Tenerife: väike kokkuvõte nädalast

Nädal on mööda läinud nagu niuhti. Sellest kolm päeva olid meil väga organiseeritud: Masca küla ja matk, Siam Park ja ookeanil eesti purjekaga Wesipruul. Ülejäänud aeg jäi puhkamiseks, kohaliku elu nautimiseks ja ostlemiseks. Matkasime natuke oma küla ümbruses kaljusel rannikul. Uskumatult elutu loodus ikka -- lillepilte ei olnud üldse võimalik teha. Läbi häda leidsin ühe rohelise põistaime, mis selles kasinuses tundus väga ilusa lillena.

Poest saame kõik osta meresoola. Siinsed inimesed võivad lihtsalt minna mereäärsetele kividele ja sealt soola kokku korjata. Lohukestesse oli laine vett visanud, see oli ilmselt ära auranud ja sool oli järgi jäänud. Korja kokku ja mine koju ning puista supi sisse.

Meie kohalik külake Las Eras oli väga vaikne. Nädala sees tänavatel eriti inimesi ei näinudki liikumas. Ei tea, millega nad kõik tegelevad või kuhu on pugenud. Reede õhtust alates on aga hoopis teine lugu. Küla keskväljak, mille ühes servas asus kohvik ja teises restoran, oli pidevalt inimesi täis ja elu kees.

Kuna siiani meil ei olnud veel kohalikus restoranis süüa õnnestunud, sest õhtuti oli see alati juba kinni (töötas see asutus vaid 7-17), siis pühapäeval sättisime oma päeva kohe nii, et saaksime minna sinna lõunat sööma. Olime natuke enne ühte kohal. Inimesed hakkasid tasapisi kogunema restorani baariruumi. Kui küsisime söögi järele, saime teada, et kella ühest saab. Sättisime end ootele. Rahvast tuli aina juurde. Korraks tekkis hirm, et kas kõigile ikka kohti jätkub. Õnneks oli siiski kogunenud toolide arvule vastav hulk inimesi ja kell üks paigutati kõik suure kära ja juhatamise saatel laudadesse ära. Hilisemad tulijad jäid ootele.

Meile pisteti pihku hispaaniakeelne menüü. Sellest me suurt midagi aru ei saanud, küsimise peale toodi lahkelt inglisekeelne. See oli väga üldsõnaline ja esindatud oli poole vähem toitusid, samuti puudusid hinnad. Kahe menüü peale saime kuidagi tellimuse esitatud. Üks võttis kala, teine lambahautise (tellimisel saime aru, et tegemist on lambalihaga, kuid toidu olemus selgus alles selle laudatoomisel). Lapsele võtsime lihtsalt kartuleid. Kohalikus pruugis tähendab see suhteliselt väikeseid koorega keedetud kartuelid, mis on soolas veeretatud. Päris maitsvad.

 

Kui sa juba kuskile restorani laua taha maha istud, siis ilma tellimata tuuakse sulle lauale sai ja kahes kausis kastmed "mojo"  -- üks roheline, teine punane. Need kastmed on väga maitsvad ja nii võib juhtuda, et enne põhitoidu saabumist oled juba saiast ja kastmetest kõhu täis puginud, Hiljem arvet makstes saad muidugi aru, et see sai ja kaste ei olnud restorani poolt, vaid maksma pead selle eest ise ilma et oleksid seda tellinud.

Restoranis söömine oli umbes võrreldav eesti hindadega, väiksemas külakohas kindlasti odavam kui Tallinnas. Samas tavalises restoranis ei olnud toit nii kunstiliselt ka taldrikule seatud. Kui aga endale vähegi toidutegemine istub ja renditud on köögiga apartement, siis ei peagi restoranis sööma, vaid võib vabalt ise vaaritada. Poodides on korralik valik värsket kala ja liha, tooreid vorste jne. Meie proovisime kala, lambaliha, tooreid kotlette ja vorste. Kõik olid jumalikud. Kõrvale sai viisakat värsket salatikraami, suhkruherneid ja mis iganes köögivilju.

Hommikusöögiks tegime igal hommikul lisaks omletile ka värsket puuviljasalatit. Segasime kokku papaya, apelsini, banaani, õuna või pirni ja väga maitsev vitamiinipomm oligi valmis. Kusjuures kohalikud banaanid maitsesid hoopis paremini kui need, mida me Eestis osta saame. Kuigi ka siin müüakse neid enamasti poes üsna rohelistena, on nad ikka kreemised ja väga-väga magusad.

Meie jõime tavalist kraanist tulevat vett ja poest ostsime Masca matkale kaasa ühe 2-liitrise pudeli, kuid sellest kulus ära umbes üks klaasitäis. Samas nägime meiega samas külas veel ühte heledama naha ja juuksevärviga nooremapoolset paari, kes olid ilmselgelt samuti turistid (sõitsid rendiautoga). Neid nägime ühel õhtul koju minemas kahe 10-liitrise veepudeliga ja juba järgmisel hommikul veel nelja sellise pudeliga. Ei tea, mis nad selle veega tegid. Võibolla neil oli ilma veeta apartement, muud ei oska kahtlustada.

Autoga sõitsime läbi 650 kilomeetrit ja bensiinile kulus 36 eurot. Kui siia lisada veel, et hispaania vahuvein (cava) maksab poes 1.50-2.50 ja täiesti normaalse veini saab ka 2 euro eest, siis ongi selge, et tegemist on paradiisiga. Võtku aga needki viimased eestlased, kes seal veel käinud ei ole, retk julgelt ette.