Iisrael: Masada varemed ja kümblus Surnumeres

Teekond pühale maale ei peagi kerge olema. Isegi tänapäeva moodsal lennunduse ajastul võib selleks kuluda palju rohkem kui arvatud. Asusime koos kolleegiga Tartust teele hommikul kell 5. Tallinnast lennukile, natuke pikem vahepeatus Varssavis  ja umbes 14 tundi hiljem olekski pidanud olema juba Tel Avivis. Seda kõike LOTi ja Nordica koostöö tulemusena. Hea plaan töötas kuni Varssavini ja sealgi sujus kõik esialgu suurepäraselt. Kui aga aeg oli sealmaal, et kohe-kohe pidi algama Tel Avivi lennukile minek, ilmus ekraanidele punane rasvane kiri "canceled". Kogu rahvas suunati infoletti juurde. Sealt saime söögikupongi ja uued pardakaardid 5 tundi hiljem väljuvale lennule. Lõpuks jäi ka see lend veel tunnikese hiljaks. Igatahes jõudsime oma Jerusalemma hotelli hommikul kell 6.15. Tunnikeseks saime voodisse visata, kiire hommikusöök ja siis pidime juba istuma bussi, et minna avastama Masada varemeid ja kümblema Surnumerre. See viimane tundus kuidagi eriti ahvatlevana -- soe vesi silitamas reisist väsinud keha.

Bussis ootas meid eestikeelne giid Aviva, 1980. aastate lõpus Eestist Iisraeli emigreerunu. Rääkis nunnut eesti keelt mõningate oma tuletatud sõnadega. Tee peal tegime mõned peatused, nt kohas kus üsna mägises kohas oli merepinna 0-punkt. Seal oleks saanud end kaameli seljas pildistada väikese kopika eest. Meist keegi selle vastu huvi ei tundnud. Edasine teekond viis meid mõnisada meetrit merepinnast allapoole ja jäime sinna terveks päevaks.

Järgmiseks jõudsime Masada varemete juurde. Köisraudtee sõidutas meid 450 meetri kõrguse mäe otsas asuvale platoole. Jalutasime ringi ja vaatasime erinevaid jäänuseid kunagisest hiilgusest. Juudamaa kuninga Herodese rajatud kindluspalee, millest sai juudi vabadusvõitlejate viimane kindlus roomlaste vastu võideldes. Ütleme nii, et kindluse hoonetest ei olnud enam palju järel. Mulle vist olid kõige muljetavadavamad sauna jäänused, kus oli väga hästi näha nö sammastel põrand, mis alt kuumaks kõeti. Samuti oli seal natuke säilinud freskosid ja must-valgeid kahhelpõrandaid. Tõsi, viimased nägid ühtlaselt hallid välja ja giid selleks, et meile seda must-valget effekti demonstreerida, läigatas sinna lihtsalt pudelist hea suraka vett. Ise veel ütles, et nii tegelikult teha ei tohi, sest need on kõik konserveeritud.

 

Meie muidugi tundsime rõõmu lihtsalt ka soojast ilmast, et saigi olla T-särgi väel ajal, kui  Eestis ikka juba tuleb paksema sulejope järgi vaadata. Päeva naelaks ja suurimaks ootuseks oli meie kõigi jaoks aga kindlasti Surnumere äärde minek. Ujumisriided olid meil kotis ja ettevalmistus sellega tehtud. Giid luges meile enne bussist välja laskmist sõnad peale: 1) lähete põlvini vette; 2) lasete end sujuvalt vette nii, et olete kaelani sees; 3) suhu, silma ja ninna ei tohi vett sattuda; 4) see ei ole koht, kus ujumisliigutusi teha; 5) naabreid ei hakka pritsima. Lõpetuseks ütles, et kui te väga tahate, võite näpuotsaga seda vett maitsta, aga siis te ei tunne pärast mitu tundi mingit maitset. Seejärel lähenesime ootusärevalt merele/veesilmale. Teine kallas oli näha, mistõttu mereks on seda tegelikult väga raske pidada. Muidugi ei olnud me ainukesed turistid, kes seda looduslikku imet vaatama olid tulnud ja  enda ihu hellitada lootsid. Siiski ei olnud ka liigset rahvaküllust ja kõik leidsid kaldal vaba kohakese, kust veele läheneda.

Ujukad seljas, seisime veepiiril. Osad valmis sisse minema, teised kaamerad käes seda jäädvustamas. Ei ole ju nii, et käid Surnumeres ära, aga ühtegi tõendit selle kohta ei ole. 

Sisseminek ei olnudki nii lihtne. See ei olnud lauge ja sileda põhjaga Pärnu rand, kuhu võid sumaki sisse joosta. Kallas oli üsna mudane ja konarlik. Nii et kohati olid enamvähem põlvini mudas ja seejärel lõid varba vastu suurt kivi ära. Kõndima pidi väga ettevaatlikult, sest vastasel juhul lihtsalt kaotasid tasakaalu ja kukkusid plärtsti sisse ja siis oleks võimatu olnud hoiduda selle kraami suhu sattumisest. Ise mõtlesin, et kuidas ma nüüd siin põlvini mudas suman, kui kodustes Eesti järvedes keeldun vette minemast, kui põhi ei ole ilus ja liivane. Natuke pidi ikka seda vett maitsma ka. See polnud mitte ainult soolane, vaid lihtsalt kuidagi eri jäleda maitsega. Veepeal püsimisega ei olnud mingeid raskusi, hulpisid veepinnal nagu õngekork. Pigem oli isegi raske jalgu põhja saada. Veest välja tulles oli keha kaetud justkui mingi õlise kihiga. Kui nüüd millegi üle viriseda tohiks, siis vesi oleks võinud olla soojem. Ei olnud nagu meie spaades leiduvad Surnumere vannid. Aga oma 20 kraadi oli ta ära küll. Ei tea, kas nüüd terveks talveks sellest terviselaksust aitab, aga natukeseks vast ikka.