Olime juba pikemat aega veeretanud mõetet Tenerife reisist. Päike, päike, soe, soe ja ujutav meri keset talve tundus nii ahvatlev. Kui kunagi räägiti viimastest eestlastest, kes Soome lähevad, siis meie oleme ilmselt pea viimased eestlased, kes siia jõudnud. Mis iganes, kaua kavatsetud kaunikene. Lõpuks ometi oleme me kohal. Auto jäetud Riia lennujaama, Wizzairi ja Ryanairi koostöös üle Eindoveni (pidin lausa google mapsist järgi vaatama, kus see asub -- Hollandis) kohale lennutatud. Sõiduaeg umbes 4 tundi pikem kui otse tsarterlennuga, aga see-eest 3 inimest sai kohale 450 euriga, mille eest muidu vaevu üks inimene kohale saaks. Ryanairi kollased lennukidki ei tundunud enam nii jubedad ja mis peamine, väljusid ja saabusid õigel ajal.
Öömaja broneerisime booking.com kaudu ja katsusime vaadata midagi, mis ei oleks keset kuurorti, kus sadu või isegi tuhandeid teisi turiste. Kuidagi tundus, et ei taha külg-külje kõrval koos teiste põhjamaalastega rähelda. Nii valisimegi väga väikese küla eemal suurtest keskustest. Meie "apartement" pidi asuma otse ookeanikaldal ja nii ka oli. Sisuliselt loksus meri meile vastu maja, mis lõunaeestlasele tekitas üsna harjumatu pideva merekohina. Hommikul sai samas jälgida merest tõusvat päikest.
Eelinfo põhjal pidi külas olema üks kohvik ja üks restoran. Kui meie kohale jõudsime, siis oli kohvik suletud ja miski ei viidanud, et see kunagi üldse avatakse. Restorani uksel oli silt, et avatud kell 7-17. Lõunamaa kohta tundus väga varane kellaaeg, aga võtsime teadmiseks. Loodame siiski, et enne lahkumist õnnestub sellele pihta saada. Siiani on aga päeva ajal käed nii tööd täis olnud, et oma külast oleme lahkunud hommikul ja saabunud õhtul pimedas. Teise päeva õhtul koju saabudes oli meie rõõm aga tohutu, kui nägime kohviku juures rahvahulka sumisemas ja tulesid helendamas. Parkisime auto ja suundusime joonelt lokaali. Olgu öeldud, et kohvik asub küla keskväljakul ja meie öömaja ka kohe selle servas. Nii et kõik vajalik on käe-jala juures.
Esimesel õhtul võtsime vaid ühe õlle ja nautisime kohalike suminat ja suhtlust selles väikeses kohvik-baaris. Samas tegime kindlaks, et saab ka süüa ja teisel õhtul plaanisime juba õhtusöögi seal. Peremees inglise keelt ei osanud, aga käte ja jalgade abil saime selgeks teha, et tal on pakkuda kala, mille me ka valisime. Meenutas "fish & chipsi", aga oli väikese kohaliku aktsendiga, st kala oli enne taignas paneerimist mingi maitsetaimega rikastatud. Paneeringus nägi väikeseid rohelisi tükikesi ja maitsemeel haistis midagi küüslaugu sarnast. Maitses jube hästi. Midagi ei jäänud järgi. Kaks portsu + 3 õlut + 1 mittealkohoolne mahlajook läks kokku maksma 17 euri.
Meie küla (nimeks Las Eras) on väike ja armas, pakub ilusaid ja rahulikke vaateid, kuid suuremat siin tegelikult teha ei ole. Hommikupoolsel ajal oleme siin näinud veel mõnda blondi inimest jalutamas või rannas mõnulemas, kuid muidu valitseb laisk vaikus. Õhtul baaris ei ole näiteks ühtegi mittekohalikku näha olnud.
Kuna rentisime terveks nädalaks auto, siis ei pea me ainult oma külas passima ja siinsete kohalike lõbustustega piirduma. Sisuliselt on terve saar meil käeulatuses või õigem oleks öelda -- gaasipedaali vajutuse kaugusel. Muide, autorent on siin imeodav. Firma nimega Pluscar rentis meile kaheksaks päevaks auto hinnaga 92 eurot. Lihtsalt võrdluseks -- suvel maksime Islandil ühe päeva autorendi eest natuke üle 100 euro ja kahe nädala eest oma 1500 eurot. Selles mõttes on siin auto koos kõigi kindlustustega suisa muidu käes. Eks edaspidi kuuleb, mida see saar meile veel pakub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar