Nädal Pariisis: elu ja olu (püssiga sõdurid, ekleerid ja vahuvein)

Oleks vast aeg kirjutada mõni rida ka üldiste Pariisi olude kohta. Nagu me kõik teame, siis eelmise aasta lõpus tabas Pariisi terrorirünnak. Eks see tegi siia reisimise tiba kõhedaks, aga samas ei saa ju lõpmatuseni kodus istuda, sest meile kõikidele on antud me päevad. Igatahes soetasime siis Air Balticult keskmiselt soodsad lennupiletid otse Tallinnast Pariisi, kus šampanja voolab ojadena ja pagaripoed on igal nurgal.

Öömaja otsimine oli ausalt öeldes tiba keeruline, sest hinnad olid kallimad kui arvasime. Päris hotelli ei tahtnud, sest väike söögitegemise võimalus toas tundus ahvatlev, samuti külmkapp (vahu)veini jahutamiseks. Esmalt proovisime B&B kaudu, kuid sealt ei viitsinud ükski tegelane meile vastata. Siis sattusime internetis sellisele lehele nagu Housetrip, mis samuti privaatseid kortereid ja tube välja üüris. Saimegi sealt kaudu kellegi Yvani käest ühe imepisikese stuudio-korteri 8. linnajaos -- 5 minutit Champs Elyseest. Tänavalt paistis sissepääs igati kena ja soliidne.

Broneerides tundus asuvat täitsa kesklinnas, aga ega kaugelt vaadates päris täpselt ei osanud olukorda hinnata. Kohapeal selgus, et korteri asukoht on tõesti super. Kõik suuremad vaatamisväärsused olid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Muidugi kasutasime ka metrood, aga saime nina peale läbi ühe 10-piletilise pakiga. Füüsilises mõttes nõudis toani jõudmine muidugi väikest pingutust -- ronida tuli mööda kitsast treppi 7. korrusele. Toa (korteriks ei saa seda lihtsalt nimetada, kuna see oli imepisike, kuid siiski piisav kolmele magamiseks ja lisaks mahtus veel väike kööginurk ja laud) aknast avanes vaade siseõuele, samas oli see hommikuti vaikne ja linnakära magamist ei seganud. Suur pluss. Naabrid olid ka vaiksed, vaid kahel õhtul kuulas lähim naaber alustuseks ooperit (kõrvu jäid Aida ja Nabucco), minnes lõpuks üle räpile. Kuid täpselt kl 11 keeras ta muusika kinni ja algas öörahu.

Vaadet me aknast eriti nautida ei saanud, sest sisuliselt nägime ainult sisehoovi, kuigi elasime kõige kõrgemal katuse all. Siinkohal vaade alt hoovid meie akna poole ja vaade meie aknast allapoole.

Juba esimesel õhtul metroojaamast oma öömaja poole sammudes sattusime segadusse, sest mingil hetkel olid meie teel ees aiad ja pidime minema teisele teepoolele. Mingit hoonet valvati hoolega. Teisel päeval jätkus sama, astusime ligi ja küsisime, mis hoonega tegemist. Selgus, et härra president isiklikult toimetab selles palees. Mis siis ikka, tundsime end presidendi naabritena kah hästi valvatuna. Igal hommikul ja õhtul möödusime automaatidega valvuritest.

Turvameestest, sõduritest ja politseist siin linnas puudust ei ole. Tundub, et tohutud ressursid on pärast terrorirünnakuid suunatud üleüldisesse turvalisuse tagamisse. Igasse muuseumisse ja poodi sisenemiseks tuli oma kotid ette näidata. Mõnel pool vaadati ainult sisse, mõnel pool lasti ka metalliotsijaga üle. Eriti hea juhus oli Musee de l'Homme sissepääsus -- kott katsuti läbi ja siis seletati midagi prantsuse keeles. Kui aru ei saanud, siis juhatati ühe karbi juurde ja näidati seal nuga ja vaadati küsiva pilguga otsa. Pearaputuse peale lubati lahkelt muuseumi siseneda. Usaldusel paistab selle turvakontrolli juures siiski päris suur roll olevat.

Natuke peaks kirjutama ka söögist. Väljas söömas me eriti ei käinud, sest hinnad olid söögikohtades ikkagi üsna kallid ja siin presidendi akna all ei ole ka eriti sellised tänavasöögi kohti, kust midagi odavalt saaks napsata. Ostsime poest ja toitlustasime end ise. Aga muidugi ei saanud mööda vaadata pagaritest-kondiitritest. Päris meie ukse all kahjuks ühtegi ei olnud, aga päris mitmel hommikul võtsin ette 10-minutilise käigu lähimasse pagarisse, et tuua värskeid croissante -- sulasid suus ja tilkusid võist. Jumalikud. Lisaks olid pikad saiad väga heaks päevaseks nälja hädaabiks.

Eraldi ülevaadet  vajavad ekleerid. Lapsepõlvest on mul meeles Tallinnas asunud Tallinna kohviku (Harju tn ots) ekleerid, mida alati Tartusse külakostiks toodi. Kuskil mujal ei olnud selliseid ekleere. Eks tehakse tänapäeval ka mitmel pool Eestis ekleere ja on neid maitstud siin ja seal, kuid suus pole sulanud ükski. Olles nüüd ometi saabunud ekleeride kodumaale, tuli nende maitsmisse suhtuda täie tõsidusega. Ekleeride maailm on väga mitmekesine, sest valida on paljude erinevate maitsete vahel. Enamustes kohvikutes on olemas šokolaadi-, kohvi- ja karamellimaitselised. Peenemates ka pistaatsia ja vaarika. Mulle üllatuseks on peaaegu et haruldane vanilje, mis on minu lemmik. Vaid ühest kohast õnnestus seda leida. Üsna kiiresti sai selgeks see, et odavat ei tasu osta, sest see on ka odava maitsega (kas on kreemi sees liiga vähe või siis on see tekstuurilt liiga vedel). Mis on odav ja mis kallis? Keskmine hind on 3 eurot. Paarkümmend senti alla selle võib ka saada kvaliteetse kauba, aga kindlasti ei saa head asja alla 2.50. Mõnes kohas maksid ka üle 5 euro, neid ei raatsinud siiski osta.

Äärmiselt odavad olid ka naturaalsed siidrid, mille hinnad algasid 1.50 pealt ja meile ei jäänud ette ühtegi, mis oleks üle 3 euro maksnud. Aga absoluutselt kõige olulisem vahuveini armastajatele -- muidugi on Pariis ja ilmselt terve Prantsusmaa ka vahuveinisõprade paradiis. Päris šampanja hinnad algavad 14 eurost, 5-8 euro eest saab cremanti ja saumurit. Pane ainult jää peale ja naudi.

Ühesõnaga oli tore nädal täis ajalugu, mida garneerisid pagari- ja kondiitrikultuur ning väike vahuvein. Seda kõike võis aga endale julgelt lubada, sest turistiks olemine pole mingi logelemine. Sammulugeja raporteerib (mõnel päeval olid tallad täitsa ümmargused):

1. päev  -- 9892 sammu (saabumine, st enamus aega autos ja lennukis)
2. päev -- 16942 sammu
3. päev -- 18804 sammu
4. päev -- 18395 sammu
5. päev -- 17547 sammu
6. päev -- 24535 sammu (kõiges on süüdi Marie Antoinette)
7. päev -- 12503 sammu