Porto maitsed

Reisimise üks paremaid osiseid on uute toitude ja maitsete tundmaõppimine. Üldiselt on nii, et mida kaugemal kodust, seda rohkem saab end üllatada lasta. Portugal ja Porto pakkuvad päris erinevaid võimalusi. Porto puhul on ilmselt igati paslik alustada portveinist, sest Porto ja "port" vahele võib lausa võrdusmärgi panna. Gaia poolsel jõekaldal on portveinimajad üksteise kõrval tihedasti koos, uhked nimed suurte tähtedega katustele või seintele maalitud. Meie valik langes Taylors'i peale (natuke eeltööd internetis oli abiks). Üldiselt jääb piletihind 10-15 euro vahele, mille eest saab tuuri veinikeldris ja lõpetuseks paari veini degusteerimise.

Kohe esimeses ruumis tungis sõõrmetesse mõnus-mõnus portveini lõhn, mis imbus õhku pikkadest tünnirividest (arvatavasti kõik veini täis). Edasise ekskursiooni käigus saime teada kogu loo portveini kasvatamiseks sobiliku piirkonna, viinamarjade ja veini laagerdamise kohta. Oli kohe tiba üle tunni harivat juttu audiogiidi vahendusel. Lõpetuseks siis degusteerimine. Meile pakuti valget kuiva portveini ja pikalt tünnis laagerdanud nn vintage poertveini aastast 2012. Eelnevalt saime teada, et see on nn vaese mehe vintage. Kõige kallim ja parem vintage seisab pikalt pudelis ja läheb siis eriti heaks, aga see pidavat olema pigem selline, mida Inglise kuninganna pakub oma õhtusöögil.

Meie mekutasime oma valikut ja samal ajal lappasime Porto kaarti, et edasisi plaane teha. Äkki jäi silma reklaamkiri, et selle kaardi ettenäitamisel saab tasuta üht veini maitsta. No seda võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. See kaart oli meiega terve palverännaku kaasa teinud ja vahepeal Hispaania vihmasajus nii kannatada saanud, et pidime ta peaaegu minema viskama. Siit moraal -- ära midagi niisama ära viska. Meie saime oma veini kätte ja kelner viskas allkirja ka kaardile. Vist kartis, et läheme muidu veel ühte nõudma. :)

Kala ja eriti bacalhau (soolatursk) on täiesti omaette nähtus Portugalis. Poes on võimatu mitte märgata soolatursa müümist, sest see osa poest lõhnab väga spetsiifiliselt ja ega sinna pikalt püsima ei tahaks jääda.

Aga roogasid tehakse sellest küll igasuguseid ja väga maitsvaid. Ühes ilmselgelt turistidele suunatud kohas jäid meile silma pätsikesed, mida kõik ostsid. Astusime ligi ja uurisime asja -- "pasteis de bacalhau" oli kakkude nimi. Eesti keeles siis kartulist ja tursast tehtud ning õlis küpsetatud pätsikesed, sees turts sulanud juustu. Lisaks võtsime pitsikese portveini. Oli hea küll.

Ühe väga-väga portugali roana reklaamitakse "francesinha't". Sisuliselt tähenab see kahte röstsaia, mille vahele on pandud sinki, liha ja vorsti, üle on laotatud juustuviilud ja kõige otsa löödud üks vähepraetud muna. Kõik see on soe ja liguneb salaretsepti järgi valmistatud tomatikastmes. Võtsime seda kohe esimesel õhtul ja nii kustumatut muljet see ei jätnud, et oleks veel tahtnud võtta. Võibolla oli viga kohas ja neil ei olnud head tomatikastme retsepti.

Saiasöömine on siin üldse väga populaarne. Minu arust järavad inimesed pidevalt mingeid kukleid, mille vahele on natuke midagi pandud. Näiteks tulevad inimesed hommikul kohvikusse ja võtavad kohvi ning lihtsalt röstitud saia ja võid. Ma päriselt ei saa aru, miks peaks kodust välja minema röstsaia sööma. Me oleme katsunud saia võimalikult vähe süüa, aga ikka on tunne, et aasta norm on ette ära söödud.

Porto on päris kindlasti vägev kohvikute linn, neid on nii palju ja raske on neist mööda vaadata. Saiakeste ja kookide letid on väga ahvatlevad ning kohvi ka vägagi maitsev. Meie parim elamus oli otse turu vastas kohas nimega Confeiteria do Balhao. Üks kook ja sai ahvatlevam kui teine. Küsimus oli ainult, et kui istuda saali maha, kuidas siis oskad õiget asja küsida. Leti ääres saab näpuga näidata. Hea lahendus on teha meelepärasest koogist pilt ja seda siis ettekandjale näidata.

Meie valisime "nata koogikese", mis on samahästi kui portugali rahvuskook -- lehetaignast korvikese sees on vaniljekreem. Lisaks võtsime lihtsalt ühe ahvatleva välimusega saiakese -- seegi oli soe ja mõnus.

Turul käisime ka, kuid peab tunnistama, et võrreldes 2 kuud tagasi külastatud Budapesti suure turuga oli see siin väga kesine. Üle poolte lettidest olid tühjad ja hoone ise üsna lagunenud moega. Müüdi peamiselt puu- ja köögivilju, sekka natuke suveniire ja lihakraami. Meid paelusid peamiselt puuviljad, mida enne polnud saanud. Valisime viigimarjad ja granadillid (maracuja). Olgu öeldud, et viigimarjadest olid rohelised magusamad, aga lilladel oli rohkem maitset.

Portugal asub ookeani ääres, nii et kala peaks siin olema küll ja küll. Portos tegelikult tänava äärde jäävates restoranides nii väga kala (va bacalhau) ei märka. Kuskil peab ta ju siiski olema. Võtsime ette retke mere äärde. Alustuseks sõitsime trammiliiniga nr 1 Ribeirast lõppjaama.

Mere ääres näitasime korraks nabale päikest ja katsusime varbaga vett, aga vesi tundus isegi eestlase jaoks nii külm, et mingit isu ei olnud sisse hüpata. Ega keegi teine seal ka ei sulistanud. Jalutasime mööda mereäärt välja Matosinhosesse ja seal leidsime tõelised kalarestoranid, kus värsked kalad on jää peale pandud ja neid grillitakse sisuliselt kliendi silme all.

Sõime meriahvenat, kuigi ettekandja nimetas seda haiks (olevat lihtsalt nii suur). Nii omanik, vahetuse vanem kui grillimees käisid meie käest küsimas, kas maitseb hästi. Kahe peale tuli maksta 44 eurot (selle sees ka pudel veini) ja lõpetuseks tuli veel pits portveini maja poolt.

Toiduarmastajatel tasub Portugali tulla küll, peab lihtsalt vaatama, et saiaga liiale ei lähe. Ahjaa -- pangakaardiga ei saa siin peaaegu kuskil maksta. Kõik käib ikka vanamoodi ja sularaha eest. Ses mõttes nagu polekski Euroopa Liit.

Põgus peatus Portos

Palverännu lõpetuseks olime natuke linnapuhkust ära teeninud. Niisiis sõitsime bussiga tagasi Portosse ja ees ootas 4,5 päeva Porto nautimist. Algselt olime plaaninud Portosse jõuda esmaspäeval ja öömajagi oli kinni pandud. Aga kuna meie matkaplaan natuke muutus, tulime Portosse juba päev varem. Viimasel hetkel otsisime booking.com vahendusel üheks ööks öömaja. Ega palju valida ei olnud ja meie palju maksta ka ei tahtnud. Võtsime Alojamento Local Monte Sinai. Nina pealt tuli maksta 17.50. Lubati privaatset tuba ja ühist vannituba-vetsu. Nii oligi. Terve asutus oli laias plaanis pruuni põrandavärviga üle võõbatud (sh vetsu loputuskast). Toa aknad avanesid üsna liiklusrikkale tänavale, nii et rahu ja vaikust magamiseks ei olnud. Ühe öö elasime üle, aga rohkem sinna küll minna ei tahaks. Suhtlus oli ka ainult portugali keeles. Aga ega me seal pikalt ei passinud. Asjad sisse ja kohe linna avastama. Nagu ikka, tundus esimesel hetkel linn väga võõras ja hoomamatu. Aga see on tavaline. Olgu öeldud, et meie saabumise päeval valitses Portos 29-kraadine kuumus, mis vist meist ühele lõppes õhtuks kerge kuumarabandusega. Oli kohutav peavalu ja külmavärinad.

Teisel päeval hakkasid juba pidepunktid tekkima ning peata tunne kadus. Sättisime end kolmeks ööks sisse majutusasutusse nimega Porto Twin Rooms. Tundub, et see töötab talveperioodil ühiselamuna. Igal korrusel on 5 tuba, lisaks köök (teisel päeval küll selgus, et selle uks oli õhtupoolikul lukku pandud. Palve peale keerati see lahti ja saime oma proviandi sealt külmkapist kätte). Tuba on sisustatud täpselt nagu ühikatuba -- kaks voodit, kaks kirjutuslauda, kaks kappi, kaks prügikasti ja 2 rulli vetsupaberit (!). Aga koht on puhas, vaikses asukohas ja väga nö kesklinna lähedal, nt Torre dos Clerigos on 700 m kaugusel.

Akendest avaneb vaade jõele ja Gaia poolel asuvatele portvenimajadele, mis õhtupimeduses eriti toredasti säravad.

Sel korral oleme me tõelised nautlejad. Longime vaid mööda linna, uudistame maju ja inimesi ning nautleme -- peamiselt sööki ja jooki. Peab ütlema, et Porto kohe kutsub end imetlema (ja pildistama), sest hooned on enamasti väga ilusad ja seda isegi juhul, kui neid mitukümmend aastat tagasi viimati värviti. Majad on sageli kaetud värviliste kahhelplaatidega, asudes üksteise kõrval tihedates ridades justkui nukumajakesed.

Üldiselt peab siin liikudes olema heas vormis. Iseendast on kõik väga lähedal, kuid kohale jõudmiseks tuleb kas mäest alla või üles vudida. Trepid ja üles-alla väänlevad tänavad on siin väga tavalised. Lugesime ära, et jõe äärest nö üles Porto raudteejaama juurde jõudmiseks tuleb astuda 210 trepiastet, pluss veel natuke lihtsalt ülesmäge vantsida. Samas pole me siiani veel endale metroopiletit ostnud, sest tegelikkuses jõuab enamasti igale poole kohale kõige rohkem 30-minutilise kõndimisega.

Turiste on linnas tohutult palju. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, et oleksin enne olnud kohas, kus turistid nii selgelt linnapildis välja paistavad. Praktiliselt igal kolmandal inimesel on käes linnakaart ja ta katsub aru saada, kus ta just parasjagu on. Või siis klõpsitakse pilte nunnudest majadest või kitsastest tävavatest.

Igal pool varitseb mõnus lohakus. Mingit ülemäärast puhastamist ja küürimist pole kuskil märgata. Üksteise kõrval seisavad väske värvikorra saanud ja poolenisti lagunenud majad. Mõned ongi täitsa tühjad ja katused juba peaaegu sisse varisenud. Ühes kohas näiteks olid majavaremed kassitappu täis kasvanud ja kõik jättis väga romantilise mulje (vaata esimest pilti). Aga üldine soojus ja sõbralikkus on nii valdav, et lohakust ei pane peaaegu tähelegi. Tõesti hubane linn, kuhu tulla ja kus näiteks pikk nädalalõpp veeta.

Camino Portugues (12. päev): Iria Flavia -- Santiago de Compostela

Start: kell: 6.20
Saabumine: katedraali juures 12.10, albergue juures 12.45
Pausid: kaks keskmist (15 ja 30 min)
Kilomeetrid: 26 km (pärast trampisime veel 6 km otsa), kuigi pidi 23 olema
Sammud: 37 267 (õhtuks kokku 45511)
Temperatuur: 15-18 kraadi
Pilvisus:poopilves
Villid: ei tekita muret

Täna oli meie viimane pingutuste päev ja keskpäevaks olime kohal. Katedraal ise oli poolenisti pakitud tellingutesse, nii et peafassaadi poolt polnudki teist suurt näha. Seest aga säras iluskuldselt nagu kalliskivi.

Katedraali ümber kihas nagu mesilastarus. Küllap oli seal nii palverändureid kui niisama bussidega kohale vuranud huvilisi. Vaadati nii seest kui väljast. Olime eelnevalt mõelnud, et kas kirikusse lastaksegi niisama sisse. Võibolla on terrorismi ohu hirmus uste peal tohutud turvaväravad ja kõik kotid otsitakse läbi. Ei midagi sellist. Oli küll üks turvamees, aga see vaatas ainult, et keegi suure seljakotiga sisse ei trügiks. Ei mingit läbivalgustamist või -piiksutamist.

Aga katedraalini jõudmiseks tuli veel viimane etapp läbi marssida. Proovisin eile õhtul teha kõigepealt e-maili ja seejärel telefoni teel borneeringut Santiago de Compostela albergue'sse. Kuna e-mailile ei tulnud mingit vastust, siis otsustasin helistada. Sattusin täiesti umbkeelse öömaja pidaja peale. Ta ei saanud inglise keelest midagi aru. Siiski suutsin talle selgeks teha, et "dos personas" ja "manjana". Aga edasi läks keeruliseks. Ma ei saanud midagi aru, mis ta mulle hispaania keeles rääkis. Õnneks oli meie eelmise albergue peremees lähedal ja ulatasin telefoni talle. Selgus, et koha kinnipanek kehtib ainult juhul, kui oled kohale enne 12. No see polnud meie puhul võimalik, sest päris nii vara me minema ei tahtnud hakata. Olime mõelnud, et saame viimase päeva käia üsna muretult ja ilma kiirustamata. Arvasime, et jõuame kohale hiljemalt kell 16. Tänu meie peremehe jutule lubati meile kohta hoida.

Me ei tahtnud saatusega riskida ja asusime siiski varakult teele. Ja põrutasime hullu tempoga, tegime vaid kaks lühikest peatust -- esimese 15 minutit kohvi joomiseks ja teise 30 minutit imepisikese õlle joomiseks. Pärast viimast pausi juhtus aga midagi kummalist. Kui esimene kilomeetripost näitas 6,5 km, siis sellest järgmine näitas 7,8. No kust see priske kilomeeter äkki lisaks tuli? Ega meil midagi valida polnud -- tee tuli lõpuni käia. Imelik on see, et kui hommikul kahanesid numbrid postidel tohutu kiirusega, siis mida aeg edasi, seda aeglasemalt kõik läks. Uus post ja jälle vaid sada-kolmsada meetrit kõnnitud.

Lõpuks jõudsime me kohale, nagu loo algusest näha. Mõtlesime esimese asjana käia läbi palverändurite kontorist ja saada viimased templid passi ning palveränduri tunnistused. Seal aga ootas meid ees pikk inimeste saba, milles oleks tulnud seista terve tund.

Olime ikka kahtlevad oma öömaja broneeringu hoidmise suhtes ja jätsime seepärast järjekorra sinnapaika ja vudisime öömaja juurde. Kõik sujus ja voodid olid 16 euro eest per person meie. Ikkagi keskus ja hinnad on hoopis teised. Kusjuures meie kohalejõudmise hetkel oli juba uksel silt "Completo. Full", nii et kui me poleks saanud broneeringut teha, oleksime nagu hullud mööda linna jooksnud ja kohta otsinud. Koha nimi on Albergue La Estrella.

Pärast sisseseadmist läksime esimese asjana sööma. Kohe lähedal leidsime merandide restorani, kus päevamenüü oli 12 eurot. Esimeseks roaks oli krevettide ja gemüsega täidetud ja küpsetatud tomat. See tundus küll jube miniatuurne ja mõtlesime, et vist jääme nälga. Teiseks roaks oli bacalhau ehk siis kuivatatud ja soolatud norra tursk, mis on uuesti magedamaks leotatud. Olime seda nagunii tahtnud süüa, nii et nüüd sai see ka ära tehtud. Viimaseid suutäisi mugides oli kõht juba väga täis, kuid järgnes veel päris priske magustoit ja kohv. Kõht oli nii täis, et täna vist küll rohkem süüa pole vaja. Muide, saime veel viimasel hetkel lõunasöögil sabast kinni, sest 15.45 lõppes lõunasöögi serveerimine ja sel kellajal olime meie juba magustoidu juures. Kui oleksime hiljaks jäänud, siis õhtusööki poleks enne kella 19 saanud.

Kõht maani rippumas, läksime uuesti palverändurite kontorisse, et oma rännule punkt panna. Järjekord oli tiba lühem kui päeval, aga mingi 45 minutit läks ikka ära.

Enne tunnistuse saamist tuli end nö tabelisse kirja panna. Seal oli lisaks nimele, päritolu riigile ja ametile ka küsimus palverännu põhjuse kohta. Valikuid oli kolm: religioosne, hingeline ja turism. Enne meid kirja pannud olid enamuses turistid, vähesed hingerahu otsijad ja usulisel põhjusel vaid väga-väga üksikud. Tegime veel katedraalile tiiru peale ja lõpetasime oma pingutuse pidulikult katedraali kõrval asuvas restoranis.

Homme ootab meid sõit Portosse ja seal on ees 4 puhast lustipäeva. Pilet on ostetud ja tuleb vaid õigel ajal bussijaamas kohal olla. Hetkel veeretavad erinevad palverändurid albergue köök-salongis õhtut öösse. Mõni sööb silmapesukausitäit salatit, üks mees joob pooleliitrisest mõõdukannust õlut (ilmselt oli see ainuke, mis sarnanes õllekannule ja morsiklaasist ta põhimõtteliselt ei hakanud jooma), ports sakslasi vahetab muljeid (neid on siin teedel üldse väga palju). Meie neljast hüppeliigesest otsustas üks tänase päeva lõpuks paiste minna. Turgutame seda viinakompressiga. Tähendab, et isegi  200 ml suurune kodust kaasa võetud Saaremaa viina pudel osutus lõpuks vajalikuks.

Camino Portugues (11. päev): Tivo -- Iria Flavia

Start: kell: 7.20
Saabumine: 14.45
Pausid: kolm pikka (45-60 min)
Kilomeetrid: 22,5 km
Sammud: 33437
Temperatuur: 18-20 kraadi
Pilvisus: lauspilvisus, vihmasadu terve päeva
Villid: vist hakkavad järgi andma (lõpuks)

Meie toas ei norsanud keegi. Täitsa super oli magada. Esimene kell helises läti tüdrukul kell 5.45. Ta magas nii sügavalt, et ei kuulnudki seda. Tema all magaja pidi talle vastu voodipõhja virutama, siis alles ärkas üles. Igatahes krabistas ta end vaikselt toast välja. Meie ärkasime tema järel. Kuna õues sadas ladinal, ei saanud õue peal midagi teha. Õnneks oli vetsu ees ja selle sees suur ruum, nii et saime seal end riidesse sättida. Vetsus oli ka pistikupesa, mis oli vajalik keeva vee tegemiseks. Meil on kaasas keeduspiraal, mida siin Hispaania osas on juba korudvalt vaja läinud. Riiklike albergue'de köögid on tühjad kui kellad ja puudub igasugune inventar vee keetmiseks. Kuna me seda ette teadsime, siis saigi Tartu turult nö vene kauba putkast soetatud keedupulk. Hädavajalik. Hommikusöögi saime õnneks süüa restorani katusealuses, kuna asutus oli veel kinni ja siis sobis seal oma sööki ka kenasti süüa.

Ühesõnaga -- vihma sadas. See ei olnud küll selline laussadu, mis sind 5 minutiga läbi leotab, aga poolteist tundi selles astudes teeb lõpuks ikka täitsa märjaks. Enamus palverändureid oli end varustanud vihmakeepidega, mis katsid nii inimesed kui seljakoti. Terve tee oli nagu tonte täis.

Meil selliseid häid keepe ei olnud ja tundsime, kuidas meie (mitte)vihmapidavad vihmajakid järjest märjemaks muutuvad. Sama lugu oli seljakotiga, sest ega seegi ju vihma ei pea. Nii tuleb kergesti paar lisakilo selga. Esimesse kohvikusse jõudsime pooleteisetunnise kõndimise järel. Kõik vist põikasid sinna sisse, et hetkeks vihmast pääseda. Nägime, et kohalikud ostavad sealt vihmakeepe. Kargasime ligi ja saimegi 2 viimast, kokku pidime välja käima 6.75. Oi kus nüüd oli hea kõndida -- vihmake küll sadas, kuid meie märjaks ei saanud. Nägime küll välja nagu helesinised kaamelid, kuid mis sellest.

Ega selle vihmaga eriti pilte ei saanudki klõpsida. Polnud nagu tahtmist seisma jäädagi ja fotokat välja harutada. Ühest kirikust ja surnuaiast siiski sai pilte tehtud. Siin on kohati väga huvitavad surnuaiad. Maa peal on nagu väikesed kabelid, millel hunnik luuke. Meenutavad urnimüüre, aga on siiski nii sügavad, et sinna võib terve kirstu sisse lükata. Ei tea, kas nad teevadki seda. Ja kuidas see siis seal kivikapis haisema ei lähe. Vastust ei tea, aga tundub väga teistsugune meie tavast.

Öömaja oli meil eile õhtul juba ette kinni pandud. Selleks on väike 16-kohaline albergue 1 km Padroni nimelisest linnast edasi, kohas nimega Iria Flavia. Nagu kohapeal kuulsime, on see vähem kui 2 kuud lahti olnud. Kõik ongi väga värske ja uus. Hind on ka väga normaalne -- 12 eurot.

Täna oleks jalad võimaldanud õhtul isegi ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäike ette võtta, aga ikka tibas veel vihma ja tõesti ei olnud mingit soovi ennast niisutama minna. Seetõttu võtsime ette ainult käigu kohe öömaja taga asuvasse kirikusse. See oli väga rikkalikult kaunistatud ja üsna erakordne tundus, et osadel pühakute kujudel olid seljas päris kangast riided ja peas päris juuksed. Tavaliselt on ju kõik puust voolitud ja ilusaks värvitud.

Homme peaks siis olema viimased 23 kilomeetrit. Ilmateade on lootustandev -- vihma ei luba.

Camino Portugues (10. päev): Pontevedra -- Tivo

Start: kell: 6.55
Saabumine: 13.15
Pausid: kaks pikka (30 ja 45 min) ja üks lühike (10 min)
Kilomeetrid: 22 km
Sammud: 31256
Temperatuur hommikul: 18 kraadi
Pilvisus: lauspilvisus, vihmasadu esimene tund, pärast poolpilves
Jahutav tuuleõhk: ei olnud ja polnud ka vaja
Villid: vihma tõttu jälle matkakingad

Täna saime magada peaaegu kella helisemiseni. Kuna noortegruppe ja skaute meie öömajas ei olnud, siis keegi ei ärganud kell 4. Esimesed krabistajad alustasid kell 5.30, mis oli ainult 15 minutit enne kella helisemist. Albergues läksid hommikul isegi tuled põlema ja me nägime, mida sõime. Hommikusöögiks oli naturaalne jogurt väga-väga mahlase nektariiniga.

Alustasime praktiliselt koos päikesetõusuga, st lampi polnudki vaja. Aga meie väga ebameeldivaks üllatuseks sadas vihma. Vedasime aga vihmajakid selga ja hakkasime astuma. Ei olnud üldse mõnus. Villijalad olid ju ikka veel sandaalides ja üsna varsti olid nii sokid kui sandaalid läbi vettinud. Ei jäänudki lõpuks muud üle, kui jälle need pahalsed matkakingad jalga panna. Umbes tunnikese pärast sadu lõppes ja taevas selgines. Edasise päeva oli poolpilves-poolpäikeseline.

Eriti vihma tõttu oli moraal hommikul väga madal. Kui vanarahvas ütles, et "vaim on valmis, aga liha on nõder", siis meie puhul kehtis kindlasti teine pool ja esimese puhul oleks ka õigem öelda, et vaim on ka nõder. Kuidagi väga raske oli astuda. Aga tuju tõusis märgatavalt pärast esimest kohvipausi. Oli kuidagi jumalik tunne, kui see kohvik nurga tagant välja ilmus. Vihmamärjad inimesed harutasid end märgadest riietest lahti ja nautisid kohvi või õlut.

Nüüd on tõesti tunda, et Santiago de Compostela on väga lähedal. Ületasime täna 50 km joone. Teed on palverändureid täis. Kui varasematel päevadel nägime kohvikutes mõnda üksikut rändurit ja teel ei olnud koos meiega pea kedagi, siis nüüd on saabunud olukord, kus sa pole kunagi üksi teel. Keegi läheb sinu ees või tuleb sinu järel, nobedamad vudivad mööda.

Kui päris aus olla, siis meeldis mulle varasem osa rohkem. Privaatsus ja üksi teel olemine on vist eestlasele sobivam. Nii et tegelikult oleks mõistlikum kõndida Lissabonist Portugali piirini (Valenca) ja sõita edasi bussiga, kui just on kindel soov jõuda katedraalini. Ma muidugi ei tea, kas siis palveränduri tunnistuse saab või peab selleks tõesti just viimased 100 km läbima. Aga rännukogemuse mõttes on sihtkohast kaugemad lõigud mõnusamad.

Kuna olime endale täna ööseks jube e-maili teel öömaja kinni pannud ja eile saabus meilile vastus "confirmate", siis saime tänast retke võtta tõeliselt rahulikult. Me ei pidanud kiirustama, et jõuda varakult riikliku albergue ukse taha ja närveerida terve teekonna, kas jõuame ikka õigel ajal ja saame sinna koha. Meil oli aega küll, sest öömaja oli olemas. Tõsiselt, ma soovitakski viimase 80 kilomeetri peal endale öömajad ette broneerida, siis saab päeva rahulikumalt nautida. Ilmselt kevadel ja sügisel kõndides pole tung nii suur ja siis saab muretult oma ööbimise plaanid riiklikele öömajadele rajada. Aga kui oled teel koos kõigi Itaalia skautidega, siis juba nalja ei ole. Aga meil oli täna tõeline pidu, sest võisime teha nii palju peatusi kui tahtsime. Nii näiteks stoppasime "Casa Maruja" nimelises kohas jalgade puhkamiseks. Oli küll maantee ääres, aga väga idüllilise lehtla all.

Pärast seda ei olnudki enam palju astuda, kui saabusime oma öömajakesse. Oleme kuueses toas. Peale meie lätlasest lapsehoidja Inglismaalt, abielupaar Kanadast ja üks tüdruk, kelle päritolu me pole kindlaks teinud. Eks näis, kas keegi öösel norskama ka hakkab. Ma muidugi kahtlustaks seda Kanada meest... Sõime öömaja kohvikus hispaania omletti ja salatit. Mõlemat oli selline kuhi, et andis pugida. Pool omletist jäi ka õhtusöögiks.

 

Üks huvtav asi, mida tasuks mainida. Kahel viimasel päeval oleme proovinud nii söögi- kui ööbimiskohtades maksta kaardiga. See pole lihtsalt võimalik. Enamasti käib siin kõik sularaha peal. Täna näiteks andsin esimeses kohvikus kahele Itaalia tüdrukule 2 eurot, et nad saaks kohvi osta. Neil lihtsalt ei olnud enam üldse sularaha ja kaardiga maksta ei saanud. Olime nende tüdrukutega juba mitu päeva samades öömajades olnud, nii et nad olid justkui vanad tuttavad. Nad lubasid tagasi maksta. Aga kas me enam kohtume, kes teab. Ega see kaks eurot mind ka vaeseks või rikkaks ei tee.

Albergue juures on suur aed, kus saab mõnusalt aega veeta. Hetk tagasi küll hullas siin ühe venelase paariaastane laps. Sai kastmisvooliku kätte ja pihustas sellega mööda aeda ja inimesi. Lõpuks ilmus ema välja ja kutsus lapse korrale. Omanikud olid täitsa heitunud. No ma ka ei tea, igaüks võiks ikka oma lapse järgi valvata.

Õhtuseks kingituseks tõi pererahvas meile taldirkutäie õlis friteeritud pannkooke või "seakõrvu". Vitsutasime need sisse ja rasvased kalorid rõõmustasid meie matsemeeli.

Homseks on meil jälle öömaja kinni pandud, nii et saame päeva üsna stressivabalt võtta. See tundub nii-nii hea.