No nii, veebruaris rääkis minu õpetajast õde, et tema klass plaanib klassiekskursiooni Budapesti ja vaja vähemalt 20 inimest kokku saada. Miks mitte, mõtlesin ma. Üle hulga aja jälle võimalus minna reisile, mille keegi teine organiseerib. Vaja ainult kott pakkida ja õigel ajal õiges kohas olla. Kui vanasti oli õige koht koolimaja juures, kust buss lapsed peale korjas, siis tänapäeval tuli koguneda hoopis Tallinna lennujaamas. Ei mingeid koduseid võileibu, mis juba Tartu piiril lahti pakitakse ja terve buss täitub praemuna ja suitsuvorsti lõhnaga.
Igatahes olen nüüd Budapestis koos 20 toreda noore inimesega, kes siiani on käitunud väga viisakalt ja mõistlikult. Esimesel õhtul oli hotellis natuke ühist joogimaitsmist (sic! nad on kõik juba 19) ja seltsielu, aga teisel õhtul oli pigem töö sektsioonides ja koridor üsna vaikne. Üldiselt on programm nii üles ehitatud, et mõned asjad tehakse ühiselt, aga igal ühel on ka piisavalt aega omapead linnapeal ringi vaadata.
Kui hommikusöögi saame hotellist, siis ülejäänud söögikorrad tuleb ise organiseerida. Meile oli üheks kinnisideeks langoši söömine, kuna siiani on meeles Tartus Sõbra Selveri juures asunud kiosk, kust sai ungari suppe ja langošit. Kahju, et nüüd on seal tavaline pizzakoht. Igatahes sattusime üsna juhuslikult Arany Janos utca metroojaama (sinine liin) juures ühe langošiputka peale. Rahvast tungles seal kõvasti -- nii kohalikke kui turiste. Märkasime silti "trip advisor soovitab" ja lootsime, et saame hea kraami. Võtsime sappa ja umbes 15 minutit hiljem olime õnnelikud rasvase pontšik-piruka omanikud.
Valisime "Hungarian style", mis oli juustu, hapukoore ja peekoniga. Pärast tõdesime, et oleks võinud võtta lihtsalt hapukoore ja juustuga, sest peekon oli tiba soolane ja lisas niigi rammusale pirukale veelgi rammu. Kuigi tuvid ja varblased saalisid meie jalgade ümber, ei raatsinud neile ikkagi ühtki pala anda. Õnnestuski kõik endale sisse pressida ja viimast pala suhu pistes oli tunne, et nüüd ei taha küll mitu päeva süüa saada. Ometi, 15 tundi hiljem hakkab siiski juba tasapisi hiilima ligi mõte, et enne lahkumist võiks kuskil veel ühe langoši krabada. :)
Turist ei saa ju koguaeg süüa, natuke peab ikka kuulsaid maju ja kirikuid ka vaatama. Nii ka meie. Esimesena heitsime üle jõe pilgu parlamandihoonele, sest ühest meroojaamast välja ronides oli ta täpselt meie vaateväljas.
Järgmisena võtsime sihikule Buda poolel asuvad ilusasjad -- presidendi lossi, Matyasi kiriku ja Rahvusgalerii. Vaatasime kõike eemalt ja lähedalt, sisse ei saanud või ei tahtnudki minna ühtegi. Mäe otsa sõitsime furnikulööriga, sest eks jalad olid väsinud ja üksjagu villis ka, nii et 1200 forintit (4 eurot) furnikulööri eest tundus täiesti mõistliku väljaminekuna.
Presidendi lossi juures sattusime kohe kahel korral vahtkonna vahetuse peale ja viimasel korral jäeti meie üllatuseks loss valveta, st kõik poisid kamandati rivisse ja ühiselt marsiti minema. Kell oli pool kuus -- ilmselt oli siis ka president töölt lahkunud. Huvitav, kas Eestis on ka nii, et vahtkond on Kadriorus kohal ainult siis, kui president seal on? Ma pole veel kunagi seal tühja valveputkat näinud, aga ega ma seal ju muidugi eriti luusimas ka ei ole käinud.
Kuna vahepeal väsisid jalad väga ära, siis tegime väikese õllepeatuse enne kui läksime Matyasi kirikut vaatama. Üldiselt peab ütlema, et õlu on siin täiesti korralik ja kõrtsis maksab enemasti vahemikus 630 kuni 850 forntit ehk siis kuskil 2-3 euro vahel. Ei ole hirmus odav, aga no ka mitte selline hind, et janu ära läheks.
Niisiis oli järgmiseks Matyasi kirik, kuhu me kahjuks sisse ei saanud, sest turiste lubati sinna ainult kuni kella viieni. Nii et ei oska ka tegelikult öelda, kas sinna oleks saanud tasuta või pileti eest. Aga maja oli ka väljast tore imetleda ja eriti uhke oli muidugi mustriline katus. Polegi sellist enne näinud.
Buda pool üle vaadatud, siirdusime Pesti poolele. Läksime jala mäest alla, sest seda suudavad isegi väsinud ja villis jalad. Kõndisime üle Kettsilla linna ja võtsime suuna Püha Istvani basiilika suunas. See oli lahti ja ka turistid tohtisid sinna tasuta sisse minna. Kasutasime juhust.
Teise päeva õhtuks oli selge, et kuigi oleme klassiekskursioonil, on õpetaja ja tema õde hoopis teisest põlvkonnast kui praegune nuti- ja mobiiliajastu noorsugu. Nimelt selgus juba hommikul, et hommikuks helisema pandud üks mobiiltelefon ei olnud ajavööndit automaatselt vahetanud, kuigi kirjade järgi oleks pidanud. Ega me ärgates sellest aru ei saanud, tõusime aga üles ja läksime hommikust sööma. Jube tühi oli see söögisaal. Poole söögi pealt taipasime, et olime 8 ajal ärganud kell 7. Aga oligi tore, terve söögisaal oli meie päralt ja toit kõik kenasti välja sätitud. Kusjuures täiesti korralik hommikusöök, mitte paljas kukkel moosiga (Gloria hotell Budapest).
Veel hullem lugu oli minu mobiiliga. Mõtlesin, et küll on hea rahulik päev -- mitte keegi ei helista. Kuskil kohvikus panin korra wifi sisse ja skype'is kirjutas sõber mulle, et pane andmerändlus sisse, see on tänasest tasuta. Proovisin sisse panna, aga mingit internetti ei tulnud. Mis siis ikka, lõin käega. Õhtul hotelli jõudes sain jällegi skype'i vahendusel teada, et mulle on korduvalt proovitud helistada, aga telefon on koguaeg väljas. No see tundus kahtlane. Asja lähemalt uurides selgus, et vaatamata automaatsele võrguvalikule ei olnudki minu telefon ühtegi võrku valinud. Mõtlesin ise ka, et jube imelik, et mobiilioperaator ei saatnud mulle mingit infosõnumit.
No vot siis, nüüd on vist SEE iga käes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar