Oleme otsaga jõudnud Akureyrisse ja Myvatnisse. Olud on läinud üsna karmiks. Sooja eriti ei ole ja tuul lõõskab ka. Põhjatuul on siin ikka tõeline tuul PÕHJAST. Ei olekski kujutanud ette, et üks tuul nii jäine võib olla. Selga tuli toppida kõik riided, kõige otsa veel vihmariided, mis tuult kinni peavad.
Akureyris hargnesime. 1/5 läks vaalavaatlusele ja 4/5 jäi linna peale uitama. Mõtlesime, et teeme kuskil mõne kohvi ja lubame endale mõnusa saiakese. Käisime sees paaris pagaripoes, aga kahjuks peab tunnistama, et ükski küpsetis ei näinud ahvatlev välja. Lisaks olid praktiliselt kõik saiad paksu šokolaadiglasuuriga üle valatud ja noh, minu arust ei ole see saia lahutamatu osa - see ei tee küpsetist kindlasti paremaks. Küll aga märkasime ühel majal suurt kirja "fish & chips" ja no kohe nagu magnet tõmbas sinnapoole. Meie rahas maksis ports 15 euri, lapse oma natuke vähem. Muidugi ostsime. Oi kui maitsev see oli! Kirjas oli, et valmistatakse värskelt püütud kalast. Otse fjordi kaldal võib seda uskuda ka. Lahkudes uurisime, mis kalaga tegu. Tursk - kõlas vastus.
Hulkusime natuke mööda linna ka, aga ega seal palju vaadata ei olnud. Paar tänavat ühte pidi, paar tänavat teist pidi ja oligi kesklinn otsas. Mõned poed nende ääres. Kohalikus kaubanduskeskuses oli naistele ja lastele riiete ostmiseks Lindex ja meestele Dressmann. Ei ole vaja liigset valikut. Aga muidu oli tore linn - värvilised majad, mis silmale ilusad vaadata. Panime tähele, et majadel ei ole korstnaid. Aga mis nendega tehagi oleks. Puid siin ju ei ole, millega kütta. Ei teagi, millega maju köetakse - kas kasutatakse elektrit või termaalsoojust kuidagi.
Olles täiendanud söögi- ja joogivarusid, liikusime edasi Myvatnisse. Kuna üks meist oli samas kohas käinud 8 aastat tagasi ja siis sai veel igal pool vabalt telkida, olime üsna muretud. Tegelikkuses selgus, et igale poole järve äärde on pandud sildid, et ööbima jäämine ja telkimine on keelatud. Järve kaldale on ehitatud 3 kämpingut ja turistid peaks pigem neid kasutama. Meie aga sugugi kämpingusse minna ei tahtnud ja otsustasime natuke edasi sõita. Leidsimegi ühe koha, kus teeotsal mingit silti ei olnud. Keerasime sisse ja leidsime noore lehisemetsa vahel (esimene mets Islandil üldse) mõnusa koha. Sättisime end sisse, korjasime metsa alt õhtusöögi sisse mõned puravikud ja kõik tundus kena olevat. Kuid öösel kell veerand kaks rapsis üks segane meie telgi ümber ja karjus "go away, you have no rights to be here. You use the forest as toilet and we pick berries and mushrooms here". Katsusime unise peaga öelda, et aga siin ei olnud mingit silti, et telki ei või panna. Tema karjus vastu, aga kas oli silt, et võib. Ei hakanud hulluga vaidlema. Ta lahkus alles siis, kui kinnitasime, et me läheme ära. Tõstsime lapse nagu kookoni koos magamiskotiga istmele ja kinnitasime turvavööga. Pakkisime asjad kokku ja sõitsime edasi. Kuigi taat oli meile öelnud, et me peame sõitma "far away", leidsime umbes kilomeetri kauguselt uue koha, kuhu telgi uuesti püsti panime. Seal saime rahulikult magada ja keegi meid segama ei tulnud. See oli esimene öö, kui telgis oli natuke kõhe, sest temperatuur langes + 4 kraadini ja puhus kõle põhjatuul.
Hommikul asusime Myvatni ümbruse looduslike imedega tutvuma. Alustasime väävlilõhnaliste mudamülgastega (Hverir Namaskard). Tõeline nõiaköök -- miski mulksub, miski ajab auru välja ja miski haiseb ka kõvasti. Kuna taevas oli osaliseslt vihmapilves, siis jättis see kõik täitsa sünge mulje.
Järgmisena väisasime vulkaanikraatreid meenutavaid pinnamoodustusi (pseudocraters at Skutustadir) ja tegime nende vahel väikese tiiru.
Kolmandaks siirdusime kohta, mille nimi Dimmuborgir. Laavakivist väikesed rahnud, mis tekkinud kuuma laava ja selle poolt keema aetud vee koostöös. Sinna jõudes selgus, et jäine õhk on meie fotokaakud tühjaks imenud ja nii et jäänudki muud üle, kui võtta kohalikus kohvikus ette väike akude laadimise paus. Kohvi maksis 500 ISK (midagi 3 ja 4 euro vahel), aga seeeest sai sama raha eest seda endale soovi korral juurde valada. Maitsesime ka maasoojuse sees küpsetatud leiba - maitses nagu tahe leivasupp, mis oli üsna magus ja kittis parajalt hammaste külge. Kui nii enda kui fotokate akud laetud, vaatasime need laavamoodustised ka üle.
Viimaseks looduslikuks vaatamisväärsuseks selles piirkonnas sai vulkaanilisest tuhast ja kiviklibust koosnev kraater Hverfjall, mille serval sai teha pooleteise tunnise matka. Kuna tuul lõõskas kohati ikka väga tugevasti, siie ei hakanud tervele kraatrile tiiru peale tegema, vaid piirdusime umbes kolmandikuga. Oli ikka hall ja tühi väli küll. Kuigi ka seal leidsid vaprad Islandi lilled võimaluse kasvada.
Päeva lõpetasime Myvatni looduslikus spas. See on Blue Lagooni väiksem vend. Oi see oli mõnus. Lisaks soojas termaalvees ligunemisele sai käia saunas, istuda väiksemas 41-kraadises vannis ja lõpetuseks end korralikult soojaks pesta. Maksis see lõbu umbes 30 eurot. Aga nii hea mõnus soe oli pärast seda kontides.
Kuna Myvatni ümbrus ei ole sõbralik metsikumat sorti reisijate suhtes, siis otsustasime sealt piirkonnast lahkuda. Ilmselt 10 aasta pärast ei ole sinnakanti enam üldse mõtet minna, sest see on turiste nii täis ja iga sammu eest tuleb kõvasti raha välja käia.
Sõitsime üks sadakond kilomeetrit eemale ja olime juba üsna nõutud ööbimiskoha suhtes. Termomeeter näitas välisõhu temperatuuriks 3 kraadi (õnneks küll plussi) ja lisaks udutas veel ka vihma. Aga enamasti lõpeb kõik hästi ja nii leidsime ka meie kena ööbimiskoha ühe jõe ääres. Sooja oli 8 kraadi, mis tundus väga soe ja vihma ei tibutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar