Olgu kohe öeldud, et purjetamisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli erakordselt tuulevaikne. Nii pupsutasimegi mootoriga vaikselt saarest eemale. Ei läinudki kaua aega, kui defiinid kahel pool jahti ringi sulistasid. Kapteni jutu järgi on vaalade nägemine üsna tavaline, aga delfiine päris alati ei näe. No see kamp lustis meie purjeka ühel küljel, teisel küljel ja all oma tubli pool tundi või isegi rohkem. Muidugi ei olnud nad dresseeritud nagu mõnes delfinaariumis, kuid tundub, et nad olid siiski oma kava harjutanud või vähemalt korduvalt läbi mänginud.
Vaevalt olime delfiinide imetlemise ja piltide klõpsimise unustanud, kui saabusid pilootvaalad. Pidid olema kohalikud, kuid kevadeti (ehk siis üsna varsti) pidi olema lootust ka sinivaalu näha. Meile sobisid need pilootvaalad ka, sest pikkus 6-7 meetrit tundus juba päris tõsine.
Lisaks vaaladele ja delfiinidele jätkus jahil muudki tegevust. Muidugi võis lihtsalt merevaateid imetleda. Kuna mina olin üldse esimest korda ookeanil, siis oli ookeanilaine kui selline minu jaoks täiesti uus asi. Me oleme Läänemerel või Soome lahel enamasti harjunud väikeste ja teravate (enamasti valge harjaga) lainetega, siin aga voogas suur merevall paarisaja meetrise intervalliga. Sisuliselt kadus osa elu aegajalt lihtsalt mereseina taha ja tuli seejärel sealt jälle välja. Väga põnev vaatemäng.
Mis seal jahil siis veel teha sai. Ujuda, kui soovi oli. Kui laps kuulis, et veesügavus on oma poolteist kilomeetrit, siis kadus tal küll igasugune soov ujumist proovida. Suure veenmise peale saime ta siiski korraks vette, kuid redelist ja isa seljast ta lahti ei lasknud, kuigi oskab täiesti ujuda. Pärast ütles, et talle see siiski ei meeldinud. Suured inimesed nautisid suplust täiega ja võimalus selleks avanes isegi paaril korral.
Peremehe poolt oli ka lõunasöök ning lisaks võis terve reisi ajal endale külmikust jooki võtta. Valikus olid: vahuvein, vein, õlu, erinevad limonaadid. Söögiks oli maitsev riisiroog ja salat veel sinna juurde. Maitses väga hästi. Aga eks merel lähebki ehk kõht keskmisest tühjemaks ja söögil hoopis teine mekk.
Kalamees silmas loomulikult kohe ka spinnasid ja nii oligi kaup koos -- kui jõuame tagasi kalda lähedale, võib spinna sisse visata, kui oskab sellega majandada ja pärast korralikult kokku kerida. Kapten ise suur kalamees ei olnud ja sestap polnud selle reisi eesmärgiks ka kalapüük. Meie kalamehele polnud muidugi vaja spinnat kaks korda näidata. Visati teine vette ja nüüd ei olnud muud, kui oodata helisid, mis viitaks otsa jäänud kalale. Oli pikk vaikus. Aga siis äkki hakkas laps karjuma: issi sai kala, issi sai kala. Nii oligi. Üks umbes 40 cm pikkune (kaalult ligi kilo vast) isend oli otsas. Meile tundumatu liik ja kapten ütles, et tema nimetab seda "lõustaks". Süüa ei kõlbavat, jube luine. Võtsime tegelase siiski kaasa, et kodus veenduda, kas tast ka midagi asja on.
Kodus rookis Meelis kala ära. Meie elamises leiduvate nüride nugadega oli see paras ettevõtmine. Puhastamise käigus võis aimata, et kala on ikka tõesti luine. Panime siiski tükid pannile, puistasime peale soola ja pipart. Maitses kuivalt, väga kuivalt. Kala puhul tähendab see tuimalt. Kui vein läheb kuivemana aina paremaks, siis kala puhul see reegel ei kehti. Sabaotsas oli vähemalt luid vähe, ülejäänud osas ka palju peenikesi luid. Ütleme nii, et enamus kala jäi söömata, sest poest saab palju paremaid.
Varsti oligi meie mereseiklus läbi. Kapten Kristo oli tore ja sümpaatne, lahke olekuga muhe meremees, kes rahulikult meie igasugu küsimustele vastas. Kuna oleme Tenerifel esimest korda, siis oli meil loomulikult väga palju pärida. Nii et julgeks Kristot ja Wesipruuli ka teistele soovitada. Täiskasvanu pealt tuleb välja käia 50, juntsu eest 25 euri. Aga päev oli mõnus, nii et rahast kahju ei olnud.
Mis siin muud kui ainult kade olla!
VastaKustuta