Kokkuvõte: soovitusi Islandile reisijatele

Kuidagi on tunne, et tahaks veel natuke mõnest Islandi reisiga seotud asjaolust kirjutada, mis teistesse postitustesse ei mahtunud. Äkki on abiks neile, kes sel või järgmisel suvel sinnakanti minemas. Talvel on ilmselt hoopis teised olud ja nende puhul minu tähelepanekutest abi ei ole.

ILM
See on üsna muutliku meelega. Ja vähemalt meie kogemuse järgi ei saa ilmaennustust usaldada. Kui see lubas vihma, ei tulnud enamasti piiskagi. Kui aga oleks pidanud olema ilus ja selge ilm, sadas ladinal. Õnneks ei kestnud ükski vihmasadu igavesti ja enamasti oli tegemist hoovihmadega, mis peagi üle läksid.

Riietuse mõtes tasuks Islandile minna ka suvel soojade riietega. Öösiti jääb temepratuur 3-8 kraadi vahele. Päeval võib samuti olla 8 kraadi, kuid hea õnne korral ka 15-16 kraadi. Kui päike paistab, on tegemist juba sooja suveilmaga. Siiski ei kohta sandaalide ja lühikeste pükstega inimesi just eriti palju. Enamasti on jalanõudeks matkasaabas või spordijalanõu ja seljas ikka pikad püksid ja pikad varukad. Kindlasti tasuks valmistuda tuule vastu, ehk siis tuult pidavad püksid ja jakk on hädavajalikud, nagu ka müts, mida päeval enamasti ei ole vaja, kuid õhtul ei oleks ilma selleta küll saanud olla.

 

Tuul muutis ka priimuse kasutamise kohati keeruliseks, sest puhus kogu sooja poti alt ära. Nii ei jõua ju seda gaasi kokku osta, et terve Island soojaks kütte. Meiegi pidime kohati loominguliselt lähenema ja nii sai küll kohvritest küll magamismatist priimuse kaitseks tuuletõkkeid rajatud.

AUTORENT
Autorendifirmasid on palju. Kõik ülemaailmselt tuntud firmad leiab lennujaamast. Kohalikud ja vähemtuntud, ka natuke odavamad, on samuti olemas. Kui auto interneti teel ette broneeritud, siis tullakse bussiga lennujaama vastu ja viiakse paari kilomeetri kaugusel asuvasse kontorisse. Seal vormistatakse paberid ja antakse auto kätte. Kangesti püütakse kõigile müüa nn kruusatee kindlustust. Meie seda ei ostnud, sest eks kruusateed on Eestiski veel üsna tavalised

Esimest koda õnnestus rendiautole nael kummi sõita. Juba teisel päeval läks äkki keset kõige ilusamat teed armatuurlaual kollane hüüumärk põlema. Esimese hooga ei osanud sellest midagi arvata ja kuna tuli oli kollane, mitte punane, siis kohe närvitsema ei hakanud. Aga autoraamatu abil tegime kindlaks, et asi puudutab rehve. Otsustasime  lõpuks ühes tanklas kummirõhku kontrollida ja tõesti - ühes kummis oli õhku oluliselt vähem kui vaja. Lõime õhku juurde ja vurasime edasi. Aga ülejärgmisel päeval märkasime, et nüüd on kumm juba kergelt lössis. Lõime jälle õhku juurde. Järgmisel päeval sama asi. Jälle õhku juurde. Aga nüüd ratta juurde kummardudes oli selgelt kuulda sisinat. Ei jäänud muud üle, kui ratas alt kerida. Ja seal ta oligi - ilus väike nael. Panime varuratta alla ja olime natuke nõutud. Ei teadnud täpselt, kas autorendi puhul on kummid alati omavastutus või mtte. Pigem eeldasime, et katkine kumm tuleb endal kinni maksta. Millegipärast tundus, et Islandil ei ole see odav lõbu. Asusime otsima kummiparanduskomplekti ja lõpuks paari päeva pärast saimegi ühest bensukast ainukese ja viimase, maksis meie rahas umbes 15 eurot. Nael välja, kummiriba koos liimiga sisse ja ei mingit sisinat enam. All olnud varurehv bensukas vee ja harjaga puhtaks (kindluse mõttes veel niiske salvrätikuga viimane lihv) ning pakiruumi oma taskusse tagasi. Auto tagastamisel vastuseks küsimusele, et kas muresid oli -- mingeid probleeme ei olnud. Ja nii ta läkski. Ainuke miinus on see, et me ei saanudki teada, kas me oleks pidanud selle rehvi kinni maksma või mitte.

KALAPÜÜK
Besiinijaamdest saab osta sisevete kalastuskaardi, mis annab õiguse õngitseda umbes viiekümnel sisejärvel. Noh, meie kogemuse järgi nendest järvedest kala ei saa ja pigem on see kaart turistidelt raha väljapetmiseks. Lubatud järvedel püüavad kohalikud paatide ja võrkudega kogu kala välja. Mida seal spinnaga kaldalt püüdes teha, kui kogu kala juba kohalike potis podiseb.

Meie kogemuse järgi tasub kalariistad ikkagi kaasa võtta ja sügavamates fjordides või randades spinnat visata ja nii võib õhtu- või hommikusöögijagu kalu kätte saada küll. Meil õnnestus saada makrelli ja saidat. Aga ilmselt oleks valikus veel ka nt turska ja mingit lestalist.

TELKIMINE
Internetist tehtud eeluuringute põhjal saab Islandil enamvähem igalpool telkida. Kui just ei ole üleval silti "no camping", mis visuaalina tähendaks telgile peale tõmmatud punast risti. Muidugi talumehe haritud maale ka ei sobi oma öömaja püstitada. Enamasti ei olnud tõesti probleemi metsikute telgikohtade otsimisega. Kui kõrvale jätta üks hull, kes meie peale ühel ööl karjus (sellest juttu varasemas postituses), siis sujus kõik mõnusalt. Kõiki kohti, kus meie telkisime, oli ilmselt varemgi telkimiseks kasutatud, kuid samas täiesti puhtad ja keegi ei olnud lagastanud. See on üldse Islandi fenomen, et kuigi prügikaste leiab harva, on kõik väga puhas ja korralik. Tavaliselt ei olnud ka probleemi telgivaiade maasse saamisega, vaid paaril korral pidime igaks juhuks suuremad kivid vaiadele peale panema, sest laavakruusa sisse ei jäänud vaiad lihtsalt pidama.

 

 

Kuna üks meist käis Islandil ka 8 aastat tagasi, siis selle ajaga võrreldes on järjest enam tekkinud kohti, kus üleval telkimist keelavad sildid. Ikka suurimate turistimagnetite läheduses. Nii et metsikumatele seiklejatele soovitaks Islandi reis küll lähiaastatel ellu viia, sest muidu püstitatakse kohalike poolt turistide piiramiseks järjest enam silte, mis neid kindlatele radadele suunavad.

TASUTA VANNID JA MAKSULISED LAGUUNID
Island on ju tuntud oma kuumaveeallikate poolest. Õnneks ei lasta neid enamasti tühja joosta, vaid suunatakse anumatesse, millesse saab sisse sulpsata. Ilma rahata saab nautida väikeseid "kuumi potte" (hot pot), mille leidmiseks tuleb kindlasti eelnevalt internetis eeltöö ära teha ja sellestki võib väheks jääda. Tee pealt ei viita nende juurde enamasti miski ja sooja supluse ülesleidmine  sõltub enamasti ainult heast ninast ja järjekindlusest. Siiski on need minu arust üks Islandi reisi parimaid osasid, mille nautimine ja kogemine on absoluutselt kohustuslik. Eriti jahedama ilma puhul on õhtuti mõnus neis kuum kehasse saada ja siis telgiööbimisele julge sammuga vastu minna.

Laps muidugi nendest 40-kraadistest vannidest nii väga ei vaimustunud. Kuumemates istus ta vaid varbaid pidi sees. Aga ühes kohas oli terve vannide komplekt ja seal oli ühes augus meie mõttes täitsa jahe vesi ja no siis oli rõõmu päris palju ja vettehüpped algasid kohe.

 

Teine variant on laguunid, millest üks ja kõige kuulsam asub Reykjaviki lähedal - Blue Lagoon. Mulle meeldis tegelikult enam Myvatni Nature Baths. Laguunide hinnad on muidugi üsna krõbedad. Blue Lagoon maksab 60 euri, Myvatni oma on poole odavam. Siingi on näha turismi kasvu tohutut mõju. Kaheksa aastat tagasi maksis Blue Lagooni pilet 3 korda vähem. Samas võib oma nahka töödelda ränimuda maskiga, millega varustatult sobiks ilmselt ka õudusteatrisse näitlejaks pürida.

Käisime ka ühes esimestes välibasseinides (Seljavallalaug), mis ligi 100 aastat tagasi Islandile rajati. Selleni jõudmiseks tuleb umbes 20 minutit matkata. Meil oleks seal peaaegu käimata jäänud, sest sattusime just hullu vihmapilve ajal selle lähistele. Kuidagi ei tahtnud vihma kätte matkama minna. Aga jälgisime nutiseadmest ilma ja tundus, et peaks selgemaks minema. Sel korral ennustus klappis ja tõesti vihm läks üle ja saime kuivana kohale. Elu elamus see ei olnud ja mitmed väikesed kuumaveevannid olid palju ägedamad. Nii et minu poolest võiks selle ka vabalt ära jätta.

HINNAD JA RAHA
Islandil on kõik kallim kui Eestis ja ja vist ka mujal maailmas. Kui Ameerikas saab auto rentida umbes 25 dollari eest päevas, siis Islandil tuleb päeva eest välja käia umbes 100 eurot ja natuke rohkem. Kuna pole kunagi magamisvagunit üürinud, siis ei oska nende hinnavõrdluse kohta midagi öelda. Meie üürisime seekord luukpäraga auto, kus saaks soovi korral ka taga magada. Kuna olime viiekesi ja telk oli neljakohaline, siis tegelikult magaski laps ja üks täiskasvanu igal ööl autos. Nii oli telgis ruumi mõnusalt ja lahedalt.

Toit on ka oluliselt kallim. Poes ikka 2-3 korda kallim kui meil. Restoranis saab supi (lambalihasupp või päevasupp) või "fish and chipsi" 15 euro eest. Päris praed on oluliselt kallimad. Kohvi saab kätte 300-500 ISKi eest (2,5-4 euri) ja vähemalt meie kogemuse järgi tähendas ühe tassi ostmine tasuta teist (ka kolmandat ja neljandat) tassi. Sama keshtis ka suppide korral.

 

Igal juhul tasub võtta kodust kaasa priimus ja keeta enamus sööki-jooki ise. Meie võtsime kaasa ka virna lihakonserve, sinki ja suitsuvorsti. Ja kuna kohvrites oli veel kaalukapasiteeti, viskasime sinna lõpuks ka suvikõrvitsaid ja värkeid kurke. Nii ei tekkinud ka värske kraami puudust. Kohapealt ostsime ka nipet-näpet, kuid põhiline toit oli ikka Eestist kaasas. See aitas eelarve enamvähem talutavana hoida. Kohapealsetest toidupoodidest soovitaks ostud teha Nettos või Bonuses, mida leiab suurematest linnadest või sõlmpunktidest, sest linnadeks justkui ei tihka neid kõiki nimetada.

Meie tegime Islandile tiiru peale ilma sendigi sularahata. Tavidis oli vahetuskurss 1 EUR= 129 ISK ja see tundus väga ebasoodne. Nii jätsime raha vahetamata. Maksime igal pool kaardiga ja tagantjärele pangaväljavõttetest näeme, et nii oli kurss 133 ISKi. Nii et igati soodsam. Meil ei jäänud sellepärast ükski asi tegemata, et sularaha taskus ei olnud.

INTERNET ja VEIDRAD NUTISEADMED
Kuigi olime teinud ära hullu eeltöö ja selgitanud välja firma (NOVA), kust saaks osta odavima 10 GB interneti kaardi, ei läindudki meil seda vaja. Millegipärast oli meie auto kindalaekas üks karbike, mille seest tuli välja üks Huawei kirjaga vidin. Õnneks oli meie hulgas üks inimene, kes sai aru, millega tegemist. Sellega sai autosse wifi tekitada. Ja see tõõtas. Jätsime internetikaardi ostmata. Kulutasime Huawei poolt pakutavat netti umbes 8,6 GB ulatuses ja enne auto tagastamist kustutasime igaks juhuks meie statistika ära. Kõigil ei pruugi muidugi niimoodi vedada. Paljudes kohvikutes ja külastuskeskustes oli ka tasuta wifi olemas, mida pisteliselt oleks saanud kasutada.

Peenemad sammulugejad ja korruste arvutajad (nagu nt Fitbit) käitusid imelikut. Nii võis hommikul magamiskotist välja ronides olla seljataga juba 2000 sammu. Ja kruusteedel autoga loksudes täitus 10 000 sammu nagu möödaminnes ja korruseid tuli ka ludinal. Kahjuks ei olnud kaasas lihtsamat sammulugejat, nii et võrdlusmoment puudus. Siiski tundus, et tasuks allikakriitiliselt läheneda. Kui mitte, siis oleks see tugitoolisportlaste suur lemmik, sest suuremalt liigutamata saaks piisav päevane koormus tehtud.