Jeruusalemma õhtud

Kuna oleme Jeruusalemmas seminaril, siis jäävad meile linna avastamiseks ainult hommikud enne kella kaheksat ja õhtud pärast kella seitset. Õhtuti oleme ikka linna peale läinud, kuid päris igal hommikul ei viitsi kell 5 ärgata, et mõnd kultuuriloolist või religioosset paika uudistama minna. Loomulikult oleme käinud turul (ilma ju ei saaks, kui ikka kuskil linnas selline olemas on), ühel õhtul väisasime ortodokssete juutide linnaosa ja ühel hommikul ärkasimegi kell 5, et minna Püha Haua kirikusse.

Alustame õigeusklike juutide linnaosast -- Mea Shearim. See on tõesti nähtus omaette. Kui mujal Jerusalemmas on inimesed riietunud nö läänelikult ja mehed kannavad vaid väikest mütsi (kippah) kuklas, siis seal on vaatepilt hoopis teine. Tänavad on saginat täis ja eriti mehed kiirustavad tõtlikul sammul kuhugi. Naistele nad eriti otsa ei vaata, mõned nooremad panevad isegi käe silmade ette, et pilk kogemata võõrastele naistele ei eksiks. Kõik mehed on riietatud pikkadesse mustadesse mantlitesse, peas on laia servaga kübarad ja kõrvade juures ripub kaks patsi. Kui nii mõelda, siis on see ju väga odav riietus ja eluks piisabki paarist mantlist ning kübarast, mille juurde käib valge triiksärk. Naised kannavad tagasihoidlikke tumedaid riideid, kindlasti seelikut, mis ulatub allapoole põlve. Alguses olime natuke kõhkvel, et kas seal ikka sobib pilti teha või mitte, olime ju ikkagi sissetungijad mujalt, kes olid nende elu segama tulnud. Aga kui esimeste katsetuste peale keegi meiega pahandama ei tulnud, siis muutusime julgemaks. Tõsi, enamus pilte sai ikkagi tehtud selja tagant, sest päris nahaalseks siiski ei söandanud hakata.

Õigeusklike juutide nö liikumine tekkis Ida-Euroopas ja Jeruusalemma asusid nad elama 19. sajandi teisel poolel üsna väikese grupina. Kuulu järgi olevat tänapäeval 55% Iisraeli juutidest õigeusklikud ja nende arv kasvab pidevalt. Ideaalis peab perre sündima 12 last, mis ju tähendab suures osas seda, et naisel kulub enamus elust laste sünnitamisele ja kasvatamisele ja ega tal muud teha ei õnnestugi. Mehel ei ole ka aega ja võimalust tööl käia, sest ta peab usinalt pühakirja lugema ning vähemalt korra päevas nutumüüri äärde vudima. Nii olevatki, et enamuses elavad nad sotsiaalabist ja ülejäänud Iisraeli rahvas peab neid ülal. Elavad nad muidugi kasinalt kitsaste tänavatega kahekordsetes kortermajades, kus ühel perel ei ole just ülearu palju ruumi.

Sattusime ka mingile suurele rahvakogunemisele, millest küll päris täpselt aru ei saanud, et mis see just on. Ühele tänavanurgale oli kogunenud väga palju inimesi -- nii mehi, naisi kui lapsi. Katsusime kõrvalolevast juurviljapoest küsida, et millega tegu. Seal keegi väga inglise keelt ei rääkinud ja meile öeldi lihtsalt sõna "rabi". Noh, võibolla tähendas see, et rabi oli tulnud oma "kogudusega" kohtuma. Huvitav oli see, et mitmed mehed kandsid seal musta mantli asemel kergelt läikivat peenetriibulist mantlit, millele oli mõnikord veel must mantel peale visatud. Hiljem Iisraeli Muuseumis saime ühe vitriini juurest lugeda, et need on hassiidid (eriti konservatiivsed või ka ultraortodokssed juudid), kes kannavad selliseid rõivaid sabbati ja pidustuste ajal.

Ühel õhtul põikasime turule, mis on kohe vanalinna suunas kulgeva Jaffa tänava ääres -- Mehane Yehuda. Jõudsime sinna umbes kl 8 paiku õhtul ja see oli tõesti enamvähem üsna viimane kellaaeg, sest tasapisi hakati juba oma kaupa kokku pakkima. Peamiselt müüdi seal igasugust toidukaupa, eriti palju oli kõiksuguste maitseainete ja kuivatatud puuviljade müüjaid. Võrreldes nt Maroko turuga oli see tagasihoidlikule eestlasele väga sobilik ostlemise koht. Just selles mõttes, et keegi ei asunud sulle kohe üliaktiivselt midagi pähe määrima. Täitsa julgelt võis lettide ääres seisatada ja kaupa uudistada. Eks nad natuke ikka pakkusid, aga see ei olnud sugugi nii üliaktiivne ja pealetükkiv.

Meie palju midagi ei ostnud, aga päris tühja käega ka ära ei tulnud. Kes võttis natuke teed, kes datleid. Tõsi, viimaseid ostsid peaaegu kõik ja pole ka ime, sest meed maitsevad siin täiesti eriliselt. Võiks öelda, et nii häid datleid pole varem õnnestunud saada. Nad on kuidagi palju mahlasemad kui need, mida Eesti kaubandusest saada on. Võibolla ongi lihtsalt vähem kuivanud. Niiöelda tööstuskaupa müüdi seal vähe. Siiski päris toreda leiuna jäid silma Angry Birdside ja Batmanidega juudi meeste mütsid.

Samal ajal kui kauplejad tasapisi oma lette kokku pakkisid, avasid üksteise järel uksi baarid ja söögikohad -- ikka sealsamas turul. Sättisime meiegi end ühte kohta sisse. Poole liitri õlle eest tuli välja käia 20-30 kohalikku raha šeeklit ehk siis 5-6 eurot. Ei maksa raha loopida, niisis valisime baari, mis reklaamis end lausega "Happy hour every hour" ja saime õlle selle odavama serva hinnaga. Maitses hää.