Väike trenn Eiffelil ja pilguheit Jumalaema kirikule

Pariisi reisi planeerides oli lapsel kohe üks nõudmine -- Eiffeli torn. Ega ta muidugi ei osanud sinna otsa tahta, aga näha tahtis ta seda igal juhul. Miks ka mitte, endalegi pakkus huvi. Otsustasime, et nädalavahetusel sinna ei lähe, siis on vast rahvast liiga palju. Täna oli aga teisipäev ja see tundus ju igati sobiva päevana. Meie öömajast oli sinna pooletunnine jalutuskäik ja see oligi paras hommikune virgutusvõimlemine (peab muidugi tunnistama, et mina olin enne seda juba lipanud lähimasse pagariärisse croissantide järgi, st ca 1000 sammu oli juba salves). Lähenesime tornile, nägime teda seal eemal seismas. Siis korraks kadus ta majade taha ja äkki üllatas meid kohe nurga tagant ja olimegi tema jalamil.

Olime oma mõttes (muidugi interneti abiga) mõelnud, et oleme valmis maksma 17 eurot ja vurama liftiga kõige kõrgemasse tippu. Eks ikka selleks, et näha võimalikult kaugele ja ahmida kõik Pariisi vaated endasse. Aga vat kus lops, kohe saabus tagasilöök. Tipp oli ajutiselt suletud ja kuna polnud teada, millal see taas lahti tehakse, oli meil kaks valikut. Esiteks sõita liftiga 11 euro eest teisele korrusele või teiseks kõndida treppidest oma isiklikel jalgadel 7 euro eest sama kõrgele. Jalad on meil terved ja tugevad, niisiis jätsime laristamise mõtte ja otsustasime lunastada 7 euro eest pileti trepitrenniks.

Rõõmustav oli see, et järjekorrad olid erakordselt lühikesed, seisime vast 5 minutit ainult. Nii et kas pole turismihooaeg alanud või oli mingil muul põhjusel vähe rahvast, aga meile see sobis. Vurasime üles -- laps ja isa ees, ema mõõduka sammuga ja tasases tempos taga sörkimas. Teepeal oli piisavalt aega mõtiskleda selle raudse ime üle, mis juba üle 100 aasta püsti on püsinud. Miks ta ära pole roostetanud? Kas kohe alguses olid liftid sisse ehitatud? Vastuseid kõigele ei saanud, sest kohapeal mina vajalikke infotahvleid ei leidnud. Aga vaated olid jumalikud, pole midagi öelda. Pariis täies ilus nagu peopesal. Katsusime ikka ennast ka selle ilu keskele sättida, nagu tänapäeval kohane.

 

Alla tulles kurtsin, et eelmisel korral (noh nii 15 aastat tagasi) olin siin umbes samal ajal ja siis õitsesid torni ümber ilusad põõsad. Kus nad sel korral on, kas siis oli kevad varasem? Ilus pilt oli silme ees, mida oleks tahtnud jälle näha. Korra nagu tundus, et äkki ma mäletan valesti ja vaja kodusest fotoalbumist asi üle kontrollida. Ei olnud kevadel viga midagi, ka sel korral olid ilusad põõsad täiesti olemas ja torn kõrgus nende kohal.

Kuna tornis käik läks nii ludinal ja terve päev ei kulunudki ära, tuli ometi veel üks objekt ette võtta. Valisime Jumalaema kiriku. Laps ei mõistnud, miks see kirik nii tähtis on. Ültesime, et küll ta kunagi koolis loeb sellest kirikust. Tegelikult ei teagi, kas see tänapäeval kuulub enam kohustusliku kirjanduse hulka. Isa tunnistas, et ta jättis omal ajal selle raamatu lugemata. Mulle see raamat meeldis ja lugesin isukalt, kui olin esimesest mõnekümnest lehest üle saanud. Siingi oli väike saba, aga see liikus kiiresti ja sissepääs kirikusse oli täiesti tasuta.

Mis tänasest päevast kõige parem oli? Vastab 7-aastane Juhan. Eiffeli torn. Kirik ei olnud. Kas see on siis ilus hoone? Lukud olid ägedad. Tõsi, eriti paelusid teda kiriku juures aia küljes olevad koodiga tabalukud, mida ta optimistlikult proovis lahti muukida.