Nii olimegi juba hommikul kl 9 ühe Islandi suurima turismimagneti juures. Hiljem saime aru, et tänu nii varajasele tegutsemisele saime koske nautida peaaegu üksinda, vaid mõni üksik saksa turist oli veel nii varajane. Tund hiljem vooris turiste juba üksteise sabas.
No oli ikka võimas vetemöll küll. Sellist veemassi ei oleks ausalt öeldes oodanudki. Mühises mis hirmus, vihm justkui sadas alt ülespoole ja kose poolt õhku löödud piisad moodustasid täiesti selge vihmakardina.
Kui tundus, et oleme vett juba küllalt vaadanud, läksime külastuskeskusse. Reisiraamat ütles, et seal saab erakordselt head lambalihasuppi. Lähenesime ettevaatlikult letile, sest ega ei osanud ju aimata, mis see hind võiks olla. Alateadvuses on koguaeg info, et siin on kõik kallis. Ei olnudki väga ehmatav -- kausitäie supi eest küsiti umbes 15 eurot ja kausi võis veel üks kord täita ka. Kuna me ei olnud sel päeval ju veel üldse midagi söönud, siis lausa kargasime supi kallale. Väga maitsev kartulist, kaalikast, kapsast, porgandist ja rohkest lambalihast koosnev supike. Nii paks, et lusikas seisab sees püsti ja lambaliha oli väga korralik taine ja mingeid kahtlasi tükke ei olnud. Sõime kõik kaks kausitäit, sest nii oli lubatud. Vaatasime läbi akna kose poole voorivaid turiste. Vihm hakkas järgi jääma ja tundus, et tuleb ilus päev.
Sõitsime Dingvelliri rahvusparki -- poisid läksid kalale, tüdrukud matkama. Hakkas uuesti vihma sabistama, aga mõtlesime, et küll see varsti üle läheb. Ei läinud, nagu meile peagi selgeks sai. Vaid tugevamad hood vaheldusid nõrgematega. Viskasime vihmajakid selga ja asusime ühe loodusime juurest teise juurde vantsima. Peamiseks vaatamisväärsuseks oli Almannaggja sügav uhtorg, kus vesi oli uuristanud kahe kalju vahele paari kilomeetri pikkuse koridori. Selle kõrval laius lagendik, kus voolas hulgaliselt jõeharusid ja seda kõike oli väga kena ülevalt serva pealt vaadata.
Paari tunniga olid vihmajakid üsna läbi vettinud, aga siiski oli kõik üle vaadatud. Saime kätte sama vettinud kalamehed, kes ei olnud ka ühtegi kala saanud. Nii et õhtusöögiks me forelli seekord ei saanud.
Olime internetist välja otsinud ka ühe "hot poti" ehk siis looduses leiduva kuumavee vanni. Küll oli meil kirjas selle nimi ja kohanimi, kus see asub. Sellest polnud palju abi, sest Islandil üldiselt viitasid ei panda. Külanimesilte ka mitte. Millegi ülesleidmine on peaaegu võimatu. Praktiliselt hea õnne peale satud õigesse kohta. Kui satud. Meil vedas, sest suure otsimise peale leidsime kuidagi üles väikeses Hvammsviki külas asuva Hvalfjardarlaug'i vanni. Vihma veel tibutas, kui end paljaks koorisime, ujukad selga saime ja vanni ronisime. Oi kui mõnus soe see oli. Vanni kõrval oli voolik, kust sai kuuma vett juurde lasta. Uskumatu, et saad istuda keset ilusat loodust, imetleda fjordi ja mägesid ning võtta tervisevanni. Lõpuks jäi vihm ka järgi ja elu oli lill.
Nagu peagi selgus, tegime enda teadmata ka keemiakatseid. Nimelt unustasid mõnest meist hõbesõrmused sõrme, sest nii kiire oli kuuma vette saada. Sõltuvalt vannis vedelemise pikkusesest sai mõni meist "kuldsõrmused" ja mõni "pronksist rõngad". Ja olgu öeldud, et pikem aeg ei mõjunud sel korral metallile väärindavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar