Magasime oma öö "hot poti" lähedal, kus leidsime vägagi privaatse mäenuki taguse platsikese kauni vaatega fjordile. Kalamees sai rahuldada oma õngeloopimise kirge, kuid kahjuks muidugi ükski kala ei näkanud.
Gullfossi vetevoogudest jäi veel väheks ja otsustasime vaadata ka Glymuri koske. See oli ööbimiskohale väga lähedal ja paarikümne minutiga olime kohal. Parkla oli pilgeni autosid täis pargitud, seega oli huvilisi teisigi. Infotahvlil oli kirjas, et edasitagasi matka pikkus on 5,5 km - see tundus igati jõukohane jalutuskäik. Asusime aga vantsima, rada oli alustuseks üsna lauge. Esimeseks ehmatuseks oli jõeületamine. Suure inimese jaoks polnud see muidugi keeruline, sest palk oli üsna jäme ja kõrval oli ka köis, millest kinni hoida. Aga palgi all üsna kiirelt voolav jõgi muutis murelikuks nii 7-aastase kui lapsevanemad (eriti ema, isa oli loomulikult üsna külma kõhuga). Pärast väikest arupidamist otsustati, et jõgi tuleb siiski ületada ja isa turvab noormeest. Lapsele loeti veel sõnad peale, et köiest mingil juhul lahti ei tohi lasta.
Kõik läks ladusalt ja keegi vette ei plartsatanud. Edasi läks rada natuke raskemaks. Kohati olid tõusud üsna järsud ja mudased. Õnneks olid raja kõrvale paigutatud köied, mille najal sai end üsna kerge vaevaga üles vedada. Samuti oli neist abi pärast laskumisel. Vastasel juhul oleks küll lihtsalt ühe pika liu saanud. Võiks öelda, et rada oli üsna tehniline, aga samas jõukohane nii lastele kui pensionäridele, vahepealsetest vanusegruppidest rääkimata.
Päris ninapidi kose juurde ei pääsenud, teda pidi ikka eemalt kaljunukilt imetlema. Võrreldes Gullfossiga oli vett muidugi kesiselt, samas langes see kõrgelt-kõrgelt. Klõpsisime pilte ja asusime tagasiteele. Nüüd läks jõeületamine ilma muretsemiseta ja noores matkasellis võis täheldada juba kerget hulljulgust. Üldse meeldis talle selline turnimisega matkamine palju rohkem kui laugel rajal kõndimine. Kordagi ei kostnud virisemist, et ei jõua ja jalad on väisnud. Nii et julgeks lastele seda matka soovitada küll. Kokku kulus matkale umbes kaks ja pool tundi. Nutiseade ütles, et üles sai ronitud 100 korrust.
Edasi siirdusime Snaefellnesi poolsaarele. Sattusime üsna ette planeerimata Raudfeldari kanjonisse, mis oli päris põnev. Üle kivide vahel vuliseva väikese jõe sai sinna sisse turnida. Kanjons ise oli väga lahe, hästi kitsas pragu vookles kivide vahel ja seinad olid kõik kaetud ererohelise samblaga. Ja oi kui jäine õhk seal oli.
Kiikasime veel Sönghelliri koopaid (laulvad koopad), kus sai end lõbustada sõnade hüüdmisega koopasse ja kuulata, kuidas see vastu kajab. Aga väga suurt entusiasmi turistid enam ei ilmutanud ja see oli märk, et tuleks jääda öömajale. Öömaja leidmisega ei olnud taas raskusi. Sai jälle imetleda nii liustiku, mägesid kui fjordi ja nautida privaatsust. Tegelikult on raske mõista, miks inimesed siin kämpingutesse ronivad.
Reisi neljanda päeva veetsime Snaefellnesi poolsaarel. Põhimõtteliselt võib selle päeva nimetada rannapäevaks. Muidugi mitte päevitamise ja ujumise mõttes, kuigi päike säras terve päeva. Aga rannapäev selles mõttes, et vaatasime erinevaid musta värvi kaljuseid randu. Esimene peatus oli kuskil Arnarstapi ja Hellnari kandis, kus leidsime kohaliku vaste Iirimaa Moheri kaljudele. No tõsi, viimased on natuke kõrgemad. Samas sai Islandi versiooni vaadata täiesti tasuta, kui Iirimaal tuli kuus eurot välja käia. Lahe oli vaadata, kuidas kunagi voolanud laava on moodustanud kohati justkui sambaid, aga kohati oleks keegi nagu rombe üksteise peale ladunud.
Järgmine huvitav moodustis oli Pufubjargi kalju. See pidi üks väga kõva kivi olema, sest ümbertringi oli meri kõik kivid ära kulutanud, aga see imelik kaljutükk seisis ikka püsti.
Pikema peatuse tegime Djupalonssanduris, mis oli kiviklibuline mererand. Kalamees otsustas kalapüügiga taaskord õnne proovida, teised võtsid üle kaljude ette lühimatka (2,5 km) Dritviki lahe juurde. Hetkel on see tavaline väike laheke, kuid paar sajandit tagasi oli see olnud kevadeti tohutu kalasadam. Aprilli algusest mai keskpaigani oli seal töötanud mitusada inimest ja 60-70 kalapaati. Nüüd ei meenutanud seda enam miski. Aga rand oli ilus vaadata ja üks lahes laiutavaid kaljusid meenutas täiesti krokodillipead.
Pärast matka saime jälle kalamehega kokku ja nagu selgus, oli ta ühele kalaparvele peale sattunud ja saanud kätte mõned makrellid ja saidad. Kõik olid rõõmsad, sest õhtul terendas värske kalaroog.
Viimasena turnisime veel Saxholli kraatri otsa. Sinna ronimiseks oli lausa raudtrepp ehitatud. Põhjus ilmselt see, et pinnas koosnes seal peenikesest klibust ja muidu oleks turistid selle lihtsalt laiali tallanud. Peab tunnistama, et see kraater oli kaugelt toredam vaadata, sest vett tal sees ei olnud ja lohk oli ka üsna ebamäärase kujuga.
Kalamees oli nii innustunud kalaõnnest, et otsustas ka siseveekogul õnne proovida. Meile jäi peaaegu tee äärde Hraunfjörduri järv, kus kirjade järgi oleks pidanud ka forelli ja lõhet olema. Kahjuks oli kalaõnn siiski selleks päevaks otsas. Küll aga saime me ära praadida päevase kalasaagi. Esimesena läks pannile hea rasvane makrell ja teisena vähemväärtulik saida. Oi küll maitsesid hästi. Isegi saida sulas suus (värske kala on ikka värske kala), makrellist rääkimata. Natuke soola ja pipart peale ja muud pole vajagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar