Kui oled lapsega reisile tulnud, siis ikkagi osa ajast tantsid tema pilli järgi. Ja kui ta on juba piisavalt suur, siis suudab ta ise igasugu reklaame haarata. Meie tegelane võttis kohe öömajja saabudes laualt brožüürihunniku ja töötas selle läbi. Loomulikult korjas ta sealt enda jaoks välja kaks asja: veepark Siam Park ja loomapark Loro Park. Olimegi tema lõa otsas. Esialgu mõtlesime tõesti minna mõlemasse, sest siis oleks ka kahe pargi peale kokku 10 euri odavama pileti saanud. Lõpuks otsustasime siiski ainult Siam Pargi kasuks, kuna muidu oleks iga päev ära olnud organiseeritud. Tundus, et paar päeva võiks jääda ka niisama vedelemiseks ja päeva mõnusalt õhtusse veeretamiseks. Ja kuna meil on üsna kindel tunne, et siia tuleb veel tagasi tulla, siis midagi peab järgmiseks korraks ka jätma. Umbes 12 paiku olime kohal ja soetasime piletid, mis kahe täiskasvanu ja ühe lapse peale läks kokku maksma 91 eurot. Päris kallis. Pealegi on minu arust üldse ebaaus võtta sellises kohas täiskasvanutelt kallimat piletihinda. Kõige kallim pilet peaks siin olema 15-25-aastastele, kes üldjuhul rõõmuga igsasugu seiklustesse sukelduvad.
Mina muidugi läksin sinna oma ootustega. Kuna mul olid Masca matkast jalalihased nii haiged, et normalane oli kõndida vaid mööda siledat maad (allamäge liikumine oli täiesti võimatu), siis lootsin sealt leida soojad mullivannid, mis natukese pupsutamise järel lihased pehmemaks muudaks. Midagi sellist seal loomulikult ei olnud. Ega see pole põhjamaine spaa. Kuigi neil tasuks ehk ka sellele mõelda ja mõned arendused teha - sollidsemas eas publik rõõmustaks.
Asusime siis parki avastama. Tegime kindlaks, et atraktsioonid on tähistatud kolme värviga: roheline algajatele, kollane edasijõudnutele ja punane proffidele. Enamus radu oli läbitav kas ühese või kahese kummirõnagaga või isegi neljasega. Lihtsalt tagumiku peal allalaskimise radu oli vist ainult üks ja no see tundus nii jube, et ei läinud isegi selle lähedale. Aga tegime üsna kiiresti selgeks, et punasele rajale meil asja ei ole, need olid liiga karmid. Ühe korra sattusime sellisele ja pärast oli lapsel nutt kurgus ja ei tahtnud tükk aega ühestki torust alla lasta, vaid pidas kõige toredamaks lastele mõeldud ala ronimisatrakstioonide ja minitorude ning suure aegajalt ümber plärtsatava veetünniga. Pärast taastumist oli Juss aga taas valmis minema ka keskmise raskusastmega radadele.
Üheks suureks atraktsiooniks oli ka kunstmeri suurte lainetega, mis iga täistunni paiku inimesi hullutasid. Muidu oli see lomp üsna tühi rahvast, aga siis mingi hetkel hakkas inimesi sinna juurde voolama. Küll nad juba teadsid, et varsti läheb lainetuseks. No see oli päris vägev. Juhan lustis seal täiega ja kuigi tal olid huuled juba täitsa sinised ja hambad plagisesid, ei olnud ta nõus enne lainete lõppu välja tulema. Eks meiegi lasime end sealsel lõbul natuke kaasa tõmmata.
Üheks üllatuseks oli veel see, et vaatamata küllalt krõbedale
piletihinnale tuli nt lukustatavate kappide eest maksta 8 eurot, millest
küll õhtul võtit tagastades 5 raha tagasi sai. Kas ei oleks normaalne,
et kapid oleks tasuta ja hinna sees. Samas, kui asju kappi ei pane, peab
keegi seltskonnast koguaeg kotte valvama ja ei saa ühiselt torudes
lustida. Samuti ei tasu parkida kohe värava juurde, sest selle eest tuleb jälle 3 euri välja käia. Paarsada meetrit ümber nurga saab juba tausta parkida. Toit on samuti kohapeal suhteliselt kallis ja ühekülgne. Meie hinnangul tasuks oma söögid-joogid kaasa võtta, kuigi sissepääsu juures on piktogrammina kirja, et sööki jooki kaasas ei tohi olla. Samas keegi seda ei kontrolli. Kui maksta 3 euri lukustatava kapi eest, siis seal varjualuses püsivad need üsna jahedatena ka.
Kas mulle meeldis seal? Mitte eriti. Kas lapsele meeldis seal? Jah, väga. Nii et see on eelkõige atraktsioon lastele, ilmselt ennekõike teismelistele ja veidi lapsemeelsetele, kel veri veel vemmeldab ja kes pea ees hulludesse seiklustesse valmis sööstma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar