Poiste päev Pariisis -- Invaliidide hotell ja Armeemuuseum

Oleme oma väikese perekondliku kollektiiviga saabunud Pariisi. Esimene päev läks puhtalt saabumise peale ära. Hommikul kell 11 startisime Tartust Tallinna suunas, paigutasime seal auto Kitsekülla sugulase akna alla ning sõitsime trammi ja bussiga lennujaama. Lend väljus 15.55, lennutajaks Air Baltic, Kella kaheksa paiku õhtul astusimegi Pariisis oma öömaja uksest sisse.

Teisel päeval oli aga aeg asuda Pariisi vallutamisele. Kui reisikaaslaseks on 7-aastane noormees, siis ilmselt esimese asjana Louvre'isse samme ei sea. Eiffeli torn oleks sobinud küll, kuid selle jätsime edaspidiseks, kuna arvasime, et nädalavahetusel on seal tunglemist liiga palju. Asjakohase valikuna tundus Invaliidide hotellis asuv Armeemuuseum. Ükskõik, kuidas sa üht poissi kasvatad, on huvi sõja ja sõjariistade vastu justkui isetekkeline ja igal juhul olemas. Nii ka meil.

Ööbimiskohast oli meil sinna kõndida pool tundi, mistõttu ei hakanud metroosse üldse trügima ja võtsime ette väikese jalutuskäigu. Oli ju alles hommik ja vingumist "emme, ma enam ei jõua, jalad on nii väsinud" võis oodata alles pärastlõunal. Ületasime kullakarralise Aleksander III silla ja Invaliidide hotell oligi meil otse ees. Lõbu algas juba väravas, kuhu suuremal hulgal kahuritorusid välja oli sätitud.

Piletikassast pääsesime nulliringiga, kuna alla 18-aastased lapsed said tasuta sisse ja meil olid kaasas ICOMi kaardid. Täiskasvanu pilet oleks muidu maksnud 12 eurot. Kokkuhoitud raha tegi muidugi meele rõõmsaks. Igatahes võis sõjanduslik ringkäik alata. Tulirelvad, külmrelvad, tankid, musketid, püstolid, raudrüüd -- kõik see alates keskajast kuni teise maailmasõjani välja. Kus on õhutõrjekahurid, kas see on bazuka? Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kust minu laps kõik selle sõnavara ja teadmised on saanud. Kodused õhtujuturaamatud küll sellest ei ole rääkinud.

Kui millegi üle viriseda, siis inglisekeelsete tekstide puudumise üle. Suures osas näituses puudusid need üldse. Kassast oleks küll saanud audiogiidi, aga kuna me selle vastu huvi ei tundnud, siis ei saanudki teada, kas see oli raha eest või ilma. Aga kuna me prantsuse keelest aru ei saanud, siis jäigi meile teadmata, mil moel oli sõjariistaks Jaapani relvade toas olev lehvik.

Teise maailmasõja näituse juures oleks tahtnud iriseda natuke selgitavate tekstide üle (siin olid vähemalt inglisekeelsed tekstid olemas), sest palju sündmusi ja lahinguid oli küll ära märgitud, aga nende mõju sõja edasisele arengule välja toomata. Stalingradi lahing, Kurski kaar jne -- ei jäänud muud üle, kui sobrada oma ajalooõpingutes ja meenutada, mis nende nimede taga peidus on.

Täiesti erakordseks ruumiks oli nn tinasõdurite tuba, kus väljas terved pataljonid, rügemendid ja armeed. Vabandust, ma ei tea tegelikult sõjaväelistest üksustest ja nende suurusest mitte midagi. Aga neid sõdureid, küll tinast ja küll papist, oli seal väga palju.

Lõpetasime oma muuseumituuri Napoleoni hauakambris. Uhke värk. Aga miks on Napoleon au sees, kui Hitler on põlatud? Mõlemad ju räsisid tervet Euroopat ja tahtsid suurt võimu. Oletusi tekkis peas palju, aga ilmselgelt tõdesime, et on vaja Napoleoni kohta rohkem lugeda.