Tenerife: väike kokkuvõte nädalast

Nädal on mööda läinud nagu niuhti. Sellest kolm päeva olid meil väga organiseeritud: Masca küla ja matk, Siam Park ja ookeanil eesti purjekaga Wesipruul. Ülejäänud aeg jäi puhkamiseks, kohaliku elu nautimiseks ja ostlemiseks. Matkasime natuke oma küla ümbruses kaljusel rannikul. Uskumatult elutu loodus ikka -- lillepilte ei olnud üldse võimalik teha. Läbi häda leidsin ühe rohelise põistaime, mis selles kasinuses tundus väga ilusa lillena.

Poest saame kõik osta meresoola. Siinsed inimesed võivad lihtsalt minna mereäärsetele kividele ja sealt soola kokku korjata. Lohukestesse oli laine vett visanud, see oli ilmselt ära auranud ja sool oli järgi jäänud. Korja kokku ja mine koju ning puista supi sisse.

Meie kohalik külake Las Eras oli väga vaikne. Nädala sees tänavatel eriti inimesi ei näinudki liikumas. Ei tea, millega nad kõik tegelevad või kuhu on pugenud. Reede õhtust alates on aga hoopis teine lugu. Küla keskväljak, mille ühes servas asus kohvik ja teises restoran, oli pidevalt inimesi täis ja elu kees.

Kuna siiani meil ei olnud veel kohalikus restoranis süüa õnnestunud, sest õhtuti oli see alati juba kinni (töötas see asutus vaid 7-17), siis pühapäeval sättisime oma päeva kohe nii, et saaksime minna sinna lõunat sööma. Olime natuke enne ühte kohal. Inimesed hakkasid tasapisi kogunema restorani baariruumi. Kui küsisime söögi järele, saime teada, et kella ühest saab. Sättisime end ootele. Rahvast tuli aina juurde. Korraks tekkis hirm, et kas kõigile ikka kohti jätkub. Õnneks oli siiski kogunenud toolide arvule vastav hulk inimesi ja kell üks paigutati kõik suure kära ja juhatamise saatel laudadesse ära. Hilisemad tulijad jäid ootele.

Meile pisteti pihku hispaaniakeelne menüü. Sellest me suurt midagi aru ei saanud, küsimise peale toodi lahkelt inglisekeelne. See oli väga üldsõnaline ja esindatud oli poole vähem toitusid, samuti puudusid hinnad. Kahe menüü peale saime kuidagi tellimuse esitatud. Üks võttis kala, teine lambahautise (tellimisel saime aru, et tegemist on lambalihaga, kuid toidu olemus selgus alles selle laudatoomisel). Lapsele võtsime lihtsalt kartuleid. Kohalikus pruugis tähendab see suhteliselt väikeseid koorega keedetud kartuelid, mis on soolas veeretatud. Päris maitsvad.

 

Kui sa juba kuskile restorani laua taha maha istud, siis ilma tellimata tuuakse sulle lauale sai ja kahes kausis kastmed "mojo"  -- üks roheline, teine punane. Need kastmed on väga maitsvad ja nii võib juhtuda, et enne põhitoidu saabumist oled juba saiast ja kastmetest kõhu täis puginud, Hiljem arvet makstes saad muidugi aru, et see sai ja kaste ei olnud restorani poolt, vaid maksma pead selle eest ise ilma et oleksid seda tellinud.

Restoranis söömine oli umbes võrreldav eesti hindadega, väiksemas külakohas kindlasti odavam kui Tallinnas. Samas tavalises restoranis ei olnud toit nii kunstiliselt ka taldrikule seatud. Kui aga endale vähegi toidutegemine istub ja renditud on köögiga apartement, siis ei peagi restoranis sööma, vaid võib vabalt ise vaaritada. Poodides on korralik valik värsket kala ja liha, tooreid vorste jne. Meie proovisime kala, lambaliha, tooreid kotlette ja vorste. Kõik olid jumalikud. Kõrvale sai viisakat värsket salatikraami, suhkruherneid ja mis iganes köögivilju.

Hommikusöögiks tegime igal hommikul lisaks omletile ka värsket puuviljasalatit. Segasime kokku papaya, apelsini, banaani, õuna või pirni ja väga maitsev vitamiinipomm oligi valmis. Kusjuures kohalikud banaanid maitsesid hoopis paremini kui need, mida me Eestis osta saame. Kuigi ka siin müüakse neid enamasti poes üsna rohelistena, on nad ikka kreemised ja väga-väga magusad.

Meie jõime tavalist kraanist tulevat vett ja poest ostsime Masca matkale kaasa ühe 2-liitrise pudeli, kuid sellest kulus ära umbes üks klaasitäis. Samas nägime meiega samas külas veel ühte heledama naha ja juuksevärviga nooremapoolset paari, kes olid ilmselgelt samuti turistid (sõitsid rendiautoga). Neid nägime ühel õhtul koju minemas kahe 10-liitrise veepudeliga ja juba järgmisel hommikul veel nelja sellise pudeliga. Ei tea, mis nad selle veega tegid. Võibolla neil oli ilma veeta apartement, muud ei oska kahtlustada.

Autoga sõitsime läbi 650 kilomeetrit ja bensiinile kulus 36 eurot. Kui siia lisada veel, et hispaania vahuvein (cava) maksab poes 1.50-2.50 ja täiesti normaalse veini saab ka 2 euro eest, siis ongi selge, et tegemist on paradiisiga. Võtku aga needki viimased eestlased, kes seal veel käinud ei ole, retk julgelt ette.

Siam Park -- eriti soovitatav vanuses 15-25

Kui oled lapsega reisile tulnud, siis ikkagi osa ajast tantsid tema pilli järgi. Ja kui ta on juba piisavalt suur, siis suudab ta ise igasugu reklaame haarata. Meie tegelane võttis kohe öömajja saabudes laualt brožüürihunniku ja töötas selle läbi. Loomulikult korjas ta sealt enda jaoks välja kaks asja: veepark Siam Park ja loomapark Loro Park. Olimegi tema lõa otsas. Esialgu mõtlesime tõesti minna mõlemasse, sest siis oleks ka kahe pargi peale kokku 10 euri odavama pileti saanud. Lõpuks otsustasime siiski ainult Siam Pargi kasuks, kuna muidu oleks iga päev ära olnud organiseeritud. Tundus, et paar päeva võiks jääda ka niisama vedelemiseks ja päeva mõnusalt õhtusse veeretamiseks. Ja kuna meil on üsna kindel tunne, et siia tuleb veel tagasi tulla, siis midagi peab järgmiseks korraks ka jätma. Umbes 12 paiku olime kohal ja soetasime piletid, mis kahe täiskasvanu ja ühe lapse peale läks kokku maksma 91 eurot. Päris kallis. Pealegi on minu arust üldse ebaaus võtta sellises kohas täiskasvanutelt kallimat piletihinda. Kõige kallim pilet peaks siin olema 15-25-aastastele, kes üldjuhul rõõmuga igsasugu seiklustesse sukelduvad.

Mina muidugi läksin sinna oma ootustega. Kuna mul olid Masca matkast jalalihased nii haiged, et normalane oli kõndida vaid mööda siledat maad (allamäge liikumine oli täiesti võimatu), siis lootsin sealt leida soojad mullivannid, mis natukese pupsutamise järel lihased pehmemaks muudaks. Midagi sellist seal loomulikult ei olnud. Ega see pole põhjamaine spaa. Kuigi neil tasuks ehk ka sellele mõelda ja mõned arendused teha - sollidsemas eas publik rõõmustaks.

Asusime siis parki avastama. Tegime kindlaks, et atraktsioonid on tähistatud kolme värviga: roheline algajatele, kollane edasijõudnutele ja punane proffidele. Enamus radu oli läbitav kas ühese või kahese kummirõnagaga või isegi neljasega. Lihtsalt tagumiku peal allalaskimise radu oli vist ainult üks ja no see tundus nii jube, et ei läinud isegi selle lähedale. Aga tegime üsna kiiresti selgeks, et punasele rajale meil asja ei ole, need olid liiga karmid. Ühe korra sattusime sellisele ja pärast oli lapsel nutt kurgus ja ei tahtnud tükk aega ühestki torust alla lasta, vaid pidas kõige toredamaks lastele mõeldud ala ronimisatrakstioonide ja minitorude ning suure aegajalt ümber plärtsatava veetünniga. Pärast taastumist oli Juss aga taas valmis minema ka keskmise raskusastmega radadele.

Üheks suureks atraktsiooniks oli ka kunstmeri suurte lainetega, mis iga täistunni paiku inimesi hullutasid. Muidu oli see lomp üsna tühi rahvast, aga siis mingi hetkel hakkas inimesi sinna juurde voolama. Küll nad juba teadsid, et varsti läheb lainetuseks. No see oli päris vägev. Juhan lustis seal täiega ja kuigi tal olid huuled juba täitsa sinised ja hambad plagisesid, ei olnud ta nõus enne lainete lõppu välja tulema. Eks meiegi lasime end sealsel lõbul natuke kaasa tõmmata.

Üheks üllatuseks oli veel see, et vaatamata küllalt krõbedale piletihinnale tuli nt lukustatavate kappide eest maksta 8 eurot, millest küll õhtul võtit tagastades 5 raha tagasi sai. Kas ei oleks normaalne, et kapid oleks tasuta ja hinna sees. Samas, kui asju kappi ei pane, peab keegi seltskonnast koguaeg kotte valvama ja ei saa ühiselt torudes lustida. Samuti ei tasu parkida kohe värava juurde, sest selle eest tuleb jälle 3 euri välja käia. Paarsada meetrit ümber nurga saab juba tausta parkida. Toit on samuti kohapeal suhteliselt kallis ja ühekülgne. Meie hinnangul tasuks oma söögid-joogid kaasa võtta, kuigi sissepääsu juures on piktogrammina kirja, et sööki jooki kaasas ei tohi olla. Samas keegi seda ei kontrolli. Kui maksta 3 euri lukustatava kapi eest, siis seal varjualuses püsivad need üsna jahedatena ka.

Kas mulle meeldis seal? Mitte eriti. Kas lapsele meeldis seal? Jah, väga. Nii et see on eelkõige atraktsioon lastele, ilmselt ennekõike teismelistele ja veidi lapsemeelsetele, kel veri veel vemmeldab ja kes pea ees hulludesse seiklustesse valmis sööstma.

Päev ookeanil -- Eesti purjekas Wesipruul

Kuna üks meist on vaatamata oma Võrumaa päritolule ja lõuna-eestlase hingele mere ja eriti kalastamise usku, siis sai üheks päevaks planeeritud ka päevake ookeanil. Eestikeelse veebilehe tenerifekompass.com kaudu avastasime eesti kapteniga jahi Wesipruul. Pakkumises oli 6-tunnine avantüür ja selle me ka valisime. Lootust oli nii vaaladele kui delfiinidele, ookeanis ujumisele kui snorgeldamisele. Viimane tekitas küll lapses suure ärevuse ja ta kordas pidevalt, et ta vist ikka ei taha seda teha. Soovitasime mitte ette paanitseda ja vaadata, kuidas asi kohapeal kujuneb. Igatahes kell 11 hommikul olime Marina del Suris, kus varsti kohtusime nii kapten Kristoga kui ülejäänud seltskonnaga. Meie puhul oli kaasreisijateks sümpaatne paar Moskvast. Sättisime end jahil sisse, meile selgitati reegleid ja sõitsimegi sadamast välja.

Olgu kohe öeldud, et purjetamisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli erakordselt tuulevaikne. Nii pupsutasimegi mootoriga vaikselt saarest eemale. Ei läinudki kaua aega, kui defiinid kahel pool jahti ringi sulistasid. Kapteni jutu järgi on vaalade nägemine üsna tavaline, aga delfiine päris alati ei näe. No see kamp lustis meie purjeka ühel küljel, teisel küljel ja all oma tubli pool tundi või isegi rohkem. Muidugi ei olnud nad dresseeritud nagu mõnes delfinaariumis, kuid tundub, et nad olid siiski oma kava harjutanud või vähemalt korduvalt läbi mänginud.

Vaevalt olime delfiinide imetlemise ja piltide klõpsimise unustanud, kui saabusid pilootvaalad. Pidid olema kohalikud, kuid kevadeti (ehk siis üsna varsti) pidi olema lootust ka sinivaalu näha. Meile sobisid need pilootvaalad ka, sest pikkus 6-7 meetrit tundus juba päris tõsine.

Lisaks vaaladele ja delfiinidele jätkus jahil muudki tegevust. Muidugi võis lihtsalt merevaateid imetleda. Kuna mina olin üldse esimest korda ookeanil, siis oli ookeanilaine kui selline minu jaoks täiesti uus asi. Me oleme Läänemerel või Soome lahel enamasti harjunud väikeste ja teravate (enamasti valge harjaga) lainetega, siin aga voogas suur merevall paarisaja meetrise intervalliga. Sisuliselt kadus osa elu aegajalt lihtsalt mereseina taha ja tuli seejärel sealt jälle välja. Väga põnev vaatemäng.

Mis seal jahil siis veel teha sai. Ujuda, kui soovi oli. Kui laps kuulis, et veesügavus on oma poolteist kilomeetrit, siis kadus tal küll igasugune soov ujumist proovida. Suure veenmise peale saime ta siiski korraks vette, kuid redelist ja isa seljast ta lahti ei lasknud, kuigi oskab täiesti ujuda. Pärast ütles, et talle see siiski ei meeldinud. Suured inimesed nautisid suplust täiega ja võimalus selleks avanes isegi paaril korral.

Peremehe poolt oli ka lõunasöök ning lisaks võis terve reisi ajal endale külmikust jooki võtta. Valikus olid: vahuvein, vein, õlu, erinevad limonaadid. Söögiks oli maitsev riisiroog ja salat veel sinna juurde. Maitses väga hästi. Aga eks merel lähebki ehk kõht keskmisest tühjemaks ja söögil hoopis teine mekk.

Kalamees silmas loomulikult kohe ka spinnasid ja nii oligi kaup koos -- kui jõuame tagasi kalda lähedale, võib spinna sisse visata, kui oskab sellega majandada ja pärast korralikult kokku kerida. Kapten ise suur kalamees ei olnud ja sestap polnud selle reisi eesmärgiks ka kalapüük. Meie kalamehele polnud muidugi vaja spinnat kaks korda näidata. Visati teine vette ja nüüd ei olnud muud, kui oodata helisid, mis viitaks otsa jäänud kalale. Oli pikk vaikus. Aga siis äkki hakkas laps karjuma: issi sai kala, issi sai kala. Nii oligi. Üks umbes 40 cm pikkune (kaalult ligi kilo vast) isend oli otsas. Meile tundumatu liik ja kapten ütles, et tema nimetab seda "lõustaks". Süüa ei kõlbavat, jube luine. Võtsime tegelase siiski kaasa, et kodus veenduda, kas tast ka midagi asja on.

 

Kodus rookis Meelis kala ära. Meie elamises leiduvate nüride nugadega oli see paras ettevõtmine. Puhastamise käigus võis aimata, et kala on ikka tõesti luine. Panime siiski tükid pannile, puistasime peale soola ja pipart. Maitses kuivalt, väga kuivalt. Kala puhul tähendab see tuimalt. Kui vein läheb kuivemana aina paremaks, siis kala puhul see reegel ei kehti. Sabaotsas oli vähemalt luid vähe, ülejäänud osas ka palju peenikesi luid. Ütleme nii, et enamus kala jäi söömata, sest poest saab palju paremaid.

Varsti oligi meie mereseiklus läbi. Kapten Kristo oli tore ja sümpaatne, lahke olekuga muhe meremees, kes rahulikult meie igasugu küsimustele vastas. Kuna oleme Tenerifel esimest korda, siis oli meil loomulikult väga palju pärida. Nii et julgeks Kristot ja Wesipruuli ka teistele soovitada. Täiskasvanu pealt tuleb välja käia 50, juntsu eest 25 euri. Aga päev oli mõnus, nii et rahast kahju ei olnud.

Masca küla ja väga valusad lihased

Ühel õigel reisil peab ka natuke matkata saama. Olime kodus arutanud, et ilmselt võtame ette matka Teide mäe otsa ja ei hakka köisraudteega üles sõitma. Kohapeal kaalusime veel erinevaid võimalusi ja tundus, et 8-aastasele võib Teide otsa ja tagasi ronimine liiga raskeks kujuneda. Seega langes valik hoopis Masca külale ja matkale sealt alla mere äärde.

Õnneks leidus internetis ka eestikleelset kasulikku infot, mille abil oma plaani paika panime. Kõige kasulikumaks osutusid soovitused, kuidas külla minna ja pärast sealt tagasi tulla. Et ka autojuht saaks vaateid nautida, mitte ei peaks kitsal käänulisel teel rooli külge klammerduma, soovitati Los Gigantesest taksoga Mascasse minna. Hinnaks olevat 20-25 eurot. Kuna ei saanud aru, mis ajast need soovitused pärinevad, siis ei osanud arvata, kas selline hind veel kehtib või on poole kallimaks tõusnud. Igatahes võtsime riski ja sõitsime Los Gigantesesse, leidisme sadama lähedal imekombel ka ühe vaba parkimiskoha. Tõsi, see sobis vaid kogenud parkijatele, sest asus mäe peal ja auto mahtus vaevu sinna taskusse ära. Õnneks meil oli osav parkija olemas ja nii saime oma autost muretult lahkuda. Nüüd oli vaja leida takso. Tänaval ühtegi liikumas polnud näha. Ühest poest abi otsidest viidati kohe meist paari meetri kaugusel seisvale viidale TAXI, mida meie polnud märganud. Helistasime seal kirjas olevale telefonile, kuulsime et sõit maksbki umbes 20-25 eurot ja 10 minuti pärast oli muhe taksojuht koos minibussiga kohal. Sõit võis alata.

Tee käänutas tõesti kõvasti ja kohaliku juhi tõttu oli kiirus ka soliidne. Nõrganärvilistele ja kõrguskartlikele oleks see retk ilmselt üsna ebamugav olnud. Kes aga enne mägesid näinud ja mägiteedel sõitnud, see nautis olukorda täiega. Palusime taksol ka ühe väikese peatuse teha, et saaksime käänulise tee pildile püüda. Püsib paremini mälus.

Koos pildistamispeatuse ja väikese ummikus istumisega läks sõit maksma 27 eurot. Kõik oli aus, taksomeeter töötas ja hind tuli selline, nagu masin näitas. Mitte nii nagu nt Gruusias või Egiptuses, kus hind võetakse laest ja isegi eelnevalt kokku leppides ei või kindel olla, palju lõpuks raha välja tuleb käia.

Olime õnnelikult kohal. Tegemist oli väga populaarse kohaga, meiega samaaegselt saabus veel hunnikus turiste, muuhulgas ka terve bussitäis inglisekeelseid kolinoori, kes parasjagu käratsesid. Sügasime kunagise Masca külavanema kujul natuke nina, sest nii tehtavat -- see pidavat tagama, et tuled külla veel tagasi. Kuigi olime äsja saabunud, tundus, et tasuks endale tagasitee igaks juhuks kindlustada. Härra teened on, et külla üldse autotee rajati, sest vanasti läks sinna vaid eeslirada. See teadagi hoidis suurema osa turiste eemal ja alguses olla tema üle veel naerdud, et vaevalt ükski turist sinna minna tahab, milleks seda teed rajada.

Meil kuhugi kiiret ei olnud, nõnda sättisime end ühe restorani terrassile vaadet nautima ja väikest õlut võtma. Restorane on selles külas küll igas teises majas, kõik ilmselt suunatud turistidele. Meie suutsime toetada neist kahte - ühes jõime õlle ja teises sõime lõunasöögi. Hinnad enamvähem normaalsed, kuigi kallimad, kui meie kohalikus kõrvalises külas. Prae eest tuli välja käia umbes 15 eurot, õlu maksis 2.50. Üks meist proovis kalarooga, teine võttis nö "menüü", mis sisaldas kitsejuustu tomatiga eelroaks, huvitavat maisijahust ja sibulast "kooki" (meenutas maitselt väga verivorsti, kuid selle mõistatuse lahendasime -- maitsetaimeks oli kasutatud oreganot) ja lõpetuseks banaanikreem. Laps sõi mõlemast toidust seda, mis talle ahvatlev tundus.

Kõhud täis, asusime matkarajale. Raja algust valvas üks äärmiselt iseteadva olemisega punane kõuts. Vaatasime talle sügavalt silma ja proovisime mõjuda sama ülbetena ning asusime teele.

Ees ootas 600 m kõrguselt laskumine mereni. Eelinfo põhjal pidi see hea füüsilise vormi korral võtma aega 2,5 tundi. Viletsa vormi korral muidugi kauem. Natuke muretsesin, et ega meil see vorm nii hea ju polegi ja kuidas me ikka saame. Varustus oli meil ka ainult turistile kohane ehk kõigil jalas vaid tennised, mitte soliidsemad matkajalanõud. Reisiajakiri Gomaailm oli retkest maalinud ikka väga karmi pildi. Meelis küll ütles mulle, et kui sa oled ühe päevaga käinud Grand Kanjoni põhjas ja üles tagasi tulnud, siis vaevalt see hullem on. Lapse puhul ei olnud ka kindel, et kuidas tema hakkama saab. Lõpuks selgus, et tema oli veel kõige osavam ja lippas kõige ees.

Esimese poole tunni järel tundsin, kuidas jalad kergelt värisevad ja pehmeks muutuvad. Rada oli tõesti ainult laskumine ja enamasti kivilt-kivile hüppamine. Sirget teerada oli loetud meetrid. Samas olid kivid kõik kinni, mitte ei loksunud hirmuäratavalt. Ja kuigi oli pidev laskumine, ei olnud kordagi hirmu libiseda. Ei olnud libedaid kive ega lahtist pinnast, mille peal libastuda. Raja alguses möödusime Poola pesnionäridest, kes keppidega ukerdasid ja üsna kanged paistsid jalust olevat. Loodame, et nad ikka eluga alla said, mitte kuskile päris kinni ei jäänud. Mõned kohad rajast olid ikka üsna tehnilised ja nõudsid painduvust ja väikest osavust oma keha liigutamisel.

Kaugeid ja kauneid vaateid sellel retkel ei näinud, kuid kaljuseinte vahel laskumine oli siiski põnev ja rada oli ilus. Mõned kaljurahnud tundusid küll hirmutavad ja mõtlesime, et kui need liikuma peaks minema, siis pääsu poleks.

Umbes poolel teel tegime ühe palmi all 15-minutilise puhke- ja joogipausi. Koos selle pausiga kulus meil allatulekuks 2,5 tundi. Kuigi me end eriti heas vormis olevaks ei pea, saime Gomaailma ette antud ajaga hakkama ja retk osutus palju kergemaks, kui seal kirjeldatud. Teekond kulges kuni viimase hetkeni kaljuseinte vahel, kuigi võis juba aimata merekohinat, mis andis tunnistust peatsest sihtpunkti jõudmisest.

Olime mõelnud, et ehk on seal rand, kus saab ujuda. No sellist lootustki ei olnud - kivihunnikud, mille vastu peksid lained. Olime endale eelnevalt internetist paadipileti tagasi Los Gigantesesse ära ostnud. Kohapealt oleks see olnud 10 euri, eelmüügist oli 8 euri (laps 4 euri). Pool tunnikest oli paadini aega, sättisime end kividele ootama.

Paadis pakuti kõigile kas klaasike Sangriat või limonaadi. Turistide rõõmuks loobiti kajakatele grillkana tükikesi, mida need lennult haarasid. Natuke hirm oli küll, et kajakad suurest ärevusest meid ka täis situvad, kuid õnneks pääsesime kõik puhaste peadega.

Tegime Los Gigantese rannas veel väikese supluse. Mõned lained olid päris kõvad ja randa oli igaks juhus ka punane lipp pistetud. Turiste see tagasi ei hoidnud ja meie polnud seal ainukesed.

Leidsime auto sealt, kuhu olime ta jätnud. Siirdusime igati rahuolevatena oma ööbimiskohta. Järgmisel hommikul voodist tõustes olid jalad väga kanged. Ei oleks arvanudki, et nii palju erinevaid lihaseid kahes jalas võib olla ja et nad kõik nii valusad ja tuntavad on. Päev hiljem on olukord veel hullem, peab kahetsusega tunnistama. Liikumine on väga valus, jalalihaste asemel on kivid, väga valusad kivid.

Tenerifel, esimest korda elus

Olime juba pikemat aega veeretanud mõetet Tenerife reisist. Päike, päike, soe, soe ja ujutav meri keset talve tundus nii ahvatlev. Kui kunagi räägiti viimastest eestlastest, kes Soome lähevad, siis meie oleme ilmselt pea viimased eestlased, kes siia jõudnud. Mis iganes, kaua kavatsetud kaunikene. Lõpuks ometi oleme me kohal. Auto jäetud Riia lennujaama, Wizzairi ja Ryanairi koostöös üle Eindoveni (pidin lausa google mapsist järgi vaatama, kus see asub -- Hollandis) kohale lennutatud. Sõiduaeg umbes 4 tundi pikem kui otse tsarterlennuga, aga see-eest 3 inimest sai kohale 450 euriga, mille eest muidu vaevu üks inimene kohale saaks. Ryanairi kollased lennukidki ei tundunud enam nii jubedad ja mis peamine, väljusid ja saabusid õigel ajal.

Öömaja broneerisime booking.com kaudu ja katsusime vaadata midagi, mis ei oleks keset kuurorti, kus sadu või isegi tuhandeid teisi turiste. Kuidagi tundus, et ei taha külg-külje kõrval koos teiste põhjamaalastega rähelda. Nii valisimegi väga väikese küla eemal suurtest keskustest. Meie "apartement" pidi asuma otse ookeanikaldal ja nii ka oli. Sisuliselt loksus meri meile vastu maja, mis lõunaeestlasele tekitas üsna harjumatu pideva merekohina. Hommikul sai samas jälgida merest tõusvat päikest.

Eelinfo põhjal pidi külas olema üks kohvik ja üks restoran. Kui meie kohale jõudsime, siis oli kohvik suletud ja miski ei viidanud, et see kunagi üldse avatakse. Restorani uksel oli silt, et avatud kell 7-17. Lõunamaa kohta tundus väga varane kellaaeg, aga võtsime teadmiseks. Loodame siiski, et enne lahkumist õnnestub sellele pihta saada. Siiani on aga päeva ajal käed nii tööd täis olnud, et oma külast oleme lahkunud hommikul ja saabunud õhtul pimedas. Teise päeva õhtul koju saabudes oli meie rõõm aga tohutu, kui nägime kohviku juures rahvahulka sumisemas ja tulesid helendamas. Parkisime auto ja suundusime joonelt lokaali. Olgu öeldud, et kohvik asub küla keskväljakul ja meie öömaja ka kohe selle servas. Nii et kõik vajalik on käe-jala juures.

Esimesel õhtul võtsime vaid ühe õlle ja nautisime kohalike suminat ja suhtlust selles väikeses kohvik-baaris. Samas tegime kindlaks, et saab ka süüa ja teisel õhtul plaanisime juba õhtusöögi seal. Peremees inglise keelt ei osanud, aga käte ja jalgade abil saime selgeks teha, et tal on pakkuda kala, mille me ka valisime. Meenutas "fish & chipsi", aga oli väikese kohaliku aktsendiga, st kala oli enne taignas paneerimist mingi maitsetaimega rikastatud. Paneeringus nägi väikeseid rohelisi tükikesi ja maitsemeel haistis midagi küüslaugu sarnast. Maitses jube hästi. Midagi ei jäänud järgi. Kaks portsu + 3 õlut + 1 mittealkohoolne mahlajook läks kokku maksma 17 euri.

Meie küla (nimeks Las Eras) on väike ja armas, pakub ilusaid ja rahulikke vaateid, kuid suuremat siin tegelikult teha ei ole. Hommikupoolsel ajal oleme siin näinud veel mõnda blondi inimest jalutamas või rannas mõnulemas, kuid muidu valitseb laisk vaikus. Õhtul baaris ei ole näiteks ühtegi mittekohalikku näha olnud.

Kuna rentisime terveks nädalaks auto, siis ei pea me ainult oma külas passima ja siinsete kohalike lõbustustega piirduma. Sisuliselt on terve saar meil käeulatuses või õigem oleks öelda -- gaasipedaali vajutuse kaugusel. Muide, autorent on siin imeodav. Firma nimega Pluscar rentis meile kaheksaks päevaks auto hinnaga 92 eurot. Lihtsalt võrdluseks -- suvel maksime Islandil ühe päeva autorendi eest natuke üle 100 euro ja kahe nädala eest oma 1500 eurot. Selles mõttes on siin auto koos kõigi kindlustustega suisa muidu käes. Eks edaspidi kuuleb, mida see saar meile veel pakub.