Camino Portugues (7. päev): Tui -- O Porriño

Start: kell: 6.15
Saabumine: 10.30
Pausid: üks  pikk (30 min)
Kilomeetrid: 18 km
Sammud: 23998
Temperatuuri maksimum: 22 kraadi
Pilvisus: hommikul täitsa pilves, pärastlõunal poolpilves
Jahutav tuuleõhk: üsna jahe tuul
Villid: ostaks uued väikesed varbad, kui saaks kuskilt

Tänase päeva võib nimetada ka Itaalia skautide päevaks. Millegipärast on just Itaalia skaudid sel nädalavahetusel otsustanud alustada Camino Portuguesi viimast sadat kilomeetrit. Juba eile ja üleeile nägime ühte gruppi, kellega olimegi samades öömajades. Aga täna oli neid skaute kohe hirmus palju teel. Tundus päris murettekitav, et kuidas me kõik peaks öömajadesse koos nendega ära mahtuma. Kui me oma plaanitud albergue juurde jõudsime, oli seal 12 skauti-gaidi juba ootamas. Egas midagi, võtsime sappa. Üsna varsti tuli 3 meest, kes samuti sappa asusid. Seejärel tuli kohe veel üks kümnene grupp skaute ja nende järel oma 25 inimesene Itaalia noorte grupp. Viimastel mingeid skauditunnuseid ei märganud. Kui enne oli ilusasti organiseeritud seljakottidest saabumise järgi järjekord, siis nüüd laotusid nii noored kui seljakotid üle terve tänava. Algas tohutu itaaliakeelne kõval häälel vadistamine. Ei saanud enam aru midagi, et kes saabus millal ja kes asub järjekorras eespool.

Mõtlesime, et äkki on lihtsalt selline Itaalia värk, et alguses näeb meie jaoks täitsa süsteemitu välja ja lõpuks sujub ja organiseerub kõik ikkagi justkui iseendast. Aga mingil hetkel hüppas üks papi albergue'st välja ja hakkas skaudipoistele midagi seletama. Tuli välja, et üksi ja kahekaupa matkajad on järjekorras eelistatud ja alles siis tulevad grupid. Nii et eneselegi ootamatult osutusime järjekorras esimesteks. Sellise info peale otsustas viimasena saabunud Itaalia noorte grupp ära minna ja õigesti tegidki, sest ega neil poleks olnud lootustki öömajale saada. Natuke aega oli rahulik, aga kohe hakkas üksikuid palverändureid saabuma.

Kell kolm avati lõpuks uks ja me saime jällegi 6 euro eest end voodile pikali visata. Ust avades kuulutas onu kõva häälega: "silence inside, no Pavarotti" ja vaatas väga tähenduslikult itaallaste poole.

Kuigi tänane matkapäev polnud kuigi pikk, oli tohutu väsimus nii kontides (jalgades) kui ka peas. Vägisi vajus silm kinni ja jalad surisesid. Tegimegi väikese uinaku ja kui kella 5 paiku linna peale otsustasime minna, ilutses juba ukse peal silt "Completo. Full. Plein. Voll".

Jalgade väsimus on vast põhjustatud ikkagi juba terve nädala kestnud matkamisest, mis täna toimus ka päris palju mööda asfalti ja väsitab jalgu oluliselt rohkem kui pinnasetee. Aga pea väsimus on ilmselt tänu kolmele hullule poolakale (huvitav, miks nendega alati probleeme on), kes ärkasid täna hommikul kell 4 (veel eile kehtinud portugali aja järgi kell 3) ja asutasid end krabistades ja kolistades teele. Uni oli rikutud ja ei õnnestunudki uuesti ma magama jääda. Ei tea, kuhu nad niimoodi kottpimedas läksid, sest kella erinevuse tõttu läheb siin valgeks alles pärast seitset. Nad pidid ikka kohe paar tundi kottpimedas liikuma. Kusjuures Portugalis oli see isegi üsna mõeldav, sest rada oli tihedalt kollaste nooltega tähistatud. Siin on nooli märksa vähem ja eriti pimedas on kohati üsna raske just seda ühte noolt üles leida, mis õige teeotsa kätte annab. Kui meie 6.15 startisime, oli ka veel tükk aega üsna-üsna pime.

Kuna oleme seekord jälle linnas, siis oli restorane ja kohvikuid laialt valida. Kõigepealt tegime ühed sangriad nö aperatiiviks. See sangria oli tiba teistsugune kui varasemad --jook oli segu apelsinimahlast (vist, kuigi võis ka greipimahl olla, sest oli kergelt mõrkjas), mis asus klaasi põhjas, ja Sangriast ülemises kihis. Maitses jube hästi. Põhjas oli veel suhkrut, nii et soovi korral sai jooki magusamaks segada.

Söögiks võtsime täna pearoana vasikaliha, eelroa puhul varieerisime värske salati ja timbaliga. Viimast pidin kohe internetist vaatama, et mis asi see võiks olla. Kirjade järgi oleks nagu pidanud midagi patee laadilist olema. Tegelikult toodi mulle aga torn küpsetatud baklažaanist, tomatist ja kistejuustust. Kuna mulle baklažaan väga maitseb, siis oli see amps täiesti jumalik. Palverändurite menüü sisaldas nagu ikka ka jooki. Olime natuke üllatunud, kui meile ei toodudki kannuga veini, vaid valati natuke klaasipõhja. See kulus kõik eelroa peale ära. Nii et pidin lisa küsima. Olime valmis teise klaasi eest isegi ekstra maksma, aga arvet tasudes selgus, et siiski ka see klaasike veini mahtus palveränduri menüü hinnasse.

Hostelis tagasi olles trimpame oma uneveini. Kuna peremees ei lubanud majas sees Pavarottit teha, on skaudid oma lauluga õue kolinud. Sõnadest ei saa aru, aga meloodia on "Selle peale vanad eestlased..."

Camino Portugues (6. päev): Rubiães -- Tui (Hispaania)

Start: kell: 5.30
Saabumine: 13.15 (Hispaania aja järgi, mis Portugalis tähendaks 12.15)
Pausid: kolm pikka (40 min) ja 2 lühikest (15 min)
Kilomeetrid: 22 km (+ pärast veel 9)
Sammud: 29 897 (pärast lisandus veel, nii et kokku tuli 41889)
Temperatuuri maksimum: 22 kraadi
Pilvisus: hommikul täitsa pilves, pärastlõunal poolpilves
Jahutav tuuleõhk: normaalne
Villid: väikesed varbad vajavad veel praavitamist, pole ikka väga mugav

Täna sai matka selgroog murtud, sest jõudsime Hispaaniasse. Kilomeetrite mõttes peakski enamvähem pool olema tehtud, päevade mõttes peaks ekvaator olema homme keset päeva. Seega on siis veel 7 päeva astuda.

Aga nüüd päeva algusest. Olime jälle skautidega ühes öömajas. No ega neil ju viga ei ole, aga millegipärast lähevad nad magama tiba hiljem kui ülejäänud inimesed ja siis otsustavad umbes pool tundi kõik oma kilekottidega krõbistada. Kui sa magad ikka suure kambaga ühes toas, siis on see üsna häiriv. Täna öösel oli neil veel miski probleem kella 2 paiku, nii et millegipärast oli neil vaja kõva häälega vähemalt neljakesi sosistada ja üksteise voodite juures kükitada. Muidu oli aga päris hea öö -- norskamist peaaegu polnud ja magasingi vist terve öö vaid kahe ärkamisega juttis ära.

Aga ärkasime jällegi vara, sest jahedas on hea kõndida. Enne meid pani minema üks neljane grupp, mis koosnes kolmest poolakast ja ühest lätlasest. Aga võtsime teel üsna rahulikult. Esimese peatuse tegime ühe nö eraisikute poolt rajatud palverändurite öömaja juures tegutsevas iseteeninduslikus kohvikus. Kohvi pidi endale ise tegema, aga hinnakiri oli üleval. Viit näitas ka, palju meil veel astuda on. Tol hetkel oli natuke üle poole maa veel Santiago de Compostelasse minna.

 

Siis ei läinudki enam kaua aega, kui jõudsime Portugali piirilinna Valencasse. Oleks olnud võimalik ka sinna öömajale jäääda, kuid mõtlesime veel 4 kilomeetrit astuda ja Hispaania poolele end alberguesse sisse sättida. Tegima Valencas kohe kaks pikemat kohvikupeatust -- ühe kohe linna saabudes ja teise vahetult enne piiriületust. Viimases tahtsime Sangriat võtta, kuid selgus, et seda enne 12 ei saagi. Samas jõid kõik kohalikud baaris juba nii veini, õlut kui ka viskit. Aga võibolla Sangria suhtes on siis mingi kellaaja reegel. Mis siis ikka, olime kohalikega samal lainel.

Valenca poolel vaatasime ka natuke kultuuri. Seal on päris hästi säilinud kindluslinn, mille ümber müürid ja väravad ja muud värgid. Müüride vahel aga käib tavaline linnaelu -- majad, poed, restoranid. Noh, eks ikka veidi turistile suunatud. Meil oli sellest kasu nii palju, et kaotatud päikeseprillide asemele said uued ostetud.

Nojah, ja siis oligi aeg öelda Portugalile head aega ja ületada piir. Nagu tihti, on piiriks jõgi ja üle selle minev sild. Väga uhke rauast sild oli -- viis üle nii autod, rongid kui inimesed.

 

Veel umbes pool tunnikest astumist ja leidsimegi katedraali tagant oma öömaja. Saime voodid 15 ja 17 ehk siis just nii palju inimesi oli vaid 15 minutit tagasi avatud albergue'sse juba jõudnud end sisse registreerida. Õhtul ringi kolades ja turistiinfosse sisse astudes kuulsime sealt, et kõik öömajad on täis ja üks grupp Itaalia skaute pidi minema tagasi Valenca poolele. Meie skaudid on aga jälle siin koos meiega. Kusjuures nad püüdsid veel sellist valskust teha, et skautmaster oli umbes 5 palveränduri passiga varem kohal ja tahtis nad kõik sisse registreerida. Vastuvõtuproua aga ütles, et ainult inimesed koos passiga. Ei ole siin miskit ettetrügimist. Muidu on aga albergue märksa askeetlikum kui Portugali poolel olevad -- köögis ei ole ei külmkappi ega nõusid. Vesi haiseb niimoodi kloori järgi, et pärast dušitamist on tunne nagu oleks 4 tundi spaas vedelenud. Hind oli 6 eurot ja selle hinna eest sai ka ühekordse paberlina ja padjapüüri.

Olles end sisse seadnud, otsustasime sööma minna ja endale poest ühe veini hankida. Kuna külmkappi enam ei ole, siis algab punase veini aeg. Aga Hispaania poolel jäime jänni. Enamuses söögikohtades algas juba siesta või siis ei pakkunud nad pühapäeva puhul palveränduri einet. Pood oli ka juba kinni pandud. Otsustasime tagasi vantsida Portugali poolele, sest seal tundusid olevad poed avatud. Vähemalt google maps meile nii ütles. Ja nii oligi, Lidl oli meile lähim ja sealt soetasime veini ja nektariine.

Kohe Lidli juures üle tee paistis mingi söögikoht. Läksime asja uurima, et mida seal pakutakse. Inglisekeelset menüüd neil ei olnud, aga üks noormees oli lahkelt nõus meile menüüd tõlkima. Valisime grillitud veisefilee. Lisandiks riis ja friikartulid -- vat see on siin üks huvitav asi, et prae juurde tuuakse sulle alati nii riisi kui friikaid ja vahest ka veel pastat. Päriselt ei saa aru, miks neid lisandeid nii palju peab olema. Aitaks ju ühest. Huvitava aktsendi kogu praele andis friteeritud banaan, mis maitses jumalikult. Tegelikult ei teagi, kas selle pidi ära sööma koos lihaga või pärast magustoiduks. Igatahes on see see kõverik eraldi taldrikul

 

Liha jäi meil jälle natuke üle, kuigi võtsime kahepeale poolteist portsu. Egas muud, kui pakkisime selle jälle kaasa. Saab hommikuks ära süüa.

Pärast kuulsime veel meie abivalmi tõlgi käest, et koha omanik on tema isa, kes on tegelikult hoopis brasiillane, aga terve igaviku Portugalis elanud. Nii et toit on brasiiliapärane, kuid sõltuvalt koka päritolust kas kerge hiina või poola mõjutusega. Praegu olevat Poola kokk. Mis iganes, liha see mees teha oskas.

Camino Portugues (5. päev): Ponte de Lima -- Rubiães

Start: kell: 5.20
Saabumine: 10.50
Pausid: kaks pikka (40 min) ja 1 lühike (15 min)
Kilomeetrid: 18 km
Sammud: 27680
Temperatuuri maksimum: 20 kraadi
Pilvisus: täitsa pilves, seenevihm mägedes
Jahutav tuuleõhk: umbne
Villid: päka alune ei valuta enam, väikesed varbad vajavad veel praavitamist

Skaudid ja gaidid magasid nahinal ja vaikselt. Siiski, üks vanemgaideritest (soliidsemas eas proua) tegi mõned norskamise soolod, aga need olid üsna tagasihoidlikud ja meie und oluliselt ei häirinud. Aga öö oli üsna umbne ja toas oli õhku vähe. Justkui selline äikeseeelne lämbus. Kuna meie järgmises sihtkohas oli riiklikus albergue's võrreldes Ponte Limaga 60 koha asemel ainult 34 kohta, otsustasime varakult startida. Olime kella pannud helisema kl 4.45, tegelikkuses ärkasime isegi veel 15 minutit varem, sest esimesed ärkajad hakkasid juba kolistama ja umbne oli ka, nii et nagunii enam suurt und ei olnud.

Oli tõeline mäevallutamise päev. Distants iseendast ei olnud pikk, aga see-eest kulges suurem osa sellest kergelt tõusvas tempos ja umbes pooleteise tunni jooksul tuli 400 meetrine kõrguste vahe üles rühkida. Samas oli enamus teed maastikul ja metsa vahel, küladest käisime läbi vaid servamisi.

Täna oli matkamiseks väga hea ilm, sest päikest ei olnud. Taevas oli paksus pilves ja üleval mäe otsas tuli isegi seenevihma. Päikest ei olnud, aga polnud ka tuult, nii et tegelikkuses oli ikkagi üsna umbne ja palav kõndida. Läbi männimetsa kõndides möödusime vaigukogumise kohast, kus kõik puud olid kilekotte täis riputatud ja enamus neist vaiku täis. Eestis koguti vanasti vaiku metalltorbikute sisse. Ei tea, kuidas see tänapäeval käib, pole juhtunud nägema.

Suure ülesmäkke ronimise lõpuks pidi platoolt avanema vaade. Üle platoo laiutava vihmapilve tõttu oli nähtavus nullilähedane. Võibolla oleks päris ilusad vaated olnud. Kuna me kaugusse ei näinud ja muidu olid palverändurid koha nii ära lagastanud igasuguse plastikprügiga, siis see just väga tore koht ei tundunud. Tegime pingil väikese puhkepausi ja vudisime edasi.

Pärast pingutavat tõusu saabub alati laskumine ja enamasti leidub tee ääres ka väike kohvik-baar, mis müüb karastava õlle. Nii ka seekord. Olime seal vist täna küll esimestena. Üsna varsti saabus paar matkameest, kellest üks võttis kohvi, aga teine kuulutas kah selge ja kõlava häälega "a beer".

Baarimees ütles meile, et minna on veel 2 km. No see tundus tühi-tähi, pealegi läks tee enamuses allamäge. Kohal me olimegi. Enne meid oli ukse taga ootamas 4 tüdrukut, kes olid tõesti hommikul lahkunud just siis, kui meie end teed asutasime jooma. Veel pool tunnikest ootamist ja algaski sisseregistreerimine. Jällegi tuli voodikoha eest maksta 5 eurot. Toas on narivoodid ja ühes toas magab 26 inimest. Üsna kitsas on, sest vahed naride vahel ei ole eriti laiad.

Päeva peale tuli majake inimesi puupüsti täis. Lõpuks olid ka nö elutoa põrandale matid laotatud. Vedelesime mõne tunni albergue kõrval olevas kohvikus, siis aga läksime umbes kilomeetri kaugusel olevasse restorani sööma. Siin oli valida kuue erineva pilgrimi menüü vahel. Meie võtsime pearoaks kana kartulite ja salatiga. Millegipärast oli sellele veel ka hunnik riisi juurde pandud. Nagu ikka, eelnes ka köögiviljasupp, järgnes magustoit ja kohv ning kannutäis veini oli samuti hinnas. Oli tiba kallim kui eelmises kohas (10 euri), aga prae ports oli ka nii suur, et suutsime sellest vaid poole ära süüa. Või õigemini sõime ära pool kana, jube head friteeritud kartuliliistud ja salati. Poole kanast pakkisime endale kaasa -- hommikusöögiks. Pildil ei tundugi see hunnik nii suur, aga tegelikult oli väga suur praetaldrik kuhjas sööki täis.

Õhtul pidid poolakad peaaegu meie veini tuuri panema. Õnneks märkasime üht tüdrukut veinipudeliga kõndimas, sest ta ei saanud korgitseriga hakkama. Tundus jube meie veini moodi. Läksime vaatama, kas meie oma on sügavkülmas alles. Ei olnud! Küsisime, et äkki ta võttis vale veini. Oli teine üsna kindel, et see on nende vein, sest nad ju ka ostsid ühe pudeli. Siis aga tuli tema mees ja ütles, et see tõesti pole see, mille nad poest tõid. Nende oma oli hoopis külmkapi alumises kastis. Tibi lihtsalt ei viitsinud nii madalale kummarduda ja vaatas, et võtab hoopis sügavkülmast mõnusa jääkülma veinipudeli. Õnneks sai rahvuste vaheline kriis ennetatud, sest mida muud oleks saanud sündida sellest, kui poolakad eestlaste veini ära joovad.

Camino Portugues (4. päev): Vitorino dos Piães -- Ponte de Lima

Start: kell: 6.55
Saabumine:10.20
Pausid: üks (30 min)
Kilomeetrid:  14 km
Sammud: 19860
Temperatuuri maksimum: 24 kraadi (meie kõndimise ajal oli ilmselt hulga vähem)
Pilvisus: kõndimise ajal pilves, pärast selge
Jahutav tuuleõhk: umbne
Villid: seis endine, villitaja loodab paari päeva jooksul paranemisele :)

Päev kujunes tõeliseks Sangria päevaks ja seda karastavat külma ja mõnusmagusat jooki jõime kohe mitu klaasi, aga sellest natuke hiljem lähemalt, miks seda jooki nii palju kulus.

Jälle üsna lühike kõndimise päev, aga nii oligi plaanis. Ei alustanud nii väga vara ja nautisime oma hommikust teed ja jogurtit imemahlaste nektariinidega. Üldiselt oli täna väga hea kõndida, sest oli kerge pilvisus ja päike ei lõõsanud. Samas tuuleõhku nagu polnudki.

Me polnud veel kuigi kaua kõndinud, kui möödusime ühest väikesest metsatulekahjust. Kole mõelda, et see polnudki meie ööbimiskohast nii kaugel. Tõusis suitsu ja mõnes kohas hõõgus pinnas punaselt. Siiski paistis kohalikel kõik kontrolli all olevat ja küllap olid nad taganud tule mittelevimise laiemale alale.

Meie naabrid kanadalased ja sakslased olid lahkunud enne meid nii 15-30 minutit ja minu arust nad ei söönudki hommikuks midagi. Väga ebatervislik. Aga saime nad umbes tunni ja 40 minuti pärast ühes kohvikus kätte. Kui eile ei jäänud meile teele ühtegi kohvikut, siis täna olime õnnega koos. Lubasime endale isegi ühe võiga üle valatud sarvesaia. Huvitav, et serveerimiseks lõigati sai pooleks.

Tänane teekond läks põhiliselt läbi põllumajanduslike piirkondade, kahele poole teed jäid maisi- ja viinamarjapõllud ning isegi mõned oliivisalud. Naised kihutasid ringi traktoritega, kuigi ka mõnele mehele oli traktori juhtimine usaldatud. Nägime isegi ühte külameest eesliga, aga kahjuks ei õnnestunud teda pildile saada. Huvitav tähelepanek on see, et vanemas eas prouad kandsid kõik küla vahel toimetades põlle. Eestis see vist enam nii levinud ei ole.

 

Lõppkokkuvõttes oli täna ainult 3 tundi kõndimist ja saabusimegi Portugali ühte vanemasse linna Ponte de Limasse. Linnake jääb Lima jõe kahele kaldale ja roomlased on selle asustamisega seotud. Veel tänagi üle jõe viiv vana sild on roomlaste endi poolt ehitatud.

Niisiis olime väga varakult albergue ukse taga, aga üsna ebameeldivaks üllatuseks selgus, et sinna hakatakse sisse laskma alles kl 16. Mis tähendab, et meie olime kohale vähemalt 5 tundi liiga vara. Nii ei jäänud meil muud üle, kui lonkida üle silla linnakeskusesse tagasi. Kott seljas ju niisama mööda linna ei viitsi vantsida ja jalgu ning keha kulutada. Miks mitte võtta üks Sangria? Mõeldud tehtud. Tellisime ühe baaris endale joogid ja võtsime kõrvale sooja kohalikust suitsutatud selaihavorstist tehtud suupiste. Jook oli odav, maksis 2 eurot, vorstitaldriku eest tuli aga lausa 8 eurot välja käia. Samas oli taldrik kuhjas liha täis.

Olles söönud, joonud ja mõnulenud, lonkisime veel mööda linna aga nii umbes 2 paiku läksime tagasi albergue juurde. Uksed oli kindlalt kinni ja selle esine lõõskava päikese käes. Üle tee varjulisse külge olid end juba sisse seadnud esimesed palverändurid. Meie päris kaks tundi kõnniteel istuda ei tahtnud. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui kõrvaolevas baaris end päevavarjude all sisse seada ja veel Sangrial hea maitsta lasta.

Rahvast muudkui kogunes ja jõudsime juba muretsema hakata, kas ikka kõik mahuvad ööbima. Kirjade järgi pidi kohti küll 60 olema, aga no mine sa tea. Aga kui 10 minutit enne 4 uks lahti tehti, siis sööstsime esimesena ukse juurde. Ikkagi nõukogude karastus järjekordades hakkamasaamisega. Saimegi voodikohad nr 1 ja 2. Kell 17.15 kuulsime ühte naist ütlemas, et ta oli üks viimaseid, kes veel koha sai. Öömaja eest tuli ka seekord maksta 5 eurot. Esimest korda olid tavalised voodid, mitte narid. Aga jälle kõik madratsid ja padjad vakstuga kaetud. Meiega ühes toas on suur grupp skaute ja gaide. Loodame, et noored inimesed vast veel ei norska nii hullusti kui suure õllekõhuga üle keskea mehed.

 

Oma suureks rõõmuks märkasime, et ööbima saabusid ka mitmed meiega esimeses öömajas koos olnud inimesed. Arvasime, et kuna jäime jokutama ja kõndisime kaks viimast päeva nii vähe, siis on teised juba ammu meist mitmekümne kilomeetriga ees. Aga ei, ka nemad on otsustanud rahulikult võtta.

Otsustasime minna linna ja otsida ühe restorani, mis pakub pilgrimite menüüd. Päris paljudes söögikohtades on siin sellised pakkumised. Tavaliselt on lõunasöök natuke odavam (nii umbes 5 euri) ja õhtusöök kallim (7 euri). Meie saime täna Mercado nimelises kohvikus 7.50 eest köögiviljasupi (püreesupp kartulist, porrust ja porgandist), grillitud kala, magustoidu, veini, karamellipudingi ja kohvi. Kui selle kõik ära olime söönud, oli kõht maani ja silm kippus kinni vajuma.

 

Kuigi uni kippus peale, pidime siiski veel linnas tiiru tegema. Olime päeval näinud jõeäärsel alleel hulga laadaputkade ülesseadmist. Pidime minema asja lähemalt uurima. Oligi suur pidustus algamas -- ajaloolise sündmuste taaselustamine. Nimelt olla aastal 1901 linna külastanud prints Luis Filipe ja tema auks istutati allee ja nimetati tänav. Järgmised kolm päeva tähistabki linn seda sündmust. Kohal olid sabakuubedes härrad, vardas keerlesid notsud, mängisid pasunakoorid ja kohalikud meistrid pakkusid (müüsid) head-paremat.

Meie saime kahjuks sellest kõigest osa ainult servamisi, sest tõeline pidu algab alles pärast kella kümmet õhtul. Palverändurite öömaja uks pannakse aga just sel kellaajal kinni. Ja pealegi, me peame hommikul vara alustama oma teekonda. Nii et tantsud Portugali kapelli saatel jäid seekord tantsimata.