Islandi lõunakallas - seninähtust kõige igavam

Myvatnist Reykjaviki tagasijõudmiseks tuli paratamatult sõita mööda lõunarannikut ida poolt lääne poole. Oleks kindlasti saanud ka mägiteid mööda rohkem läbi sisemaa, kuid sellist autot meil ei olnud, mis F-teedele sõitma oleks lubanud minna. Küll aga nägime taolisi teedel liikumas - rattad enamasti kõrgemad, kui nende otsas istuv autokere.

Turistide hulk kasvas lõunkaldal oluliselt, sest Raykjavikist oli enamustesse kohtadesse võimalik päevareise teha. Ilmselt paljud ka seda võimalust kasutasid. Peamiste magnetitena tõmbasid turiste liustikukeeled ja nende ette tekkinud laguunid ujuvate jäätükkidega. Kuna pilved rippusid maani, siis liustike endid me ei näinud, vaid aimasime neid libamisi läbi paksu pilveserva. Küll aga nägime laguune ja jäätükke. Soovijatel oli võimalus paadiga jäätükkide vahele sõitma minna ja päris paljud turistid seda võimalust ka kasutasid. Meie muidugi mitte, sest tundus kallivõitu, kuna 30-40 minuti sõitmise eest tuli välja käia umbes 50 euri. Ja kas nüüd seda jäätükki nii lähedalt ka on vaja vaadata.

Teiseks turiste ligitõmbavaks magnetiks on kaks koske Skogafoss ja Seljalansdsfoss. Autoga saab praktiliselt treppi sõita, seega väga mugav laisematele huvilistele. Aga muidu minu arust suhteliselt igavad nired - vähe vett ja mitte eriti kõrge langus. Oleks neid esimesena näinud, siis ilmselt oleks vaimustust rohkem jagunud. Tõsi, Seljalandsfossil saab vee tagant läbi kõndida ja see muudab selle võibolla natuke eriliseks. Vähemalt lastele pakub see suuremat elevust.

Kuna kottides leiduv toiduvaru oli praktiliselt ära tarbitud, hoidsime silmad lahti kohalike võimaluste suhtes. Paljudes külastuskeskustes pakutakse lambalihasuppi ja päevasuppi (tavaliselt naerist valmistatud püreesupp). Tõstsime lambalihasupi potilt sageli kaant, kuid ikka näis see vedel ja üldse mitte nii ahvatlev kui esimesel päeval Gullfossi juures söödu. Skogafossi juures oli aga üks mees oma aeda pannud püsti "fish & chipsi" putka, mis pilku püüdis. Armsalt punasemummuline vagun, mis Nõukogude Eestis üleskasvanutele toob kohe silme ette Normas valmistatud kuivainepurgi ja tekitab sooja tunde. Siirdusime toituma. Enne seda reisi laps kala ei söönud, kuid vähemalt "fish & chipsi" usku on ta Islandil ära pööratud. Lõhe üle lubas veel mõelda.

Peatuda tasuks veel Musta Liiva rannas ja Dyrholaey kaljumoodustiste juures. Meiegi tegime seda. Nii musta liiva polegi enne näinud. Kahju ainult, et kõik need Islandi rannad (ükskõik, kas punase, kollase või musta liivaga) on suvitamise ja ujumise mõttes täiesti kasutud. Lihtsalt sooja napib. Kalamees kasutas jälle võimalust ja viskas mere ääres spinnat. Vesi oli piisavalt sügav ja makrellid olidki käes. Just paras ports järgmise päeva hommikusöögiks.

Lõpuks jõudsime Reykjaviki. Kui siiani olid Islandi linnad ja külad kõik olnud pisikesed, siis Reykjavik lausa üllatas meid oma suurusega. Mitmerealised sõiduteed ja suured ristmikud. Midagi sellist ei oleks osanud oodatagi. Kesklinnas on siiski mõnusad jalakäijate tänavad ja kenad värvilised või siis suurte seinamaalingutega majad. Samas ega seal palju üle ühe päeva midagi teha ei ole. Selle päeva sisse mahtus isegi 2 muuseumikülastust: Rahvusmuuseum ja Reykjavik 871. Mõlemas tasuks käia - saab Islandi ja islandlaste kohta rohkem teada.

Ilmselt lõunakalda läbimiseta ei saa Islandile ringi peale teha ja eks seal oli ju nipet-näpet vaadata ka, aga siiski põnevam osa Islandist jääb läände ja põhja. Võibolla ka keskele, kuid sinna me seekord ei jõudnud.