Õnneks leidus internetis ka eestikleelset kasulikku infot, mille abil oma plaani paika panime. Kõige kasulikumaks osutusid soovitused, kuidas külla minna ja pärast sealt tagasi tulla. Et ka autojuht saaks vaateid nautida, mitte ei peaks kitsal käänulisel teel rooli külge klammerduma, soovitati Los Gigantesest taksoga Mascasse minna. Hinnaks olevat 20-25 eurot. Kuna ei saanud aru, mis ajast need soovitused pärinevad, siis ei osanud arvata, kas selline hind veel kehtib või on poole kallimaks tõusnud. Igatahes võtsime riski ja sõitsime Los Gigantesesse, leidisme sadama lähedal imekombel ka ühe vaba parkimiskoha. Tõsi, see sobis vaid kogenud parkijatele, sest asus mäe peal ja auto mahtus vaevu sinna taskusse ära. Õnneks meil oli osav parkija olemas ja nii saime oma autost muretult lahkuda. Nüüd oli vaja leida takso. Tänaval ühtegi liikumas polnud näha. Ühest poest abi otsidest viidati kohe meist paari meetri kaugusel seisvale viidale TAXI, mida meie polnud märganud. Helistasime seal kirjas olevale telefonile, kuulsime et sõit maksbki umbes 20-25 eurot ja 10 minuti pärast oli muhe taksojuht koos minibussiga kohal. Sõit võis alata.
Tee käänutas tõesti kõvasti ja kohaliku juhi tõttu oli kiirus ka soliidne. Nõrganärvilistele ja kõrguskartlikele oleks see retk ilmselt üsna ebamugav olnud. Kes aga enne mägesid näinud ja mägiteedel sõitnud, see nautis olukorda täiega. Palusime taksol ka ühe väikese peatuse teha, et saaksime käänulise tee pildile püüda. Püsib paremini mälus.
Koos pildistamispeatuse ja väikese ummikus istumisega läks sõit maksma 27 eurot. Kõik oli aus, taksomeeter töötas ja hind tuli selline, nagu masin näitas. Mitte nii nagu nt Gruusias või Egiptuses, kus hind võetakse laest ja isegi eelnevalt kokku leppides ei või kindel olla, palju lõpuks raha välja tuleb käia.
Olime õnnelikult kohal. Tegemist oli väga populaarse kohaga, meiega samaaegselt saabus veel hunnikus turiste, muuhulgas ka terve bussitäis inglisekeelseid kolinoori, kes parasjagu käratsesid. Sügasime kunagise Masca külavanema kujul natuke nina, sest nii tehtavat -- see pidavat tagama, et tuled külla veel tagasi. Kuigi olime äsja saabunud, tundus, et tasuks endale tagasitee igaks juhuks kindlustada. Härra teened on, et külla üldse autotee rajati, sest vanasti läks sinna vaid eeslirada. See teadagi hoidis suurema osa turiste eemal ja alguses olla tema üle veel naerdud, et vaevalt ükski turist sinna minna tahab, milleks seda teed rajada.
Meil kuhugi kiiret ei olnud, nõnda sättisime end ühe restorani terrassile vaadet nautima ja väikest õlut võtma. Restorane on selles külas küll igas teises majas, kõik ilmselt suunatud turistidele. Meie suutsime toetada neist kahte - ühes jõime õlle ja teises sõime lõunasöögi. Hinnad enamvähem normaalsed, kuigi kallimad, kui meie kohalikus kõrvalises külas. Prae eest tuli välja käia umbes 15 eurot, õlu maksis 2.50. Üks meist proovis kalarooga, teine võttis nö "menüü", mis sisaldas kitsejuustu tomatiga eelroaks, huvitavat maisijahust ja sibulast "kooki" (meenutas maitselt väga verivorsti, kuid selle mõistatuse lahendasime -- maitsetaimeks oli kasutatud oreganot) ja lõpetuseks banaanikreem. Laps sõi mõlemast toidust seda, mis talle ahvatlev tundus.
Kõhud täis, asusime matkarajale. Raja algust valvas üks äärmiselt iseteadva olemisega punane kõuts. Vaatasime talle sügavalt silma ja proovisime mõjuda sama ülbetena ning asusime teele.
Ees ootas 600 m kõrguselt laskumine mereni. Eelinfo põhjal pidi see hea füüsilise vormi korral võtma aega 2,5 tundi. Viletsa vormi korral muidugi kauem. Natuke muretsesin, et ega meil see vorm nii hea ju polegi ja kuidas me ikka saame. Varustus oli meil ka ainult turistile kohane ehk kõigil jalas vaid tennised, mitte soliidsemad matkajalanõud. Reisiajakiri Gomaailm oli retkest maalinud ikka väga karmi pildi. Meelis küll ütles mulle, et kui sa oled ühe päevaga käinud Grand Kanjoni põhjas ja üles tagasi tulnud, siis vaevalt see hullem on. Lapse puhul ei olnud ka kindel, et kuidas tema hakkama saab. Lõpuks selgus, et tema oli veel kõige osavam ja lippas kõige ees.
Esimese poole tunni järel tundsin, kuidas jalad kergelt värisevad ja pehmeks muutuvad. Rada oli tõesti ainult laskumine ja enamasti kivilt-kivile hüppamine. Sirget teerada oli loetud meetrid. Samas olid kivid kõik kinni, mitte ei loksunud hirmuäratavalt. Ja kuigi oli pidev laskumine, ei olnud kordagi hirmu libiseda. Ei olnud libedaid kive ega lahtist pinnast, mille peal libastuda. Raja alguses möödusime Poola pesnionäridest, kes keppidega ukerdasid ja üsna kanged paistsid jalust olevat. Loodame, et nad ikka eluga alla said, mitte kuskile päris kinni ei jäänud. Mõned kohad rajast olid ikka üsna tehnilised ja nõudsid painduvust ja väikest osavust oma keha liigutamisel.
Kaugeid ja kauneid vaateid sellel retkel ei näinud, kuid kaljuseinte vahel laskumine oli siiski põnev ja rada oli ilus. Mõned kaljurahnud tundusid küll hirmutavad ja mõtlesime, et kui need liikuma peaks minema, siis pääsu poleks.
Umbes poolel teel tegime ühe palmi all 15-minutilise puhke- ja joogipausi. Koos selle pausiga kulus meil allatulekuks 2,5 tundi. Kuigi me end eriti heas vormis olevaks ei pea, saime Gomaailma ette antud ajaga hakkama ja retk osutus palju kergemaks, kui seal kirjeldatud. Teekond kulges kuni viimase hetkeni kaljuseinte vahel, kuigi võis juba aimata merekohinat, mis andis tunnistust peatsest sihtpunkti jõudmisest.
Olime mõelnud, et ehk on seal rand, kus saab ujuda. No sellist lootustki ei olnud - kivihunnikud, mille vastu peksid lained. Olime endale eelnevalt internetist paadipileti tagasi Los Gigantesesse ära ostnud. Kohapealt oleks see olnud 10 euri, eelmüügist oli 8 euri (laps 4 euri). Pool tunnikest oli paadini aega, sättisime end kividele ootama.
Paadis pakuti kõigile kas klaasike Sangriat või limonaadi. Turistide rõõmuks loobiti kajakatele grillkana tükikesi, mida need lennult haarasid. Natuke hirm oli küll, et kajakad suurest ärevusest meid ka täis situvad, kuid õnneks pääsesime kõik puhaste peadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar