti kuivavast materjalist, sest niiskus on siin nii suur, et ega asjad väga hästi kuivada ei taha. Korduvalt olid riided hommikuks lihtsalt nätskeks muutunud, kuigi õhtul olid need täitsa kuivad. Kes väheste asjadega matkata ei oska, siis on võimalik kasutada kotitranspordi teenust ja saab end igal õhtul lille lüüa uute riietega. Meile see vajalik ei tundunud, aga teised matkajad kasutasid seda usinalt.

Millal matkata? Kindlasti mitte suvel, sest siis tapab kuumus ära. Sügis on hea aeg, aga kindlasti ka kevad ehk aprill, sest siis peaks olema palju õitsejaid näha. Meil on igatahes plaan tulla paari aasta pärast tagasi kevadel vast 4-5-päevasele jupile.

Seniks on aga rõõm sellest, et taas sai end proovile pandud nii vaimselt kui füüsiliselt. Hea on talvele vastu minna sellise hea emotsiooni ja kogutud D-vitamiiniga.

Rota Vicentina/Fishermens Trail, 10. päev. Sagres -- Salema

 Kokkuvõtvalt:

- kõndisime 19,5 km

- astusime 31500 sammu

- teel olime 6,5 h, millest kõndisime 5 h

Täna asusime kohe varakult teele, sest maa oli päris pikk ja lubati palju üles-alla käimist. Targad infomaterjalid ütlesid, et see on kõige raskem etapp tervel matkal ja läbimine võtab aega 8 tundi. Tõusumeetreid lubati terve päeva peale kokku 600 meetrit.

Rada oli tegelikult väga mõnus ja kulges mööda rannaääri ja kaljuservasid. Korduvalt laskusime mereni ja ronisime taas üles 60 meetri peale. Kõige kõrgem tõus oli 80 meetrit. Aga need polnud rasked ega tüütud, sest maastik oli vahelduv ja selline turnimine pigem põnev.

Huvitav on see, et eilne 14 km tundus raskem ja tüütum. Kõik on vist kinni mõtlemises. Kui kõndida on 14 km, siis hakkad lõppu ootama juba 10 km peal ja kui kõndida on 19 km, siis alles 15 km peal. Ja kui rada on põnev, siis tegelikult ei märkagi, et oled juba kaua ja pikalt kõndinud.

Õhtul ootas meid preemiaks kohe mererannas asuv hotell väikese rõdu ja vaatega merele. Lõpuks ometi võtsime ka ujumisriided kotist välja ja läksime tegime ookeaniga tutvust. Veetemperatuur oli vast umbes 19 kraadi ja lained just parajalt ahvatlevad. Viskusime vette. No oli ikka mõnus küll, kuigi pidi peale passima, et laine jalust maha ei lööks ja ühel hetkel end suu ja silmad vett ja liiva täis veest ei leiaks.

 

Õhtuks sõime taaskord kala. Kui restoranis istet võtsime, siis küsiti, kas tahame ka värske kala valikuga tutvuda. Tahtsime ikka. Laua juurde ilmus noormees kalavaagnaga ja tutvustas kõiki sellel olevaid erinevaid kalasid ja ka hindasid. Valisime sealt ühe välja, milleks oli "red snapper" ehk mingi ahvenaline. See on ilmselt ka kõige kallim söök, mis me siin olles endale lubame. Kalaroog koos veiniga maksis kahele 78 eurot. Kahjuks kargasime uhkelt liual serveeritud kalale kohe kallala ja pilt unenes tegemata. Seetõttu siis foto ainult tooreste kalade valikust. Meie roog valmis sellest suuremast punakast kalast.

Kõht kala ja veini täis, jäime juba pool kümme magama. Homme ootab viimane matkapäev, mis peaks taas pakkuma palju tõuse ja langusi ja mille pikkus on koguni 24 km. Näis, kas viitsime terve tee kõndida või otsustame viimase otsa bussiga sõita.

Rota Vicentina/Fishermens Trail, 9. päev. Vila do Bispo -- Sagres

 Kokkuvõtvalt:

- kõndisime 14 km

- astusime 21900 sammu

- teel olime 4 tundi, millest puhkasime kivil istudes pool tunnikest

Tänane rada oli suhteliselt kerge astuda, sest suuri tõuse ja langusi ei olnud ja enamasti kulges tee mööda kiviklibust rajakest. Tegelesime taas natuke botaanika ehk taimede vaatlusega. Ikka imekspandav, milline jõud on väikestes lilledes, kes end sõna otseses mõttes kruusa seest ja kivide vahelt välja ajavad. Ise nii pisikesed, et mõnda vaevu märkad, aga kui lähemalt hakkad uurima, siis tohutult ilusad õied.

Selgus, et ka tamm võib põõsana kasvada, kui olud rohkem ei võimalda. Tundus üsna sarnane lehtede ja tõrude mõttes sellele korgitammele, mida varem juba teel näinud oleme.

Uhkeid merevaateid ja võimsaid kaljusid jagus ka tänasesse päeva. Siinsed kaljud tundusid kuidagi eriti järsud ja karmid. Teel kohtasime ka mõningaid teisi matkajaid, aga ei kedagi nendest, kellega koos 9 päeva tagasi alustasime. Ei tea, kas nad on lõpetanud või liiguvad natuke teisi teid mööda.

Tänase matka lõpetasime Cabo de Sao Vicente tuleturni juures. Google kaart lubas seal fish and chipsi putkat, millele oli hea mõelda matkamise ajal. Kahjuks see lubadus ei osutunud tõeks. Kohvikuke seal siiski oli, aga sealt oli ka nagu sõda üle käinud: jäätiseletis haigutas tühjus, sangriat ei saanud teha, sest puuviljad olid otsa saanud. Mis siis ikka, rahuldusime taas tavapärase pastel de nata koogikese ja piimakohviga. Meeleheaks siiski ka klaasike valget veini.

Tuletorni enda olid nad tellingutesse mässinud, nii et seda me tegelikult ei näinudki. Küll aga oli see täielik turistikas koht. Sellist polnudki me veel siiani oma retkel näinud. Rahvast vooris sinna nii autode kui suurte reisibussidega. Kõik ahhetasid ja ohhetasid ookeani ja vägevate kaljude üle. Meie jaoks muidugi polnud need kaljud midagi nii erilised, sest oleme nende erinevaid variatsioone juba 9 päeva imetlenud.

Viimase 6 kilomeetrit sõitsime bussiga Sagresesse, otsisime oma öömaja üles ja asusime matkapäevast puhkama. Vedelesime voodites ja lonksasime head külma vinho verdet. Õhtusöögiks lubasime endale ahvenat (seabass). Kala oli imelise maitsega, kuid lisandite ja muu mudrruga nad küll erilist vaeva ei näe. Ilmselt kuskil on ka peened restod, aga meie neid kohanud pole. Lihtne lähenemine toidule: tükk liha või kala ja sinna juurde kas keedukartul või friikad ning lisandiks natuke salatit ja köögivilju.

Rota Vicentina/Fishermens Trail, 8. päev. Carrapateira -- Vila do Bispo

Kokkuvõtvalt:

- matkasime 17 km

- astusime 26000 sammu

- teel olime 5 h ja 30 minutit, mille hulgas üks kohvijoomine ja mõned kivi peal istumised

Täna kohtasime rajal vaid ükskuid matkajaid. Meiega samas suunas liikusid kaks Ameerika tüdrukut ja natuke kaugemal eemal oli näha üht noormeest. Vastu tuli ka kõigest paar inimest. Ei tea, kas kõik on matkamisest juba väsinud või valisid lühema sisemaa tee. Sellest oleks küll kahju, sest tänane esimene pool rajast oli üks ägedamaid. Natuke füüsilist pingutust, sest rajal oli kaks üsna teravat 140-meetri kõrgust tõusu ja paar kergemat veel sinna vahele. Rada käis mööda mägesid üles-alla. Oli tõeline turnimine maastikult. Natuke väsitav, aga samas jube mõnus.

Täna oleks olnud hea ujuma minna, sest olime mitu korda veele väga lähedal. Aga meri oli eriti vihane ja lained möllasid. Ei tahtnud end ühel hetkel keset Atlandi ookeani leida, sestap lükkasime kümblemise edasi.

Teine pool rajast kahjuks nii põnev ei olnud, sest keeras sisemaa poole ja kulges põldude ja võpsikute vahel ja lõpuks ka üle karjamaa. Kohtusime lehmade ja vist küll Euroopa viimase lehmakarjusega. Ei kujutanud ettegi, et selline amet veel olemas on. Aga seal ta oli, väga muhe mees koos suurema pundi karjakoertega, kes meie suunas saba liputasid ja väga sõbralikud olid.

Vila do Bispos ööbisime järjekordses väga toredas apartmendis, kus lisaks toale oli köögi kasutamise võimalus, aed ja isegi bassein.

Rota Vicentina/Fishermens Trail, 7. päev. Arrifana -- Carrapateira

Täna oli ebatavaline päev, sest lähtuvalt ilmaoludest, villidest ja laguneda ähvardavatest saabastest jätsime ühest külast teise matkamise täna tegemata. Saabusime Carrapateirasse (järjekordsesse mikrokülasse ühe kohviku, kahe restorani ja ühe minimarketiga) hoopis taksoga. Algselt oli plaan kasutada ühistransporti, kuid siis selgus, et see ei sõidagi nädalavahetustel. Proovisime siis taksoteenust, mis polnudki ülemäära kallis, sest 26 km sai sõidetud 35 euro eest. Ega ma ausalt öeldes ei tea, mis meil Tartust Elvasse sõit maksab. Võibolla on samas suurusjärgus. Ütlesime muhedale ainult portugalikeelsele taksojuhile "obrigada" ja kohal me olimegi.

Majutusasutusse registreerimiseni oli veel mitu tundi, mis tuli millegagi täita. Käisime kohalikus külapoes, täiendasime toiduvarusid ja ostsime postkaarte. Sättisime end kohvikulaadsesse asutusse, kuhu olid vist küll laupäeva lõunat kogunenud veetma kõik kohalikud kala- ja külamehed. Kes jõi õlut, kes tegi pitsi kangemat -- elu käis. Google mapsi andmetel ei olnudki see kohvik, vaid Club Cultural. Meie oskasime sinna minna ainult tänu suveniiripoe müüja soovitusele. Nimi pole ju tähtis, kohvi ja muud jooki seal sai. Vähetähtis polnud ka võimalus jälgida kohalikke laupäeva veetmas.

Jõime oma tavapärast piimakohvi ja sõime nata koogikesi, kirjutasime postkaarte ja vaatasime läbi akna, kuidas ilm on sitt. Lubas tormi ja isegi äikesetormi. Meie külakeses äikest polnud, aga vihma tuli mitu päris head sahmakat ja ka tuul keerutas kõvasti.

Pärastlõunaks jäi aga vihm üle ja isegi päike hiilis välja. Läksime kella kahe paiku uurima, kas saaksime jätta oma seljakotid majutusse ja minna ilma nendeta väikesele kohalikule matkale. Saimegi. Valisime ringtee mere äärde.

Vaatamata nö pukhepäevale matkasime ikkagi 7 kilomeetrit ja astusime 12400 sammu. Ehk et soovituslikud päevased 10000 sammu said tehtud. Õhtusöögiks sõime ribisid ja jõime sangriat. See oli selle reisi esimene ja maitses oi kui hästi.

Kohalikust minimarketist õnnestus soetada ka liimi, et saapataldu natuke kindlamalt saapa külge fikseerida. No vast peavad veel neli päeva vastu. Siis võib nad südamerahuga prügikasti visata ja sandaalides Eestisse minna. Või siis Lissabonist uued jalanõud osta. :)

Rota Vicentina/Fishermens Trail, 6. päev. Aljezur -- Arrifana

Kokkuvõtvad numbrid:

- kõndisime umbes 19 km

- astusime 24950 sammu

- teel olime 5 tundi, millest liikusime 4 tundi

Hommikuks olid kõik meie riided ja jalanõud kenasti ära kuivanud ning võis uuele päevale vastu minna. Entusiasm kuivanud riietest oli nii suur, et esimese hooga panime vale teed mööda minema. Õnneks tabasime 800 meetrit hiljem oma vea ja saime tuldud teed tagasi kõndida. Seega tuli ca 1,5 km ekstra maad ja ca pool tundi raisatud aega.

Esialgu vihma ei sadanud ja natuke paistis isegi päikest, aga mere pool olid üsna hirmuäratavad tumedad pilved. Üks sakslaste grupp vist hakkas neid pilvi kartma ja pööras otsa ringi ning valis lühema sisemaa tee, mille pikkuseks lubas 12 km. Meie jäime endale kindlaks ja astusime ikka mereäärset teed edasi, sest vihma tõenäosus oli küll 80%, aga sademete hulka lubas 0,1 mm.

Esimese ja tegelikult ka ainukese pikema peatuse tegime Praia de Monte Clerigo rannakohvikus, kus lubasime endale piimakohvi ja Pastel de Nata koogikesi. Ausalt öeldes on need vaniljekreemiga koogikesed jumalikud. Neid võib vist pidada Portugali rahvustoiduks, turistide arvates on nad seda kindlasti.

Pool tunnikest puhkasime jalgu. Imestasime, et ühtegi teist varasematest päevadest tuttavat matkajat polnud näha, sest muidu ikka kohtusime samade inimestega teel või kohvikutes. Kas nad kõik valisid lühema sisemaa tee? Või läksid hoopis bussiga, sest kuulda oli, et selle hirmus vihmase päeva olid mitmed sõitnud bussiga. Meie igatahes astusime reipalt edasi. Taevas oli ikka potisinine ja langes ka esimesi piisakesi.

Siiski polnud kõige hullem ja tee edenes jõudsalt. Pehmet liiva oli õnneks vähe ja astuda oli kerge. Kui nüüd villidest rääkida, siis minul on seekord vedanud, sest minu villid pole hullemaks läinud ja pigem ilmutavad paranemise märke. Teine pool reisiseltskonnast on aga natuke hädas. Lisaks kipub tal saapatald saapa küljest lahti tulema. Ega vihmas ja vees leotamine seda talda kõvemini sinna saapa külge ka ei liimi.

Ribat da Arrifanas oleksime pidanud nägema moslemite kindlustsue jäänuseid 12. sajandist, kuid meid tabas just selles kohas kõva vihmahoog ning ründas üks kuri koer. Alguses tuli see koer sõbralikult meie poole, oks hambus. Pani oksa maha, liputas saba ja ootas, et me hakkaks temaga mängima. Kui me temaga mängida ei tahtnud, siis tuli lähemale ja pakkus seda oksa ja tonksas ninaga. Kui me ikka mängida ei tahtnud, siis hakkas uurisema ja ausalt öeldes tekkis hirm, et järgmiseks on ta hambaid pidi meil sääres. Kisasime natuke ja õnneks tuli üks suurem turistide grupp ning koer siirdus koos oma oksaga nende juurde. Ei teagi, mida need turistid plaanisid, kas pikemat retke või ainult korraks seal seisatamist, aga matkajate moodi nad küll välja ei näinud, sest kes see ikka vihmavarjuga matkama läheb.

Meie jätsime selle turismimagneti koos tigeda koeraga selja taha ja kiirustasime edasi. Valisime lühema tee ja 3 km pärast olimegi hotellis. Seekordseks ööbimiseks oli tõesti täitsa hotell koos kõigi selle juurde kuuluvate mugavustega. Isegi vann oli olemas ja sai lubada endale soojas vees mõnulemist. Õhtuks sõime hamburgerit ja tähistasime matka ekvaatorit pudeli vahuveiniga. Kahju, et ilm ei lubanud vahuveini meie hotellitoa juurde kuuluval rõdul nautida.