Louvre "EI", vaateratas "JAA"

Kuna eilne käik Armeemuuseumisse õnnestus ja vingumist ei esinenud, julgesime järgmiseks minna Louvre'isse. Mitte, et me isegi väga suured kunstimuuseumide sõbrad oleks, aga miks ka mitte vahest peent joont ja elitaarsust ilmutada. Lapsele selgitasime, et vaatame Mona Lisat ja Napoleon III eluruume ja tervet muuseumi kindlasti ei läbi.

Kui hakkasin selgitama, mis see Mona Lisa on, siis selgus, et teema on 7-aastasele juba täiesti tuttav. Valgustajaks on sellel teemal olnud multifilm Lammas Shaun, kus lambad olevat ka kord seda pilti teinud. Igatahes võtsime kohe suuna Mona Lisale ja õiget suunda näitavaid silte oli täiesti piisavalt. Kuna kuulda on olnud, et tegemist on üsna pisikese pildiga, siis valmistusime millekski päris tillkeseks, mida piiravad tohutud massid. Noh, massid olid täitsa olemas, aga mitte tohutud ja pilt polnudki väga väike. Aga mobiilid klõpsisid ja igaüks proovis endale oma Mona Lisa jäädvustada ja võimalusel end ka veel selle kõrvale sättida.

Igatahes oli meil nüüd see kuulsus nähtud ja võtsime sammud Napoleon III eluruumide suunas. Laps küll protestis, et jälle Napoleon, sest eile Armeemuuseumis oli teda juba üksjagu. Polnud eriti mõtet selgitada, et tegemist on teise Naopleoniga. Möödusime sadadest maalidest ja toredatest tubadest, üks kuldsem kui teine. Mõtlesime, et kui üks nendest maalidest oleks mõne sõbra juures kodus, siis küll suudaks sellesse süveneda. Aga on ju alati nii, et kui miskit anda meile liiga palju, siis ei oska enam rõõmustada. Aga rahvast oli palju ja kõik tegid näo, et on suured kunstiarmastajad.

Napoleni eluruumid olid ka uhked, aga ega lihtsa eesti talupojamõistusega seda toredust päriselt ei mõista. Ja millegipärast tundub, et sellise sigrimigri ja värvikirevuse keskel oleks päris raske elada. Samas muidugi peaks arvestama, et ajal, mil need toad päriselt kasutuses olid, ei olnud veel ei kino, telekat ega internetti, mis meie igapäeva rikastavad ja värvivad.

Sellega oli lapse mõõt täis ja kunsti ning toredusega tuli hüvasti jätta. Ahjaa, Napoleni ruumide poole liikudes läbisime ka mõned ja relvade ja raudrüüdega, samuti liiva- ja päikesekelladega ruumid ja need tundusid kohe huvitavad. Kui õhtul Juhani käest küsisin, et kuidas Louvre oli, külas vastuseks väga resoluutne "EI".

Käisime veel Pompidou keskuse juures, aga kuna sinna sissepääsemiseks olid väga pikad järjekorrad, siis piirdusime välise vaatega. Kui aga teele jäi üks mänguväljak, siis pidime loomulikult seal peatuse tegema ja uskumatu, kuid ilma keelt oskamata leiti sealt kohe üks sõber, kellega algas tagaajamismäng. Ei olnud väsimust ega tüdimust.

Koduteel tulime läbi Tulliersi pargi ja andsime järgi lapse survele minna vaaterattale. Kuna olime kõik muuseumide sissepääsud siiani läbinud 0-ringiga, siis võisime ju natuke kulutada kah. Mis seal salata, vaated olid väga ägedad. Ja laps oli nii rõõmus, et suutis viimase otsa koduteest läbida täiesti ilma hädaldamata.