"Palverännak" päikesetõusul Püha Haua kirikusse

Ühel hommikul ärkasime kell 5, et võtta ette käik Püha Haua kirikusse ehk siis Kristuse matmiskohta. Miks nii vara? Kuna meie hariv seminar holokausti teemal kestab terve päeva kell 8.30-17.30 (mõni päev isegi tunnikese või kaks kauem), siis ei olnudki muud valikut. Aga olles juba nii kaugel, tundus absoluutselt hädavajalik saada osa sellest kristlaste jaoks nii olulisest kohast. Ärgates tegime endale tassi teed, sõime ühe mandariini ja asusime teele. Oli veel kergelt hämar, aga tasapisi muutus öö päevaks. Otsustasime minna jala, mis on kuidagi omamoodi sümboolne ja justkui väike palverännak. Trammis koos varajaste tööle tõttajatega oleks hoopis teine meeleolu olnud. Kõndisime praktiliselt inimtühjas linnas -- kõik poed olid kinni, tänavatel liikusid väga-väga üksikud inimesed. 40 minutit hiljem sisenesime Jaffa väravatest Jeruusalemma vanalinna. Vanalinn oli veel tühjem -- kõik ärid olid suletud, kitsastel tänavatel ei liikunud ühtegi inimest ega ka ühtegi kassi. See on üldse märkimisväärne, et kasse ja koeri tänavatel näha ei ole. Kui mõnda kassi veel oleme näinud siin ja seal oma asja ajamas, siis ühtegi koera küll pole näinud kuskil ringi sibamas. Ja see muidugi tähendab, et pole ka ohtu astuda koerasita sisse.

Jõudsime Püha Haua kirikusse kl 6.15. Teadsime, et kell 6.30 algab seal missa ja siis kindlasti väikesesse hauakambrisse ei pääse. Tehti missa eelseid ettevalmistusi, aga hauakambri uks oli kinni ja seal pidas oma privaatset teenistust väike seltskond. Olime pettunud. Küsisin ühe vaimuliku riideid mittekandva noormehe käest, kes tundus seal ilmselgelt ametis olevat, et kas hauakambrisse on ka võimalik sisse pääseda. Tema vastus kõlas pettumust valmistavalt: kohe algab missa, millele järgneb veel üks privaatne teenistus ja kambrisse pääseb alles kell 7.45. Olime väga pettunud. Nii kaua ei olnud meil võimalik oodata, sest oli vaja jõuda tagasi hotelli, süüa hommikusöök ja astuda õigel ajal bussi, mis viib meid harivale holokausti seminarile. Aga õnn oli meie poolt! Umbes 6.23 tuli palvet pidav grupike kambrist välja ja noormees, kellega olin enne kõnelenud, viipas meid ja üht prantsuse paari lähemale. Astusime neljakesi hauakambrisse -- see oli erakordne tunne. Vist peab ütlema, et ma ei ole iialgi elus nii erilist tunnet kogenud. Sa oled justkui äravalitud. Hetk haua juures möödus ülikiiresti ja sealt välja tulles oli ikka veel tunne, et tahaks olla oma mõtetega. Süda kloppis ja tunne oli ärev.

Kirikust väljudes peatusime veel kohas, kus olevat toimunud Kristuse viimne võidmine. Nägime, kuidas mõned samuti varased teelolijad kirikusse saabusid ja  põlvili langesid ja kiviplaadile suud andsid.

Kui südamerütm oli tagasi saadud, astusime kirikust välja. Peab ütlema, et väljastpoolt ei näe see kirik üldse suursugune välja. Meie eestlased oleme ikka harjunud, et kirik seisab üksi ja troonivana üsna lageda koha peal. Siin aga peitus selline tähtis kirik kuidagi teiste hoonete vahel ja oli üdini tagasihoidlik.

Alustasime teekonda tagasi hotelli. Kõndisime läbi ikka veel tühjade tänavate ja tundsime end äravalitutena. Olime kaks päeva hiljem samas kohas koos grupiga ja päevasel ajal, mil tänavad kihasid elust ning tuli seista järjekorras haua juurde pääsemiseks. See polnud üldse seesama kogemus.

Lihtsalt siia võrdluseks kaks pilti -- esimene meie esimeselt varahommikuselt retkelt ja teine keskpäevaselt uitamiselt enamvähem samadel tänavatel. Väga erinev kogemus.

Jeruusalemma õhtud

Kuna oleme Jeruusalemmas seminaril, siis jäävad meile linna avastamiseks ainult hommikud enne kella kaheksat ja õhtud pärast kella seitset. Õhtuti oleme ikka linna peale läinud, kuid päris igal hommikul ei viitsi kell 5 ärgata, et mõnd kultuuriloolist või religioosset paika uudistama minna. Loomulikult oleme käinud turul (ilma ju ei saaks, kui ikka kuskil linnas selline olemas on), ühel õhtul väisasime ortodokssete juutide linnaosa ja ühel hommikul ärkasimegi kell 5, et minna Püha Haua kirikusse.

Alustame õigeusklike juutide linnaosast -- Mea Shearim. See on tõesti nähtus omaette. Kui mujal Jerusalemmas on inimesed riietunud nö läänelikult ja mehed kannavad vaid väikest mütsi (kippah) kuklas, siis seal on vaatepilt hoopis teine. Tänavad on saginat täis ja eriti mehed kiirustavad tõtlikul sammul kuhugi. Naistele nad eriti otsa ei vaata, mõned nooremad panevad isegi käe silmade ette, et pilk kogemata võõrastele naistele ei eksiks. Kõik mehed on riietatud pikkadesse mustadesse mantlitesse, peas on laia servaga kübarad ja kõrvade juures ripub kaks patsi. Kui nii mõelda, siis on see ju väga odav riietus ja eluks piisabki paarist mantlist ning kübarast, mille juurde käib valge triiksärk. Naised kannavad tagasihoidlikke tumedaid riideid, kindlasti seelikut, mis ulatub allapoole põlve. Alguses olime natuke kõhkvel, et kas seal ikka sobib pilti teha või mitte, olime ju ikkagi sissetungijad mujalt, kes olid nende elu segama tulnud. Aga kui esimeste katsetuste peale keegi meiega pahandama ei tulnud, siis muutusime julgemaks. Tõsi, enamus pilte sai ikkagi tehtud selja tagant, sest päris nahaalseks siiski ei söandanud hakata.

Õigeusklike juutide nö liikumine tekkis Ida-Euroopas ja Jeruusalemma asusid nad elama 19. sajandi teisel poolel üsna väikese grupina. Kuulu järgi olevat tänapäeval 55% Iisraeli juutidest õigeusklikud ja nende arv kasvab pidevalt. Ideaalis peab perre sündima 12 last, mis ju tähendab suures osas seda, et naisel kulub enamus elust laste sünnitamisele ja kasvatamisele ja ega tal muud teha ei õnnestugi. Mehel ei ole ka aega ja võimalust tööl käia, sest ta peab usinalt pühakirja lugema ning vähemalt korra päevas nutumüüri äärde vudima. Nii olevatki, et enamuses elavad nad sotsiaalabist ja ülejäänud Iisraeli rahvas peab neid ülal. Elavad nad muidugi kasinalt kitsaste tänavatega kahekordsetes kortermajades, kus ühel perel ei ole just ülearu palju ruumi.

Sattusime ka mingile suurele rahvakogunemisele, millest küll päris täpselt aru ei saanud, et mis see just on. Ühele tänavanurgale oli kogunenud väga palju inimesi -- nii mehi, naisi kui lapsi. Katsusime kõrvalolevast juurviljapoest küsida, et millega tegu. Seal keegi väga inglise keelt ei rääkinud ja meile öeldi lihtsalt sõna "rabi". Noh, võibolla tähendas see, et rabi oli tulnud oma "kogudusega" kohtuma. Huvitav oli see, et mitmed mehed kandsid seal musta mantli asemel kergelt läikivat peenetriibulist mantlit, millele oli mõnikord veel must mantel peale visatud. Hiljem Iisraeli Muuseumis saime ühe vitriini juurest lugeda, et need on hassiidid (eriti konservatiivsed või ka ultraortodokssed juudid), kes kannavad selliseid rõivaid sabbati ja pidustuste ajal.

Ühel õhtul põikasime turule, mis on kohe vanalinna suunas kulgeva Jaffa tänava ääres -- Mehane Yehuda. Jõudsime sinna umbes kl 8 paiku õhtul ja see oli tõesti enamvähem üsna viimane kellaaeg, sest tasapisi hakati juba oma kaupa kokku pakkima. Peamiselt müüdi seal igasugust toidukaupa, eriti palju oli kõiksuguste maitseainete ja kuivatatud puuviljade müüjaid. Võrreldes nt Maroko turuga oli see tagasihoidlikule eestlasele väga sobilik ostlemise koht. Just selles mõttes, et keegi ei asunud sulle kohe üliaktiivselt midagi pähe määrima. Täitsa julgelt võis lettide ääres seisatada ja kaupa uudistada. Eks nad natuke ikka pakkusid, aga see ei olnud sugugi nii üliaktiivne ja pealetükkiv.

Meie palju midagi ei ostnud, aga päris tühja käega ka ära ei tulnud. Kes võttis natuke teed, kes datleid. Tõsi, viimaseid ostsid peaaegu kõik ja pole ka ime, sest meed maitsevad siin täiesti eriliselt. Võiks öelda, et nii häid datleid pole varem õnnestunud saada. Nad on kuidagi palju mahlasemad kui need, mida Eesti kaubandusest saada on. Võibolla ongi lihtsalt vähem kuivanud. Niiöelda tööstuskaupa müüdi seal vähe. Siiski päris toreda leiuna jäid silma Angry Birdside ja Batmanidega juudi meeste mütsid.

Samal ajal kui kauplejad tasapisi oma lette kokku pakkisid, avasid üksteise järel uksi baarid ja söögikohad -- ikka sealsamas turul. Sättisime meiegi end ühte kohta sisse. Poole liitri õlle eest tuli välja käia 20-30 kohalikku raha šeeklit ehk siis 5-6 eurot. Ei maksa raha loopida, niisis valisime baari, mis reklaamis end lausega "Happy hour every hour" ja saime õlle selle odavama serva hinnaga. Maitses hää.

Iisrael: Masada varemed ja kümblus Surnumeres

Teekond pühale maale ei peagi kerge olema. Isegi tänapäeva moodsal lennunduse ajastul võib selleks kuluda palju rohkem kui arvatud. Asusime koos kolleegiga Tartust teele hommikul kell 5. Tallinnast lennukile, natuke pikem vahepeatus Varssavis  ja umbes 14 tundi hiljem olekski pidanud olema juba Tel Avivis. Seda kõike LOTi ja Nordica koostöö tulemusena. Hea plaan töötas kuni Varssavini ja sealgi sujus kõik esialgu suurepäraselt. Kui aga aeg oli sealmaal, et kohe-kohe pidi algama Tel Avivi lennukile minek, ilmus ekraanidele punane rasvane kiri "canceled". Kogu rahvas suunati infoletti juurde. Sealt saime söögikupongi ja uued pardakaardid 5 tundi hiljem väljuvale lennule. Lõpuks jäi ka see lend veel tunnikese hiljaks. Igatahes jõudsime oma Jerusalemma hotelli hommikul kell 6.15. Tunnikeseks saime voodisse visata, kiire hommikusöök ja siis pidime juba istuma bussi, et minna avastama Masada varemeid ja kümblema Surnumerre. See viimane tundus kuidagi eriti ahvatlevana -- soe vesi silitamas reisist väsinud keha.

Bussis ootas meid eestikeelne giid Aviva, 1980. aastate lõpus Eestist Iisraeli emigreerunu. Rääkis nunnut eesti keelt mõningate oma tuletatud sõnadega. Tee peal tegime mõned peatused, nt kohas kus üsna mägises kohas oli merepinna 0-punkt. Seal oleks saanud end kaameli seljas pildistada väikese kopika eest. Meist keegi selle vastu huvi ei tundnud. Edasine teekond viis meid mõnisada meetrit merepinnast allapoole ja jäime sinna terveks päevaks.

Järgmiseks jõudsime Masada varemete juurde. Köisraudtee sõidutas meid 450 meetri kõrguse mäe otsas asuvale platoole. Jalutasime ringi ja vaatasime erinevaid jäänuseid kunagisest hiilgusest. Juudamaa kuninga Herodese rajatud kindluspalee, millest sai juudi vabadusvõitlejate viimane kindlus roomlaste vastu võideldes. Ütleme nii, et kindluse hoonetest ei olnud enam palju järel. Mulle vist olid kõige muljetavadavamad sauna jäänused, kus oli väga hästi näha nö sammastel põrand, mis alt kuumaks kõeti. Samuti oli seal natuke säilinud freskosid ja must-valgeid kahhelpõrandaid. Tõsi, viimased nägid ühtlaselt hallid välja ja giid selleks, et meile seda must-valget effekti demonstreerida, läigatas sinna lihtsalt pudelist hea suraka vett. Ise veel ütles, et nii tegelikult teha ei tohi, sest need on kõik konserveeritud.

 

Meie muidugi tundsime rõõmu lihtsalt ka soojast ilmast, et saigi olla T-särgi väel ajal, kui  Eestis ikka juba tuleb paksema sulejope järgi vaadata. Päeva naelaks ja suurimaks ootuseks oli meie kõigi jaoks aga kindlasti Surnumere äärde minek. Ujumisriided olid meil kotis ja ettevalmistus sellega tehtud. Giid luges meile enne bussist välja laskmist sõnad peale: 1) lähete põlvini vette; 2) lasete end sujuvalt vette nii, et olete kaelani sees; 3) suhu, silma ja ninna ei tohi vett sattuda; 4) see ei ole koht, kus ujumisliigutusi teha; 5) naabreid ei hakka pritsima. Lõpetuseks ütles, et kui te väga tahate, võite näpuotsaga seda vett maitsta, aga siis te ei tunne pärast mitu tundi mingit maitset. Seejärel lähenesime ootusärevalt merele/veesilmale. Teine kallas oli näha, mistõttu mereks on seda tegelikult väga raske pidada. Muidugi ei olnud me ainukesed turistid, kes seda looduslikku imet vaatama olid tulnud ja  enda ihu hellitada lootsid. Siiski ei olnud ka liigset rahvaküllust ja kõik leidsid kaldal vaba kohakese, kust veele läheneda.

Ujukad seljas, seisime veepiiril. Osad valmis sisse minema, teised kaamerad käes seda jäädvustamas. Ei ole ju nii, et käid Surnumeres ära, aga ühtegi tõendit selle kohta ei ole. 

Sisseminek ei olnudki nii lihtne. See ei olnud lauge ja sileda põhjaga Pärnu rand, kuhu võid sumaki sisse joosta. Kallas oli üsna mudane ja konarlik. Nii et kohati olid enamvähem põlvini mudas ja seejärel lõid varba vastu suurt kivi ära. Kõndima pidi väga ettevaatlikult, sest vastasel juhul lihtsalt kaotasid tasakaalu ja kukkusid plärtsti sisse ja siis oleks võimatu olnud hoiduda selle kraami suhu sattumisest. Ise mõtlesin, et kuidas ma nüüd siin põlvini mudas suman, kui kodustes Eesti järvedes keeldun vette minemast, kui põhi ei ole ilus ja liivane. Natuke pidi ikka seda vett maitsma ka. See polnud mitte ainult soolane, vaid lihtsalt kuidagi eri jäleda maitsega. Veepeal püsimisega ei olnud mingeid raskusi, hulpisid veepinnal nagu õngekork. Pigem oli isegi raske jalgu põhja saada. Veest välja tulles oli keha kaetud justkui mingi õlise kihiga. Kui nüüd millegi üle viriseda tohiks, siis vesi oleks võinud olla soojem. Ei olnud nagu meie spaades leiduvad Surnumere vannid. Aga oma 20 kraadi oli ta ära küll. Ei tea, kas nüüd terveks talveks sellest terviselaksust aitab, aga natukeseks vast ikka.

Mallorca: turisti elu ja olu

Nädalake lõunamaal on selja taha jäänud. Võib teha kokkuvõtteid. Meie külaks oli niisiis Colonia de Sant Jordi -- lõunaranna väikelinn. Valisime selle, kuna oktoobris pidavat saare lõunaküljel ilmaolud paremad olema. Ega pole põhjust kurta. Kui esimesed päevad olid poolpilves ja tuli isegi mõni vihmasabin, siis nädala teine pool oli väga päikeseline. Meres käisime ujumas iga päev ja kuigi rannas suurtel tahvlitel kuskil veetemperatuuri kirjas ei ole, jääb see kindlasti kuskile 23-24 kraadi kanti.

Söögist peab alati kirjutama, sest see on üks hea elu tugisambaid. Toit siin just hirmus odav ei ole. Poodides kõiguvad hinnad 3-4-kordselt. Üldiselt peab ütlema, et ei puuviljad ega kala ei ole väga odavad, kuigi meil olid mõlema suhtes suured ootused. Kohalikud poed on üsna väikesed ja valik samamoodi väike. Palmas käies tasus suurest kaubanduskeskuse Carrefouri toidupoest enamvähem nädala varu ära osta -- niipalju, kui ette suutsime mõelda. Sealt saime ka kala. Õnneks oli meie külas kohapeal üks sümpaatne juurvilja-pood, kus osad asjad väga hea hinnaga. Näiteks arbuus maksis 15 senti kilo, natuke rustikaalsema välimusega paprikaid sai 20 senti kilo, edevamad olid 90 senti kilo. Meile see pood igatahes meeldis ja käisime sealt ikka varusid täiendamas. Ühel päeval ostsin hunniku paprikaid, veerand arbuusi ja 2 suurt punast sibulat ning arve oli 83 senti.

Väga ägedad on mõnedes linnakestes toimuvad turud-laadad. Meie käisime Santanyi turul, mis toimub igal kolampäeval. Oma mõttes olime kujutanud selle turu selliseks kohalike farmerite ja tootjate turuks. Tegelikkuses müüdi seal igasugu kraami. Oli köögivilju, oli pagaritooreid, aga lisaks oli ka igasugu pulste ja värke. Näiteks nahast kottide müüjaid tulid kuidagi väga tuttavad ette seoses Marrakeshi turuga. Kui meie kohalikus juurviljapoes maksis arbuusikilo 15 senti, siis laadal sai osta 4 viilu 1 euro eest. Üldse oli iseloomulik see, et hindu väljas ei olnud ja need sai teada vaid küsimise peale -- eks need siis kujunesid vastavalt küsijale. Kui letil on valida 5 erinevat sorti tomateid, siis tegelikult ei viitsi ju nende hindu hakata läbi küsima. Aga melu oli ikka tore, kuigi me muud peale "ensaimada" (kohalik kohev saiake kas ilma või siis mõnusa vaniljekreemist täidisega) saia ei ostnud. Laps nabis veel mõned juustupalad maitseks, aga no seda küll meenutada ei tahaks, sest see jube maitse pärast 5x5 mm suuruse palakese suhupistmist ei lahkunud ka tunde hiljem. Ütleme nii, et ei ahvatlenud juustuostmisele.

Meie külas on enamus restorane ikka pigem turistidele suunatud, st kallivõitu. Ühtegi päris kohalike kõrtsi ei õnnestunud leida. Ei teagi, kus linnakese päris elanikud õhtuti aega käivad veetmas. Olime eeltööna google'i abil selgeks teinud, et linnas on üks söögikoht "El Paso", kus päevamenüü saab 10.50 eest. Juba esimesel õhtul tahtsime sinna sööma minna, aga leidsime eest suletud uksed ja sildi "nuovo hoarario 15.30". Teisel päeval üritasime uuesti ja siis juba lõuna ajal. Läks õnneks. Lubatud raha eest sai eelroa (supp või salat), prae (tavaliselt oli valida 2 erineva vahel), magustoidu (sai ka valida 3-4 erineva vahel) ja vee ning pudeli veini. Väga maitsev kodune söök oli, nii et käisime seal igal päeval, kui just kuskil väljasõidul ei olnud.

Üks, mida siin kindlasti kiitma peab, on parkimine. See on igal pool tasuta. Kui vaid leiad tänavaservas koha, siis pargi kaua soovid. Ja alati leiad, see on kindel. Kitsamatel tänavatel tuleb lihtsalt autopeegel igaks juhuks sisse keerata, et keegi uljaspea seda maha ei sõidaks. Liiklus on üldse väga viisakas, kuigi lõunamaalt võiks oodata midagi muud. Kõik arvestavad kõigiga. Ja politsei ei ahista inimesi, kuigi neid on vahest isegi näha.

Mallorca: päev matkateel (Llevanti poolsaar)

Härra isa oli teinud natuke eeltööd ja otsinud välja mõned matkarajad. Ühe korraliku puhkuse osaks võiks ju kindlasti olla ka natuke füüsilist pingutust lisaks rannas vedelemisele ja kultuuriliste vaatamisväärsuste vaatamisele. Meie peatuskohast umbes tunni ja veerandi sõidutee kaugusel asub Llevanti poolsaare rahvuspark. Seal saab valida umbes kümnekonna erineva matkaraja vahel, mis veidral moel antud kõik nö edasi-tagasi käikudena, kuid kombineerides ja ise natuke juurde pannes, saab neist ka ringraja kokku. Kodu juurest autosse istudes teadsime, et meid pidi ootama umbes 8-kilomeetrine rada. Kui olime auto ära parkinud ja härra isa oli natuke silmitsenud infotahvlit, naases ta meie juurde infoga, et vist ikka tuleb 10 kilomeetrit ära. Noh, kümme pole ju ka palju. Eriti, kui keset matka terendas väike rannapuhkus privaatsel liivaribal.

Igatahes olime kl 12.15 (sest liiga vara me ju oma päevaga alustada ei suuda) matkaraja alguses. Parklas oli veel umbes 15 autot, mis täendas ka mõne teise matkaja kohalolu. Tegelikkuses oli rada üsna meie päralt ja vaid paaris kohas kohtusime saksa pensionäridega. Just sel sügisel koolis inglise keelega alustanud laps sai harjutada viisakat "hellõu" tervitust. Ta arvas, et tema oma tuleb väga hästi välja, kuid sakslaste "hallo" pälvis kerget kriitikat.

Matkarada oli iseendast kerge ja kulges kiviklibust ja maasturitega sõidetavat teed mööda. Laps mainist 500 meetri kõndimise järel esimest korda, et jalad hakkavad väsima ja igav on. Tema oleks oodanud turnimist, kus tuleb liikuda nii käte kui jalgade abil. Siis oleks põnev olnud. Igatahes kaks ja pool tundi pärast starti olime rannas ja see ei olnud just päris see "liivarand", kus oleks saanud laisalt meres liguneda. Laine rapsis randa ja samas oli jõe suue, mis külmemat vett peale tõi. Kuid laps oli väga õnnelik, sest see oli vist küll kõige rohkem lainetust, mis siin saarel üldse õnnestub saada. Ja nagu me kuulsime, oli ta algusest peale oodanud võimalust lainetes hullata. Veetsime rannas tunnikese ja siis jätkasime edasironimist. Sel hetkel oli ka üsna selge, et see rada on üksjagu pikem kui 10 km.

Esimene jupp rannast oli puhas tõus kõrgustesse, mööda üsna ebatasast kitserada. Päike lõõskas ja juua polnud enam suutäit, kuna olime ju tulnud üsna lühikesele matkale. Laps kinnitas üha valjuhäälsemalt, et see on tema elu kõige jubedam päev ning surm on silme ees. Nii hull olukord muidugi ei olnud, aga 9-aastased oskavad päris hästi liialdada. Päike vajus järjest madalamale ja muutus sedavõrra nõrgemaks. Imetlesime vaateid ja vantsisime edasi. Proua ema tundis vasaku jala suure varba all üht vesivilli järjest suuremaks paisuvat. Aga mis tast ikka vaadata, sest ühtegi plaastrit nagunii varustuses ei olnud. Parem ikka ühe soojaga edasi käia ja siis ei pane teist õieti tähelegi.

Natuke enne kella seitset olime parkimisplatsil tagasi. Meie Fiat Panda ootas seal ainsana veel oma reisikaaslasi. Sakslased olid kõik juba lahkunud ja ilmselt pistsid juba kuskil restoranis hõrgutisi põske. Meil läks kojujõudmiseni veel pea kaks tundi, sest tagasiteel istusime üleelmise päeva üleujutustest tekitatud liiklushummikus Sant Llorenci juures. Oli tõesti näha autosid ja muud vähemväärtuslikku prügi, mis oli tulvavete poolt põldudele hunnikutesse kantud.

Täna hommikul võtsin Härra Isa poolt väljatrükitud matkakaardid välja ja tegin väikese liitmistehte. Meie matka pikkuseks oli ei vähem-ega-rohkem kui 16 km. See jääbki saladuseks, kuidas sama kaarti vaadates oli võimalik saada tulemuseks 8 km. Aga mis sest ikka, isegi laps jäi ellu, kel korduvalt surm silme ees oli. Täna on uus päev ja nagu ikka, on väikesest pingutusest vaid mõnus rammestus jalgades ja hea tunne hinges.

Mallorca -- esimesed muljed

Nüüd ongi nii, et oleme esimest korda Mallorcal. Noh, eks enamasti ongi nii, et oleme igal pool esimest korda, sest nii palju kohti on veel käimata ja ikka tahad kogeda midagi uut, mitte tulla tuttavatele radadele. Küllap see aeg ka kunagi tuleb. Vähemalt tundub selline perspektiiv terendamas, kui vaadata meist paarkümmend aastat vanemaid paarikesi kontidele mõnusat lõunamaa kliimat nautimas. Aegajalt ikka taban end mõtlemast, kas see on meie tulevik. Üldse mitte negatiivses mõttes, olgu kohe öeldud. Pigem ikka tundub selline tuleviku väljavaade tore ja mõnus.

Seega siis Mallorca. Seekord väga mõnusalt Air Balticu abil natuke vähema kui 4 tunni jooksul Riiast otse kohale lennutatuna. Ehk siis ära jäi Ryani Airi abil terve päev vältav Euroopa avastamine ja alles õhtupimeduseks sihtpunkti saabumine. Lennuhind mõnikümmend eurot kallim, aga samas pool päeva kui maast leitud ja juba saabumispäeval võimalus rannas vedeleda.

 

Rendiauto võtsime firmast Vanrell, mis oli poole odavam võrreldes Hertzi ja teiste tuntud firmadega. Tõsi, jätsime auto otsimise üsna viimasele hetkele, nii et võibolla oleks varem kavandades ka tuntud firmadest saanud märksa soodsamalt. Fiat Panda on muidugi imepisike, aga meile kolme peale täitsa piisav. Paistab, et see on siin üsna popp mudel, sest oleme neid teedel päris palju näinud. Eestis nagu ei meenugi, et oleks sellist liiki kunagi liiklemas näinud. Arvestades siinseid kitsaid tänavaid ja kesiseid parkimisolusid, on sellise väikese autoga igatahes palju kergem opereerida kui mõne pirakaga.

Meie küla on Colonia de Sant Jordi, umbes tunnise autosõidu kaugusel Palmast loode suunas. Peatumipaika otsides tundus kohe, et ei taha olla pealinnas, vaid pigem mõnes väiksemas külas lõunarannikul. Tundub üsna hea valik, sest liivased rannad on 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Turiste on suht palju, aga kõik on viisakad sakslased. Sakslased ongi siin vist peamine sihtgrupp, sest kõigis restoranides on saksakeelne menüü kas suisa esimene või siis hispaaniakeelse järel kohe teine. Lihtsalt paar juhuslikku fotot imelikult nuditud puudest ja siis lõunamaale iseloomulikust õiteilust. Äärmused.

Esimene ootamatus tabas meid kohe esimesel päeval (pühapäeval), kui korteriperemees pärast kella kahte meile korteri kätte andis. Lühikese tutvustuse käigus saime teada, et pühapäeva pärastlõunal on kõik toidupoed suletud ja taas saab poodi minna esmaspäeva hommikul. Aga vein ja õlu, mida lootsime kohe endale keelekasteks varuda? Muidugi, seda kõike saab ka restoranidest ja baaridest, aga hinnad on märksa krõbedamad. Õnneks polnud olukord päris lootusetu, sest bensiinijaamad müüvad ka siin "hädapärast", nii et keegi nälga ja janusse ei jää.

Kuna me poest endale õhtusöögikraami ei saanud osta, siis pidime otsima midagi kohalikest baaridest ja restoranidest. Rannapromenaadil küsiti isegi supi eest 20 euri ja no seda me polnud valmis maksma. Lonkisime edasi ja leidsime rannast mõnesaja meetri kaugusel ühe kebabi-koha, mis pakkus tegelikult ka üsna mitmekesist menüüd. Kuna me kõik oleme suured kebabi-sõbrad, siis sinna me jäimegi. Mõni sõi kebabi, mõni võttis viini šnitsli (ikkagi ju sakslaste paradiis). Joogiks võtsime sangriat -- vabandust, aga pildistamine tuli meelde alles siis, kui kann juba tühi oli. Eine lõpetuseks pakuti meile maja kulul kohalikke napse maitsta -- virsiku ja meloni maitsega 12-protsendilise kangusega liköörilaadsed joogid. Tõesti, puuvilja maitse oli väga tugev nii lõhnas kui joogis endas.

Ka paradiisis ei paista päike igavesti. Hetkel tunneme end igatahes kui Lõuna-Eesti metsavahel, kus vähimagi tormi ja tuulega elekter kaob. Kuna viimased paar tundi on vihma ladistanud ja ka natuke müristanud, siis kadus nii tunnike tagasi ka elekter. Natuke ootamatu, aga samas ka põnev, et mis edasi saab. Lapse soovil tahtsime küll minna õhtul randa "mõmisema" (loe: sumisena), kuid see plaan tuleb vist küll edasi lükata. Elekter ei ole veel tagasi tulnud. Isa ja poeg mängivad tahvlis malet, ema kirjutab blogi. Kuni akud kestavad, on tegevus olemas. Edasi peame vist hakkama lapsepõlve mälestusi rääkima.