2-nädalane Islandi reis on alanud. Vulkaanid, geisrid ja muud looduseimed ootavad meid. Oleme end reisile sättinud täpselt sama seltskonnaga, kellega koos tegime 2 suve tagasi autoreisi Šveitsi. Ehk siis 4 täiskavanut ja üks 7-aastane juntsu. Finnair ja Iceland Air lennutasid meid kenasti kohale. Suured said piletiraha eest ainult mittealkohoolseid jooke, kuid lapsele anti lausa söögikarp, mis sisaldas mahla, topsi skyri ja ühe banaani. Lisaks veel kõrvaklapid ja joonistusvahendid.
Lennujaamas võttis olukord korraks natuke mureliku pöörde, sest keegi ei seisnud seal meie nimesildiga. Nimelt olime broneerinud auto ühes väiksemas firmas nimega „Lagoon“, millel lennujaamas esindust ei ole. Proovisime juba kaks korda neile helistada, kuid keegi ei vastanud. Siis aga lõpuks ilmus üks inimene, kel selle firma nimega silt näpus. Kargasime ligi ja varsti istusimegi mikrobussis ning vurasime rendifirma poole. Saime oma Dacia Logani kätte. Autorendifirmas vaatasime veel suurt Islandi kaarti. Laps tundis huvi, kus meie hetkel oleme – Keflavikis. Aga lõpetame oma ringreisi Reykjavikis. Kõigi nende vik’ide peale küsis ta, aga kus see Heklavik siis on? Eks vulkaanist on viimasel ajal palju juttu olnud, sest kuu tagasi oli uudis, et Hekla võib kohe purskama hakata.
Varusime veel natuke söögikraami, kuigi enamuse olime juba Eestist kaasa võtnud, sest siin on hinnad ikka päris krõbedad ja meie mõttes poed väikesed ja kole hõredalt on neid ka. Samuti pidime ostma priimusele gaasi ja no see oli võrreldes Eestiga umbes 4 korda kallim.
Esimeseks looduslikuks vaatamisväärsuseks siirdusime Krysuviki ja Seltunisse keevaid väävlimuda potte vaatama. Haises ikka päris kõvasti ja ega seal auru sees just pikalt seista ei tahtnud. Ikka kiirelt mööda ja siis kaugemalt võis juba rahulikumalt imetleda. Ja kuna alles sel aastal oli üks turist sinna sisse kukkunud ja ära keenud, ega siis just väga lähedale ei tikkunud ka.
Järgmiseks siirdusime Keridi kraatri juurde. Seda loodusimet ei saanudki niisama imetleda, aed oli ümber ehitatud ja tuli lunastada 400 islandi krooni (umbes 3 eurot) maksev pilet. Ei hakanud koonerdama ja ostsime ikka pileti, sest kus sa muidu ikka neid kraatreid näed. Jällegi väga põnev. Matkata sai nii all kraatri sees ümber väikese järve kui mööda serva. Mõni jaapani turist ronis küll nii serva peale, et mõne proua pärast jõudsime juba muretsema hakata.
Esimese päeva viimaseks atraktsiooniks oli geisrite piirkonna väisamine. Aurupilved olid juba kaugelt näha. Ja see oli nüüd tõesti väga turistikas koht – inimesi oli hordide viisi. Aga siiski mahtusid kõik ära ja päris üksteise seljas ei pidanud elama. Stokkur oli igatahes väga hoos, puskas umbes iga 5 minuti tagant ja vahest viskas isegi paar purset 20 sekundise vahega. Päris geisri kõrval oli väga lahe seista – tasapisi hakkas veele nagu kuppel peale tõusma ja siis pani suure hooga üles. Parimad vaated ja fotod sai muidugi eemalt, aga siis pidi fotokas koguaeg laskevalmis olema, sest miski ju ette ei hoiatanud, millal vesi taeva poole sööstab. Mõne sekundiga oli kõik läbi ja 10 sekundi pärast oli ka aurupilv laiali hajunud.
Esimeseks ööks leidsime endale ööbimiskoha ilmselt ühe talumehe kruusakarjääris. Kui meil on kruus hele, siis Islandil on see praktiliselt must, sest koosneb laavakvist. Telki oli raske kinnitada, sest vaiad ei tahtnud kruusa sees püsida, aga kivide abil saime telgi ikka paika. Kui hakkasime sööki keetma, tabas meid ebameeldiv üllatus. Olime ostnud kogemata vale gaasi, mis ei sobinud meie priimusega. Pettumus oli suur, sest päev otsa olime söönud võileibu ja soe söök oleks väga meelepärane olnud. Mis siis ikka, sõime ikkagi lihakonserviga leiba ja jõime külma vett peale.Lõpetuseks lonksati veel lohutuseks paar suutäit Vana-Tallinnat, viina või strohi -- mida just kellegi kohvrist leida oli. Kümne paiku kobisime magama, sest päev oli alanud vara ja elamusi oli palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar