Nädal Pariisis: elu ja olu (püssiga sõdurid, ekleerid ja vahuvein)

Oleks vast aeg kirjutada mõni rida ka üldiste Pariisi olude kohta. Nagu me kõik teame, siis eelmise aasta lõpus tabas Pariisi terrorirünnak. Eks see tegi siia reisimise tiba kõhedaks, aga samas ei saa ju lõpmatuseni kodus istuda, sest meile kõikidele on antud me päevad. Igatahes soetasime siis Air Balticult keskmiselt soodsad lennupiletid otse Tallinnast Pariisi, kus šampanja voolab ojadena ja pagaripoed on igal nurgal.

Öömaja otsimine oli ausalt öeldes tiba keeruline, sest hinnad olid kallimad kui arvasime. Päris hotelli ei tahtnud, sest väike söögitegemise võimalus toas tundus ahvatlev, samuti külmkapp (vahu)veini jahutamiseks. Esmalt proovisime B&B kaudu, kuid sealt ei viitsinud ükski tegelane meile vastata. Siis sattusime internetis sellisele lehele nagu Housetrip, mis samuti privaatseid kortereid ja tube välja üüris. Saimegi sealt kaudu kellegi Yvani käest ühe imepisikese stuudio-korteri 8. linnajaos -- 5 minutit Champs Elyseest. Tänavalt paistis sissepääs igati kena ja soliidne.

Broneerides tundus asuvat täitsa kesklinnas, aga ega kaugelt vaadates päris täpselt ei osanud olukorda hinnata. Kohapeal selgus, et korteri asukoht on tõesti super. Kõik suuremad vaatamisväärsused olid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Muidugi kasutasime ka metrood, aga saime nina peale läbi ühe 10-piletilise pakiga. Füüsilises mõttes nõudis toani jõudmine muidugi väikest pingutust -- ronida tuli mööda kitsast treppi 7. korrusele. Toa (korteriks ei saa seda lihtsalt nimetada, kuna see oli imepisike, kuid siiski piisav kolmele magamiseks ja lisaks mahtus veel väike kööginurk ja laud) aknast avanes vaade siseõuele, samas oli see hommikuti vaikne ja linnakära magamist ei seganud. Suur pluss. Naabrid olid ka vaiksed, vaid kahel õhtul kuulas lähim naaber alustuseks ooperit (kõrvu jäid Aida ja Nabucco), minnes lõpuks üle räpile. Kuid täpselt kl 11 keeras ta muusika kinni ja algas öörahu.

Vaadet me aknast eriti nautida ei saanud, sest sisuliselt nägime ainult sisehoovi, kuigi elasime kõige kõrgemal katuse all. Siinkohal vaade alt hoovid meie akna poole ja vaade meie aknast allapoole.

Juba esimesel õhtul metroojaamast oma öömaja poole sammudes sattusime segadusse, sest mingil hetkel olid meie teel ees aiad ja pidime minema teisele teepoolele. Mingit hoonet valvati hoolega. Teisel päeval jätkus sama, astusime ligi ja küsisime, mis hoonega tegemist. Selgus, et härra president isiklikult toimetab selles palees. Mis siis ikka, tundsime end presidendi naabritena kah hästi valvatuna. Igal hommikul ja õhtul möödusime automaatidega valvuritest.

Turvameestest, sõduritest ja politseist siin linnas puudust ei ole. Tundub, et tohutud ressursid on pärast terrorirünnakuid suunatud üleüldisesse turvalisuse tagamisse. Igasse muuseumisse ja poodi sisenemiseks tuli oma kotid ette näidata. Mõnel pool vaadati ainult sisse, mõnel pool lasti ka metalliotsijaga üle. Eriti hea juhus oli Musee de l'Homme sissepääsus -- kott katsuti läbi ja siis seletati midagi prantsuse keeles. Kui aru ei saanud, siis juhatati ühe karbi juurde ja näidati seal nuga ja vaadati küsiva pilguga otsa. Pearaputuse peale lubati lahkelt muuseumi siseneda. Usaldusel paistab selle turvakontrolli juures siiski päris suur roll olevat.

Natuke peaks kirjutama ka söögist. Väljas söömas me eriti ei käinud, sest hinnad olid söögikohtades ikkagi üsna kallid ja siin presidendi akna all ei ole ka eriti sellised tänavasöögi kohti, kust midagi odavalt saaks napsata. Ostsime poest ja toitlustasime end ise. Aga muidugi ei saanud mööda vaadata pagaritest-kondiitritest. Päris meie ukse all kahjuks ühtegi ei olnud, aga päris mitmel hommikul võtsin ette 10-minutilise käigu lähimasse pagarisse, et tuua värskeid croissante -- sulasid suus ja tilkusid võist. Jumalikud. Lisaks olid pikad saiad väga heaks päevaseks nälja hädaabiks.

Eraldi ülevaadet  vajavad ekleerid. Lapsepõlvest on mul meeles Tallinnas asunud Tallinna kohviku (Harju tn ots) ekleerid, mida alati Tartusse külakostiks toodi. Kuskil mujal ei olnud selliseid ekleere. Eks tehakse tänapäeval ka mitmel pool Eestis ekleere ja on neid maitstud siin ja seal, kuid suus pole sulanud ükski. Olles nüüd ometi saabunud ekleeride kodumaale, tuli nende maitsmisse suhtuda täie tõsidusega. Ekleeride maailm on väga mitmekesine, sest valida on paljude erinevate maitsete vahel. Enamustes kohvikutes on olemas šokolaadi-, kohvi- ja karamellimaitselised. Peenemates ka pistaatsia ja vaarika. Mulle üllatuseks on peaaegu et haruldane vanilje, mis on minu lemmik. Vaid ühest kohast õnnestus seda leida. Üsna kiiresti sai selgeks see, et odavat ei tasu osta, sest see on ka odava maitsega (kas on kreemi sees liiga vähe või siis on see tekstuurilt liiga vedel). Mis on odav ja mis kallis? Keskmine hind on 3 eurot. Paarkümmend senti alla selle võib ka saada kvaliteetse kauba, aga kindlasti ei saa head asja alla 2.50. Mõnes kohas maksid ka üle 5 euro, neid ei raatsinud siiski osta.

Äärmiselt odavad olid ka naturaalsed siidrid, mille hinnad algasid 1.50 pealt ja meile ei jäänud ette ühtegi, mis oleks üle 3 euro maksnud. Aga absoluutselt kõige olulisem vahuveini armastajatele -- muidugi on Pariis ja ilmselt terve Prantsusmaa ka vahuveinisõprade paradiis. Päris šampanja hinnad algavad 14 eurost, 5-8 euro eest saab cremanti ja saumurit. Pane ainult jää peale ja naudi.

Ühesõnaga oli tore nädal täis ajalugu, mida garneerisid pagari- ja kondiitrikultuur ning väike vahuvein. Seda kõike võis aga endale julgelt lubada, sest turistiks olemine pole mingi logelemine. Sammulugeja raporteerib (mõnel päeval olid tallad täitsa ümmargused):

1. päev  -- 9892 sammu (saabumine, st enamus aega autos ja lennukis)
2. päev -- 16942 sammu
3. päev -- 18804 sammu
4. päev -- 18395 sammu
5. päev -- 17547 sammu
6. päev -- 24535 sammu (kõiges on süüdi Marie Antoinette)
7. päev -- 12503 sammu

Marie Antoinette jälgedel ehk väljasõit Verssailles'se

Olin ülikooli teise kursuse lõpus, kui kätte sattus (mälu järgi siis ka just alles ilmus) Stefan Zweigi "Marie Antoinette". Umbes samal ajal tuli ka Annemarie Selinko "Desiree". Mõlema lugemiseks kulus umbes ööpäev -- käest panemata ja ühe jutti sai nad läbi loetud. Unustamatu lugemiselamus on siiani meeles. Kokku on selliseid raamatuid vast kümmekond, mille lugemishetk nii selgelt meeles. Miks just need kaks nii paelusid, on raske öelda. Võibolla oli see kõik seotud ka sellega, et ees seisis Helmut Piirimäe esimene uusaja eksam, mis suures osas keerles ümber Suure Prantsuse Revolutsiooni. Ilukirjanduslik lähenemine sellele suurele ajaloosündmusele tundus igatahes palju köitvam, kui revolutsiooni kronoloogia meeldejätmine. Samas oli selle eksami tegemine justkui ajalooõpingute selgroo murdmine -- edasi oli märksa vähem võimalusi korduseksamile minna või lootusetult põruda. Ühesõnaga igas mõttes väga oluline hetk pürgimisel kõrghariduse suunas.

Niisiis, olles Pariisis, lihtsalt tuli võtta ette sõit Versaillesse, et natukegi piiluda Marie Antoinette'i maailma. Ja kuna ilm oli ilus ka, siis miks mitte uidata ilusas pargis, pidada piknikku ja nautida mõnusat päeva.

Linnalähirongiga (RER) saab linnast mõnusalt kohale, täiskasvanutele maksab edasi-tagasi sõit 7.10, lastele poole vähem. Sõitu saab alustada suvalisest Pariisi kohast, liikudes nt alguses metrooga ja istudes sobivas kohas õigele rongile ümber. Hind on ikka sama.

Suur loss ise oli nagu iga teine loss -- kuldne ja särav -- nii seest kui väljast. Tänases päevas põhjamaalase jaoks kohatult raske ja väsitav. Üks järjekordne loss.

Lossi taga algas tohutu park. Targemad turistid rentisid väikesed nn golfiväljaku autod ja vuristasid nendega, või siis ostsid pileti väikesele rongile, mis mööda parki ringi sõidutas. Meie muidugi matkasime jälle omal jalal. Imetlesime pügatud põõsaid, kahjatsesime purskkaevude mitte purskamist. Laps muidugi arvas, et tema kõndimise mõõt on täis. Tema äraostmiseks oli teele paigutatud jäätisekiosk -- mis väljastas meile maailma suurima maasikamaitselise siiruviiru jäätise.

Märksa toredam oli Grand Trianon, mille erivärvilised toad olid küll toredad, aga mitte nii ülepaisutatud ja mõjusid kuidagi maitsekamalt ja rahulikumalt.

Lõpuks jõudsime Petit Trianoni juurde, mis algselt oli ehitatud Madame de Pompadouri ja Louis XV jaoks. Hiljem kinkis järgmine Louis selle Marie Antoinette'ile ja väikesest paleest sai tema lemmikkoht. Ja tõesti, see oli kõigist nendest paleedest kõige tagasihoidlikum, peaaegu et maitsekas tänaste arusaamade järgi.

 

Ilu vaadatud ja kuidagi tunne, et midagi tead ja midagi mitte. Kas ehk peaks kunagised lugemislemmikud üle lugema ja mälu värskendama. Vist oleks kasulik.

Väike trenn Eiffelil ja pilguheit Jumalaema kirikule

Pariisi reisi planeerides oli lapsel kohe üks nõudmine -- Eiffeli torn. Ega ta muidugi ei osanud sinna otsa tahta, aga näha tahtis ta seda igal juhul. Miks ka mitte, endalegi pakkus huvi. Otsustasime, et nädalavahetusel sinna ei lähe, siis on vast rahvast liiga palju. Täna oli aga teisipäev ja see tundus ju igati sobiva päevana. Meie öömajast oli sinna pooletunnine jalutuskäik ja see oligi paras hommikune virgutusvõimlemine (peab muidugi tunnistama, et mina olin enne seda juba lipanud lähimasse pagariärisse croissantide järgi, st ca 1000 sammu oli juba salves). Lähenesime tornile, nägime teda seal eemal seismas. Siis korraks kadus ta majade taha ja äkki üllatas meid kohe nurga tagant ja olimegi tema jalamil.

Olime oma mõttes (muidugi interneti abiga) mõelnud, et oleme valmis maksma 17 eurot ja vurama liftiga kõige kõrgemasse tippu. Eks ikka selleks, et näha võimalikult kaugele ja ahmida kõik Pariisi vaated endasse. Aga vat kus lops, kohe saabus tagasilöök. Tipp oli ajutiselt suletud ja kuna polnud teada, millal see taas lahti tehakse, oli meil kaks valikut. Esiteks sõita liftiga 11 euro eest teisele korrusele või teiseks kõndida treppidest oma isiklikel jalgadel 7 euro eest sama kõrgele. Jalad on meil terved ja tugevad, niisiis jätsime laristamise mõtte ja otsustasime lunastada 7 euro eest pileti trepitrenniks.

Rõõmustav oli see, et järjekorrad olid erakordselt lühikesed, seisime vast 5 minutit ainult. Nii et kas pole turismihooaeg alanud või oli mingil muul põhjusel vähe rahvast, aga meile see sobis. Vurasime üles -- laps ja isa ees, ema mõõduka sammuga ja tasases tempos taga sörkimas. Teepeal oli piisavalt aega mõtiskleda selle raudse ime üle, mis juba üle 100 aasta püsti on püsinud. Miks ta ära pole roostetanud? Kas kohe alguses olid liftid sisse ehitatud? Vastuseid kõigele ei saanud, sest kohapeal mina vajalikke infotahvleid ei leidnud. Aga vaated olid jumalikud, pole midagi öelda. Pariis täies ilus nagu peopesal. Katsusime ikka ennast ka selle ilu keskele sättida, nagu tänapäeval kohane.

 

Alla tulles kurtsin, et eelmisel korral (noh nii 15 aastat tagasi) olin siin umbes samal ajal ja siis õitsesid torni ümber ilusad põõsad. Kus nad sel korral on, kas siis oli kevad varasem? Ilus pilt oli silme ees, mida oleks tahtnud jälle näha. Korra nagu tundus, et äkki ma mäletan valesti ja vaja kodusest fotoalbumist asi üle kontrollida. Ei olnud kevadel viga midagi, ka sel korral olid ilusad põõsad täiesti olemas ja torn kõrgus nende kohal.

Kuna tornis käik läks nii ludinal ja terve päev ei kulunudki ära, tuli ometi veel üks objekt ette võtta. Valisime Jumalaema kiriku. Laps ei mõistnud, miks see kirik nii tähtis on. Ültesime, et küll ta kunagi koolis loeb sellest kirikust. Tegelikult ei teagi, kas see tänapäeval kuulub enam kohustusliku kirjanduse hulka. Isa tunnistas, et ta jättis omal ajal selle raamatu lugemata. Mulle see raamat meeldis ja lugesin isukalt, kui olin esimesest mõnekümnest lehest üle saanud. Siingi oli väike saba, aga see liikus kiiresti ja sissepääs kirikusse oli täiesti tasuta.

Mis tänasest päevast kõige parem oli? Vastab 7-aastane Juhan. Eiffeli torn. Kirik ei olnud. Kas see on siis ilus hoone? Lukud olid ägedad. Tõsi, eriti paelusid teda kiriku juures aia küljes olevad koodiga tabalukud, mida ta optimistlikult proovis lahti muukida.

Louvre "EI", vaateratas "JAA"

Kuna eilne käik Armeemuuseumisse õnnestus ja vingumist ei esinenud, julgesime järgmiseks minna Louvre'isse. Mitte, et me isegi väga suured kunstimuuseumide sõbrad oleks, aga miks ka mitte vahest peent joont ja elitaarsust ilmutada. Lapsele selgitasime, et vaatame Mona Lisat ja Napoleon III eluruume ja tervet muuseumi kindlasti ei läbi.

Kui hakkasin selgitama, mis see Mona Lisa on, siis selgus, et teema on 7-aastasele juba täiesti tuttav. Valgustajaks on sellel teemal olnud multifilm Lammas Shaun, kus lambad olevat ka kord seda pilti teinud. Igatahes võtsime kohe suuna Mona Lisale ja õiget suunda näitavaid silte oli täiesti piisavalt. Kuna kuulda on olnud, et tegemist on üsna pisikese pildiga, siis valmistusime millekski päris tillkeseks, mida piiravad tohutud massid. Noh, massid olid täitsa olemas, aga mitte tohutud ja pilt polnudki väga väike. Aga mobiilid klõpsisid ja igaüks proovis endale oma Mona Lisa jäädvustada ja võimalusel end ka veel selle kõrvale sättida.

Igatahes oli meil nüüd see kuulsus nähtud ja võtsime sammud Napoleon III eluruumide suunas. Laps küll protestis, et jälle Napoleon, sest eile Armeemuuseumis oli teda juba üksjagu. Polnud eriti mõtet selgitada, et tegemist on teise Naopleoniga. Möödusime sadadest maalidest ja toredatest tubadest, üks kuldsem kui teine. Mõtlesime, et kui üks nendest maalidest oleks mõne sõbra juures kodus, siis küll suudaks sellesse süveneda. Aga on ju alati nii, et kui miskit anda meile liiga palju, siis ei oska enam rõõmustada. Aga rahvast oli palju ja kõik tegid näo, et on suured kunstiarmastajad.

Napoleni eluruumid olid ka uhked, aga ega lihtsa eesti talupojamõistusega seda toredust päriselt ei mõista. Ja millegipärast tundub, et sellise sigrimigri ja värvikirevuse keskel oleks päris raske elada. Samas muidugi peaks arvestama, et ajal, mil need toad päriselt kasutuses olid, ei olnud veel ei kino, telekat ega internetti, mis meie igapäeva rikastavad ja värvivad.

Sellega oli lapse mõõt täis ja kunsti ning toredusega tuli hüvasti jätta. Ahjaa, Napoleni ruumide poole liikudes läbisime ka mõned ja relvade ja raudrüüdega, samuti liiva- ja päikesekelladega ruumid ja need tundusid kohe huvitavad. Kui õhtul Juhani käest küsisin, et kuidas Louvre oli, külas vastuseks väga resoluutne "EI".

Käisime veel Pompidou keskuse juures, aga kuna sinna sissepääsemiseks olid väga pikad järjekorrad, siis piirdusime välise vaatega. Kui aga teele jäi üks mänguväljak, siis pidime loomulikult seal peatuse tegema ja uskumatu, kuid ilma keelt oskamata leiti sealt kohe üks sõber, kellega algas tagaajamismäng. Ei olnud väsimust ega tüdimust.

Koduteel tulime läbi Tulliersi pargi ja andsime järgi lapse survele minna vaaterattale. Kuna olime kõik muuseumide sissepääsud siiani läbinud 0-ringiga, siis võisime ju natuke kulutada kah. Mis seal salata, vaated olid väga ägedad. Ja laps oli nii rõõmus, et suutis viimase otsa koduteest läbida täiesti ilma hädaldamata.

 

 

Poiste päev Pariisis -- Invaliidide hotell ja Armeemuuseum

Oleme oma väikese perekondliku kollektiiviga saabunud Pariisi. Esimene päev läks puhtalt saabumise peale ära. Hommikul kell 11 startisime Tartust Tallinna suunas, paigutasime seal auto Kitsekülla sugulase akna alla ning sõitsime trammi ja bussiga lennujaama. Lend väljus 15.55, lennutajaks Air Baltic, Kella kaheksa paiku õhtul astusimegi Pariisis oma öömaja uksest sisse.

Teisel päeval oli aga aeg asuda Pariisi vallutamisele. Kui reisikaaslaseks on 7-aastane noormees, siis ilmselt esimese asjana Louvre'isse samme ei sea. Eiffeli torn oleks sobinud küll, kuid selle jätsime edaspidiseks, kuna arvasime, et nädalavahetusel on seal tunglemist liiga palju. Asjakohase valikuna tundus Invaliidide hotellis asuv Armeemuuseum. Ükskõik, kuidas sa üht poissi kasvatad, on huvi sõja ja sõjariistade vastu justkui isetekkeline ja igal juhul olemas. Nii ka meil.

Ööbimiskohast oli meil sinna kõndida pool tundi, mistõttu ei hakanud metroosse üldse trügima ja võtsime ette väikese jalutuskäigu. Oli ju alles hommik ja vingumist "emme, ma enam ei jõua, jalad on nii väsinud" võis oodata alles pärastlõunal. Ületasime kullakarralise Aleksander III silla ja Invaliidide hotell oligi meil otse ees. Lõbu algas juba väravas, kuhu suuremal hulgal kahuritorusid välja oli sätitud.

Piletikassast pääsesime nulliringiga, kuna alla 18-aastased lapsed said tasuta sisse ja meil olid kaasas ICOMi kaardid. Täiskasvanu pilet oleks muidu maksnud 12 eurot. Kokkuhoitud raha tegi muidugi meele rõõmsaks. Igatahes võis sõjanduslik ringkäik alata. Tulirelvad, külmrelvad, tankid, musketid, püstolid, raudrüüd -- kõik see alates keskajast kuni teise maailmasõjani välja. Kus on õhutõrjekahurid, kas see on bazuka? Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kust minu laps kõik selle sõnavara ja teadmised on saanud. Kodused õhtujuturaamatud küll sellest ei ole rääkinud.

Kui millegi üle viriseda, siis inglisekeelsete tekstide puudumise üle. Suures osas näituses puudusid need üldse. Kassast oleks küll saanud audiogiidi, aga kuna me selle vastu huvi ei tundnud, siis ei saanudki teada, kas see oli raha eest või ilma. Aga kuna me prantsuse keelest aru ei saanud, siis jäigi meile teadmata, mil moel oli sõjariistaks Jaapani relvade toas olev lehvik.

Teise maailmasõja näituse juures oleks tahtnud iriseda natuke selgitavate tekstide üle (siin olid vähemalt inglisekeelsed tekstid olemas), sest palju sündmusi ja lahinguid oli küll ära märgitud, aga nende mõju sõja edasisele arengule välja toomata. Stalingradi lahing, Kurski kaar jne -- ei jäänud muud üle, kui sobrada oma ajalooõpingutes ja meenutada, mis nende nimede taga peidus on.

Täiesti erakordseks ruumiks oli nn tinasõdurite tuba, kus väljas terved pataljonid, rügemendid ja armeed. Vabandust, ma ei tea tegelikult sõjaväelistest üksustest ja nende suurusest mitte midagi. Aga neid sõdureid, küll tinast ja küll papist, oli seal väga palju.

Lõpetasime oma muuseumituuri Napoleoni hauakambris. Uhke värk. Aga miks on Napoleon au sees, kui Hitler on põlatud? Mõlemad ju räsisid tervet Euroopat ja tahtsid suurt võimu. Oletusi tekkis peas palju, aga ilmselgelt tõdesime, et on vaja Napoleoni kohta rohkem lugeda.