Ühel hommikul ärkasime kell 5, et võtta ette käik Püha Haua kirikusse ehk siis Kristuse matmiskohta. Miks nii vara? Kuna meie hariv seminar holokausti teemal kestab terve päeva kell 8.30-17.30 (mõni päev isegi tunnikese või kaks kauem), siis ei olnudki muud valikut. Aga olles juba nii kaugel, tundus absoluutselt hädavajalik saada osa sellest kristlaste jaoks nii olulisest kohast. Ärgates tegime endale tassi teed, sõime ühe mandariini ja asusime teele. Oli veel kergelt hämar, aga tasapisi muutus öö päevaks. Otsustasime minna jala, mis on kuidagi omamoodi sümboolne ja justkui väike palverännak. Trammis koos varajaste tööle tõttajatega oleks hoopis teine meeleolu olnud. Kõndisime praktiliselt inimtühjas linnas -- kõik poed olid kinni, tänavatel liikusid väga-väga üksikud inimesed. 40 minutit hiljem sisenesime Jaffa väravatest Jeruusalemma vanalinna. Vanalinn oli veel tühjem -- kõik ärid olid suletud, kitsastel tänavatel ei liikunud ühtegi inimest ega ka ühtegi kassi. See on üldse märkimisväärne, et kasse ja koeri tänavatel näha ei ole. Kui mõnda kassi veel oleme näinud siin ja seal oma asja ajamas, siis ühtegi koera küll pole näinud kuskil ringi sibamas. Ja see muidugi tähendab, et pole ka ohtu astuda koerasita sisse.
Jõudsime Püha Haua kirikusse kl 6.15. Teadsime, et kell 6.30 algab seal missa ja siis kindlasti väikesesse hauakambrisse ei pääse. Tehti missa eelseid ettevalmistusi, aga hauakambri uks oli kinni ja seal pidas oma privaatset teenistust väike seltskond. Olime pettunud. Küsisin ühe vaimuliku riideid mittekandva noormehe käest, kes tundus seal ilmselgelt ametis olevat, et kas hauakambrisse on ka võimalik sisse pääseda. Tema vastus kõlas pettumust valmistavalt: kohe algab missa, millele järgneb veel üks privaatne teenistus ja kambrisse pääseb alles kell 7.45. Olime väga pettunud. Nii kaua ei olnud meil võimalik oodata, sest oli vaja jõuda tagasi hotelli, süüa hommikusöök ja astuda õigel ajal bussi, mis viib meid harivale holokausti seminarile. Aga õnn oli meie poolt! Umbes 6.23 tuli palvet pidav grupike kambrist välja ja noormees, kellega olin enne kõnelenud, viipas meid ja üht prantsuse paari lähemale. Astusime neljakesi hauakambrisse -- see oli erakordne tunne. Vist peab ütlema, et ma ei ole iialgi elus nii erilist tunnet kogenud. Sa oled justkui äravalitud. Hetk haua juures möödus ülikiiresti ja sealt välja tulles oli ikka veel tunne, et tahaks olla oma mõtetega. Süda kloppis ja tunne oli ärev.
Kirikust väljudes peatusime veel kohas, kus olevat toimunud Kristuse viimne võidmine. Nägime, kuidas mõned samuti varased teelolijad kirikusse saabusid ja põlvili langesid ja kiviplaadile suud andsid.
Kui südamerütm oli tagasi saadud, astusime kirikust välja. Peab ütlema, et väljastpoolt ei näe see kirik üldse suursugune välja. Meie eestlased oleme ikka harjunud, et kirik seisab üksi ja troonivana üsna lageda koha peal. Siin aga peitus selline tähtis kirik kuidagi teiste hoonete vahel ja oli üdini tagasihoidlik.
Alustasime teekonda tagasi hotelli. Kõndisime läbi ikka veel tühjade tänavate ja tundsime end äravalitutena. Olime kaks päeva hiljem samas kohas koos grupiga ja päevasel
ajal, mil tänavad kihasid elust ning tuli seista järjekorras haua juurde pääsemiseks. See polnud
üldse seesama kogemus.
Lihtsalt siia võrdluseks kaks pilti -- esimene meie esimeselt varahommikuselt retkelt ja teine keskpäevaselt uitamiselt enamvähem samadel tänavatel. Väga erinev kogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar