neljapäev, 21. aprill 2016

Marie Antoinette jälgedel ehk väljasõit Verssailles'se

Olin ülikooli teise kursuse lõpus, kui kätte sattus (mälu järgi siis ka just alles ilmus) Stefan Zweigi "Marie Antoinette". Umbes samal ajal tuli ka Annemarie Selinko "Desiree". Mõlema lugemiseks kulus umbes ööpäev -- käest panemata ja ühe jutti sai nad läbi loetud. Unustamatu lugemiselamus on siiani meeles. Kokku on selliseid raamatuid vast kümmekond, mille lugemishetk nii selgelt meeles. Miks just need kaks nii paelusid, on raske öelda. Võibolla oli see kõik seotud ka sellega, et ees seisis Helmut Piirimäe esimene uusaja eksam, mis suures osas keerles ümber Suure Prantsuse Revolutsiooni. Ilukirjanduslik lähenemine sellele suurele ajaloosündmusele tundus igatahes palju köitvam, kui revolutsiooni kronoloogia meeldejätmine. Samas oli selle eksami tegemine justkui ajalooõpingute selgroo murdmine -- edasi oli märksa vähem võimalusi korduseksamile minna või lootusetult põruda. Ühesõnaga igas mõttes väga oluline hetk pürgimisel kõrghariduse suunas.

Niisiis, olles Pariisis, lihtsalt tuli võtta ette sõit Versaillesse, et natukegi piiluda Marie Antoinette'i maailma. Ja kuna ilm oli ilus ka, siis miks mitte uidata ilusas pargis, pidada piknikku ja nautida mõnusat päeva.

Linnalähirongiga (RER) saab linnast mõnusalt kohale, täiskasvanutele maksab edasi-tagasi sõit 7.10, lastele poole vähem. Sõitu saab alustada suvalisest Pariisi kohast, liikudes nt alguses metrooga ja istudes sobivas kohas õigele rongile ümber. Hind on ikka sama.

Suur loss ise oli nagu iga teine loss -- kuldne ja särav -- nii seest kui väljast. Tänases päevas põhjamaalase jaoks kohatult raske ja väsitav. Üks järjekordne loss.

Lossi taga algas tohutu park. Targemad turistid rentisid väikesed nn golfiväljaku autod ja vuristasid nendega, või siis ostsid pileti väikesele rongile, mis mööda parki ringi sõidutas. Meie muidugi matkasime jälle omal jalal. Imetlesime pügatud põõsaid, kahjatsesime purskkaevude mitte purskamist. Laps muidugi arvas, et tema kõndimise mõõt on täis. Tema äraostmiseks oli teele paigutatud jäätisekiosk -- mis väljastas meile maailma suurima maasikamaitselise siiruviiru jäätise.

Märksa toredam oli Grand Trianon, mille erivärvilised toad olid küll toredad, aga mitte nii ülepaisutatud ja mõjusid kuidagi maitsekamalt ja rahulikumalt.



Lõpuks jõudsime Petit Trianoni juurde, mis algselt oli ehitatud Madame de Pompadouri ja Louis XV jaoks. Hiljem kinkis järgmine Louis selle Marie Antoinette'ile ja väikesest paleest sai tema lemmikkoht. Ja tõesti, see oli kõigist nendest paleedest kõige tagasihoidlikum, peaaegu et maitsekas tänaste arusaamade järgi.
Ilu vaadatud ja kuidagi tunne, et midagi tead ja midagi mitte. Kas ehk peaks kunagised lugemislemmikud üle lugema ja mälu värskendama. Vist oleks kasulik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar