Islandi Westfjordid: kuumaveevannide paradiis, rahvuslinnud lunnid, veel üks kosk ja karmid mägiteed

Kuigi enamus turiste Islandi Läänefjordidesse ei lähe, tundus meile, et Islandi ringreisi peaks need siiski kuuluma. Et mitte liialt aega raisata ja mööda fjordiääri autoga logistada, siis sõitsime praamiga. Stykkisjomurist Brjanslaekurisse. Sõit võttis aega umbes 3 tundi ja praam oli nii tihkelt turiste ja autosid täis, et näiteks meie auto juht pidi kõrvalistuja uksest välja ronima. Kuna telgiga reisijatel on pidevalt häda eletriseadmete laadimisega, siis kasutasime praamisõiduaega fotoka akude laadimiseks. Puhvetist saime kohvi ja viini saiu (mis olid vist küll elu parimad).

Üks asi, mida Läänefjordides täiel rinnal nautima peaks, on looduslikud kuumaveevannid. Neid on päris palju. Osad neist tähistatud ja tee peal isegi viidad olemas, kuid mõne ülesleidmisega on tükk raskusi, Olime teinud internetis natuke eeltööd ja mõned potentsiaalsed ligunemiskohad juba ette välja valinud. Aga üks sattus meie teele üsna juhuslikult ja see oli tegelikult kõige ägedam. See oli Vatnsfjörduri looduskaitsealal otse mere ääres asuv väga puhta veega (isegi läbipaistvaga) üsna suur vann. See oleks justkui ise täiesti looduslikult sinna tekkinud, kuid tegelikult kindlast inimeste poolt rajatud.

Päris tore oli ka Pollurinn Hot Spring Talknafjorduri küla serval. See oli kolmest basseinikesest, riietevahetuse majast ja isegi kuumast duššist (!!!) koosnev kompleks. Viimane jällegi telgimatkaja jaoks väga oluline, sest millalgi on ju vaja pead pesta. Seal kohtusime ühe kohaliku taadiga, kes meiega väga sõbralikult juttu ajas ja ütles, et käib seal 4-5 korda nädalas end leotamas. Pidi nahale väga hea olema.

Viimasena käisime Gudrunarlaugi vannis, mis asus Edda hotelli lähedal. See oli üsna läbipaistmatu veega ja selles ujus päris rohkelt väikeseid vetikaid. Naersime, et pikema habemega inimene mutuks üsna kiiresti sammalhabemeks. Üldiselt peab ütlema, et kõigis nendes vannides on vähemal või rohkemal määral vetikaid ja kivid või istepingid enamasti üsna libedad. Esteetidele need vist ei sobiks. Riideid tuleb ka väga tihti vahetada lihtsalt vanni ääres ja kuhugi varju ei ole minna. Keerad lihtsalt teistele vannitajatele selja, koorid end paljaks ja ajad ujukad selga.

Tegelikult on need vannid ikka väga mõnusad. Väljas on 6-7 kraadi sooja, kuid vannis on väga soe ja mõnus. Isegi külma kätte välja tulles on keha veel tükk aega soe ja mõnus.

Läänefjordides õnnestus meil näha ka Islandi rahvuslinde lunne. Jäi mulje, et nad olid justkui tööl ja poseerisid igale turistile mõnuga. Ega ravuslinnuna ei jää ju muud üle ka, kui oma nimi ja võibolla ka õhtune kalasuutäis ausalt välja teenida. Turistid muidugi pidid ka kohati natuke pingutama, et nad ikka ilusasti kaadrisse saada.

 Mäed olid läänefjordides üsna karmid. Ühes kohas jäigi meil käimata, sest lõime lihtsalt vedelaks. Autos viibivast viiest inimesest kolm hääletasid tagasipööramise poolt. Selline järskude kurvidega kruusatee läks serpentiinina mööda mäekülge alla. Laskumised olid üsna järsud (kuni 15 %) ja tagasipöörded 180 kraadi. Nii jäi siis Raudasandur meil vaatamata. Lohutasime end sellega, et eks neid kollase ja punase liivaga randu näeb mujalgi ja pildistasime puhta kruusa vahel kasvavaid kollaseid moone.

Küll aga suutsime kohale sõita Dynjandi koseni. Üks paljudest Islandi koskedest, mis aga ikkagi tasus vaatamist. Veejoad olid end kividlele laiali laotanud kui tüllivahune seelik. Väga ilus.

Ööbimiskoha leidsime seekord natuke vaevalisemalt. Lõpuks leidsime ühe koha, aga seal oli islandikeelne silt, millest me ju esimese hooga aru ei saanud. Võtsime google translatori appi, tuvastasime sõnad korjama, kalastama, keelatud. Kuna ööbimisest ja telkimisest mingit juttu ei olnud, siis sättisime end platsii. Üks auto küll peatus mingil hetkel meie juures, ütlesime külamehele, et jääme üheks ööks ja ära ta meid ei ajanud.