Mallorca: turisti elu ja olu

Nädalake lõunamaal on selja taha jäänud. Võib teha kokkuvõtteid. Meie külaks oli niisiis Colonia de Sant Jordi -- lõunaranna väikelinn. Valisime selle, kuna oktoobris pidavat saare lõunaküljel ilmaolud paremad olema. Ega pole põhjust kurta. Kui esimesed päevad olid poolpilves ja tuli isegi mõni vihmasabin, siis nädala teine pool oli väga päikeseline. Meres käisime ujumas iga päev ja kuigi rannas suurtel tahvlitel kuskil veetemperatuuri kirjas ei ole, jääb see kindlasti kuskile 23-24 kraadi kanti.

Söögist peab alati kirjutama, sest see on üks hea elu tugisambaid. Toit siin just hirmus odav ei ole. Poodides kõiguvad hinnad 3-4-kordselt. Üldiselt peab ütlema, et ei puuviljad ega kala ei ole väga odavad, kuigi meil olid mõlema suhtes suured ootused. Kohalikud poed on üsna väikesed ja valik samamoodi väike. Palmas käies tasus suurest kaubanduskeskuse Carrefouri toidupoest enamvähem nädala varu ära osta -- niipalju, kui ette suutsime mõelda. Sealt saime ka kala. Õnneks oli meie külas kohapeal üks sümpaatne juurvilja-pood, kus osad asjad väga hea hinnaga. Näiteks arbuus maksis 15 senti kilo, natuke rustikaalsema välimusega paprikaid sai 20 senti kilo, edevamad olid 90 senti kilo. Meile see pood igatahes meeldis ja käisime sealt ikka varusid täiendamas. Ühel päeval ostsin hunniku paprikaid, veerand arbuusi ja 2 suurt punast sibulat ning arve oli 83 senti.

Väga ägedad on mõnedes linnakestes toimuvad turud-laadad. Meie käisime Santanyi turul, mis toimub igal kolampäeval. Oma mõttes olime kujutanud selle turu selliseks kohalike farmerite ja tootjate turuks. Tegelikkuses müüdi seal igasugu kraami. Oli köögivilju, oli pagaritooreid, aga lisaks oli ka igasugu pulste ja värke. Näiteks nahast kottide müüjaid tulid kuidagi väga tuttavad ette seoses Marrakeshi turuga. Kui meie kohalikus juurviljapoes maksis arbuusikilo 15 senti, siis laadal sai osta 4 viilu 1 euro eest. Üldse oli iseloomulik see, et hindu väljas ei olnud ja need sai teada vaid küsimise peale -- eks need siis kujunesid vastavalt küsijale. Kui letil on valida 5 erinevat sorti tomateid, siis tegelikult ei viitsi ju nende hindu hakata läbi küsima. Aga melu oli ikka tore, kuigi me muud peale "ensaimada" (kohalik kohev saiake kas ilma või siis mõnusa vaniljekreemist täidisega) saia ei ostnud. Laps nabis veel mõned juustupalad maitseks, aga no seda küll meenutada ei tahaks, sest see jube maitse pärast 5x5 mm suuruse palakese suhupistmist ei lahkunud ka tunde hiljem. Ütleme nii, et ei ahvatlenud juustuostmisele.

Meie külas on enamus restorane ikka pigem turistidele suunatud, st kallivõitu. Ühtegi päris kohalike kõrtsi ei õnnestunud leida. Ei teagi, kus linnakese päris elanikud õhtuti aega käivad veetmas. Olime eeltööna google'i abil selgeks teinud, et linnas on üks söögikoht "El Paso", kus päevamenüü saab 10.50 eest. Juba esimesel õhtul tahtsime sinna sööma minna, aga leidsime eest suletud uksed ja sildi "nuovo hoarario 15.30". Teisel päeval üritasime uuesti ja siis juba lõuna ajal. Läks õnneks. Lubatud raha eest sai eelroa (supp või salat), prae (tavaliselt oli valida 2 erineva vahel), magustoidu (sai ka valida 3-4 erineva vahel) ja vee ning pudeli veini. Väga maitsev kodune söök oli, nii et käisime seal igal päeval, kui just kuskil väljasõidul ei olnud.

Üks, mida siin kindlasti kiitma peab, on parkimine. See on igal pool tasuta. Kui vaid leiad tänavaservas koha, siis pargi kaua soovid. Ja alati leiad, see on kindel. Kitsamatel tänavatel tuleb lihtsalt autopeegel igaks juhuks sisse keerata, et keegi uljaspea seda maha ei sõidaks. Liiklus on üldse väga viisakas, kuigi lõunamaalt võiks oodata midagi muud. Kõik arvestavad kõigiga. Ja politsei ei ahista inimesi, kuigi neid on vahest isegi näha.