Ligo-ligo... jaanipäev Lätis

Saime headelt läti-eesti segu sõpradelt kutse veeta jaanipäev Lätis Piebalga piirkonnas. Miks mitte. Olime ju varem kuulnud, et see on hoopis midagi muud kui Eestis levinud šašlõkikärsatamine ja lõkke ääres istumine. Kohtusime Jaunpiepalga uhke peaaegu katedraalimõõtu kiriku juures, et sealt ühiselt edasi ühte lähedasse tallu siirduda. Kiriku juures vaatasime üle kohaliku vabadussõja monumendi, mida polevatki nõukogude ajal maha võetud, sest ta olnud nii paksu võsa sees, et keegi nagunii ei näinud teda.

Enne kui tallu jõudsime, pidime sõprade tungival nõudmisel tegema peatuse ühe karikakrapõllu juures, sest jaanipäeva traditsiooni üks oluline osa olevat külla minnes põllulillede kinkimine. Korjasime pihud nii valgeid kui kollaseid karikakraid täis ja krabasime juurde natuke ka lopsakamat heina, et ikka uhkem välja näeks. Õigupoolest oleks pidanud ka auto tammeokstega kaunistama, aga kuna ühtegi tamme läheduses ei olnud, siis pidime selle sammu vahele jätma. Sõpradel oli aga kaasas mitu tammepärga, mis hiljem kõik väga oluliseks osutusid.

Majad olid kõik kaunistatud kaskedega, neid oli nii välisukse juures kui toas. See oli tuttav, sest Eestiski tuuakse kaski suviste pühadeks tuppa. Mida aga enne näinud ei olnud, oli põrandate katmine kalmuselehtedega.

Mis see Läti jaanitraditsioon siis on? Käiakse talust-tallu ja uksele lähendes võetakse kohe laul üles. Pererahvas tuleb välja, neile kingitakse põllulilli ja peremehele pannakse pähe tammepärg. Külalised kutsutakse tuppa. Laual on väikesed peekonipirukad (absoluutselt läti firmaroog, mis kuskil mujal ei maitse nii hästi), juustu- ja sõiraviilud, plaadikoogid. Kannus on koduõlu, mida keegi valab ühte klaasi ja samast klaasist pakutakse kõigile. Õllega peab muidugi ettevaatlik olema, sest koduõlu on nii nagu Eestiski ka Lätis väga kaval kraam.

 

Uskumatu, kui palju laule lätlased oskavad. Eestlased on ikka väge väike laulurahvas võrreldes nendega. Laulmine kestis ikka tunde ja tunde. Kui mina kella kahe paiku magama läksin, siis lätlased ikka veel laulsid. Kusjuures lõkkest ei olnud kellelelgi eriti sooja ega külma. Aga kuna meil oli Eestist kaasas kaks väikest Juhanit, siis nende tungival nõudmisel pandi lõpuks pärast südaööd ka lõke põlema. No mis teha, väikesed eestlased ikka ei mõista jaanipäeva ilma lõkketa. Nii et lõpuks said eestlased rahuldatud ka oma üle-lõkke-hüppamise vajaduse. Õnneks oli lõke mõistlikus mõõdus ja vaatamata hilisele kellajale ja rohkele koduõlleklaasi ringikäimisele maandusid kõik hüppajad õnnelikult teisel pool lõket.

Hommikul ei ärganud me mitte kukekiremise ja linnulaulu peale, vaid poole kuue paiku alustas ümber telkide patseerimist üks kalkun, kes iga paar minuti tagant kisendas (kiremiseks ei tihka seda vist nimetada). Minu arust kestis see nii umbes paar tundi enne kui ta maha rahunes. Ega talle väga lähedale ei julenud minna, sest ta tundus päris suur ja hirmutav.

Teisel päeval tulid naabrid omakorda meie juurde laulude, lillede ja pärgadega. Meid võõrustava talu peremees Maris lausa uppus rohelusse. Laud oli jälle kaetud ja laulmine jätkus. Ei oskagi öelda, kas need olid samad laulud, mis päev varem juba korra läbi lauldud või jätkus veel uusi laule. Igatahes oli see kõik nii ilus, et minu arust poetas Maris häbelikult isegi paar pisarat.

 

Kõik see toimus Peterise (viimasel pildil keskmine) lapsepõlvemaadel. Tema jutu järgi käisid nad 1958. aastal ühe õhtu ja öö jooksul niimoodi läbi tervelt 30 talu -- ikka laulude ja õllega. 15 aastat tagasi saadi käia veel kaheksas talus. Nüüd oli selles piirkonnas jäänud alles vaid kaks talu, kes vanadest traditsioonidest hoolivad ja neid alles hoiavad. Kui vanad surevad, siis noored enam ei viitsi või ei taha, võibolla ei oska laulegi. Kuulsime meiega öösel kuskilt eemalt kostvat tümpsu, mille saatel ilmselt ka jaanipäeva tähistati. Karta on, et kümne aasta pärast on Eesti ja Läti jaanipäevad üsna sarnaseks muutunud.