Härra isa oli teinud natuke eeltööd ja otsinud välja mõned matkarajad. Ühe korraliku puhkuse osaks võiks ju kindlasti olla ka natuke füüsilist pingutust lisaks rannas vedelemisele ja kultuuriliste vaatamisväärsuste vaatamisele. Meie peatuskohast umbes tunni ja veerandi sõidutee kaugusel asub Llevanti poolsaare rahvuspark. Seal saab valida umbes kümnekonna erineva matkaraja vahel, mis veidral moel antud kõik nö edasi-tagasi käikudena, kuid kombineerides ja ise natuke juurde pannes, saab neist ka ringraja kokku. Kodu juurest autosse istudes teadsime, et meid pidi ootama umbes 8-kilomeetrine rada. Kui olime auto ära parkinud ja härra isa oli natuke silmitsenud infotahvlit, naases ta meie juurde infoga, et vist ikka tuleb 10 kilomeetrit ära. Noh, kümme pole ju ka palju. Eriti, kui keset matka terendas väike rannapuhkus privaatsel liivaribal.
Igatahes olime kl 12.15 (sest liiga vara me ju oma päevaga alustada ei suuda) matkaraja alguses. Parklas oli veel umbes 15 autot, mis täendas ka mõne teise matkaja kohalolu. Tegelikkuses oli rada üsna meie päralt ja vaid paaris kohas kohtusime saksa pensionäridega. Just sel sügisel koolis inglise keelega alustanud laps sai harjutada viisakat "hellõu" tervitust. Ta arvas, et tema oma tuleb väga hästi välja, kuid sakslaste "hallo" pälvis kerget kriitikat.
Matkarada oli iseendast kerge ja kulges kiviklibust ja maasturitega sõidetavat teed mööda. Laps mainist 500 meetri kõndimise järel esimest korda, et jalad hakkavad väsima ja igav on. Tema oleks oodanud turnimist, kus tuleb liikuda nii käte kui jalgade abil. Siis oleks põnev olnud. Igatahes kaks ja pool tundi pärast starti olime rannas ja see ei olnud just päris see "liivarand", kus oleks saanud laisalt meres liguneda. Laine rapsis randa ja samas oli jõe suue, mis külmemat vett peale tõi. Kuid laps oli väga õnnelik, sest see oli vist küll kõige rohkem lainetust, mis siin saarel üldse õnnestub saada. Ja nagu me kuulsime, oli ta algusest peale oodanud võimalust lainetes hullata. Veetsime rannas tunnikese ja siis jätkasime edasironimist. Sel hetkel oli ka üsna selge, et see rada on üksjagu pikem kui 10 km.
Esimene jupp rannast oli puhas tõus kõrgustesse, mööda üsna ebatasast kitserada. Päike lõõskas ja juua polnud enam suutäit, kuna olime ju tulnud üsna lühikesele matkale. Laps kinnitas üha valjuhäälsemalt, et see on tema elu kõige jubedam päev ning surm on silme ees. Nii hull olukord muidugi ei olnud, aga 9-aastased oskavad päris hästi liialdada. Päike vajus järjest madalamale ja muutus sedavõrra nõrgemaks. Imetlesime vaateid ja vantsisime edasi. Proua ema tundis vasaku jala suure varba all üht vesivilli järjest suuremaks paisuvat. Aga mis tast ikka vaadata, sest ühtegi plaastrit nagunii varustuses ei olnud. Parem ikka ühe soojaga edasi käia ja siis ei pane teist õieti tähelegi.
Natuke enne kella seitset olime parkimisplatsil tagasi. Meie Fiat Panda ootas seal ainsana veel oma reisikaaslasi. Sakslased olid kõik juba lahkunud ja ilmselt pistsid juba kuskil restoranis hõrgutisi põske. Meil läks kojujõudmiseni veel pea kaks tundi, sest tagasiteel istusime üleelmise päeva üleujutustest tekitatud liiklushummikus Sant Llorenci juures. Oli tõesti näha autosid ja muud vähemväärtuslikku prügi, mis oli tulvavete poolt põldudele hunnikutesse kantud.
Täna hommikul võtsin Härra Isa poolt väljatrükitud matkakaardid välja ja tegin väikese liitmistehte. Meie matka pikkuseks oli ei vähem-ega-rohkem kui 16 km. See jääbki saladuseks, kuidas sama kaarti vaadates oli võimalik saada tulemuseks 8 km. Aga mis sest ikka, isegi laps jäi ellu, kel korduvalt surm silme ees oli. Täna on uus päev ja nagu ikka, on väikesest pingutusest vaid mõnus rammestus jalgades ja hea tunne hinges.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar